Sintoism: erinevus redaktsioonide vahel

[[ImagePilt:Itsukushima torii angle.jpg|thumb|200pxpisi| [[Torii]] [[Itsukushima pühamu]]s]]

'''Sintoism''' ehk '''šintoism''' ehk '''šinto''' ehk '''''shintō''''' ([[jaapani keel]]es 神道; ''shintō'', '[[kami]]de tee, [[jumal]]ate tee') on [[Jaapan]]i ajalooline [[rahvusreligioon]], mis kuni [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] lõpuni oli ka [[riigiusund]].

Praegu sintoism enam Jaapani riigiusund ei ole ning mõned praktikad ja õpetused, mis sõja ajal olid väga olulised, on jäänud unarusse, mõned aga on kaotanud religioosse tähenduse (näiteks [[ennustamine|ennustamis]]viis ''[[omikuji]]'').

Sintoismi algus on kadunud aegade hämarusse, kuid paistab, et see tekkis [[Jōmoni periood]]i lõpul. Tänapäeva [[jaapanlased|jaapanlaste]] esivanemate kohta on hulk teooriaid. Need ulatuvad teooriatest, mille kohaselt jaapanlased on sisse rännanud [[Kesk-Aasia]]st või [[Indoneesia]]st, mida pooldab enamik uurijaid, kuni spekulatsioonini, mis seostab jaapanlasi [[Iisraeli kümme kadunud suguharu|Iisraeli kümne kadunud suguharuga]].

Tõenäoliselt oli pärast tänapäeva jaapanlaste varaseimate esivanemate saabumist igal [[suguharu]]l ja piirkonnal oma jumalate ja rituaalide kogum, millel puudub omavaheline formaalne seos. Pärast praeguse [[Jaapani keiser|Jaapani keisri]] esivanemate tulekut võimule teiste rühmade üle said nende esivanematejumalad juhtkoha teiste rühmade jumalate suhtes, kuigi säilisid ka teised süsteemid.

Jaapanisse tulnud budismi võttis õukond kiiresti omaks. Nüüd oli neil tarvis seletada lahknevusi jaapani algupäraste uskumuste ja budismi õpetuse vahel. Ühe õpetuse järgi on kamid [[üleloomulik olend|üleloomulikud olendid]], kes ei ole veel väljunud [[sünni ja taassünni ahel]]ast. Kamid sünnivad, elavad, surevad ja taassünnivad nagu kõik teisedki olendid [[karmatsükkel|karmatsüklis]]. Kamid etendavad siiski erilist osa, kaitstes budismi ja võimaldades selle kaastundlikel õpetustel õitseda.

Sellele seletusele heitis hiljem väljakutse [[Kūkai]], kes pidas kamisid [[buddha]]de kehastusteks. Näiteks seostas ta [[Amaterasu]]tAmaterasut [[Vairotšana]]ga ([[jaapani keel]]es 'Suur Päikesebuddha'. Tema meelest tähendas ''kami'' sama mis ''buddha''.

Budism ja sintoism eksisteerisid koos ning sulandusid kokku ''[[shinbutsu shugo]]''<nowiki>'ks</nowiki> ja Kūkai vaated domineerisid kuni [[Edo periood]]i lõpuni. Sel ajal tärkas taas huvi Jaapani-uuringute (''[[kokugaku]]'') vastu, mis võis olla tingitud Jaapani sulgemisest välismaalastele. [[18. sajand]]il püüdsid mitmed Jaapani õpetlased, eriti [[Motoori Norinaga]], ''ehedat'' sintoismi välismõjudest puhastada. See ei õnnestunud kuigivõrd, sest juba "Nihongis" oli osa mütoloogiat ilmselt laenatud hiina õpetustest. Näiteks [[loojajumalus]]i [[Izanami]]t ja [[Izanagi]]t võrreldi [[yin ja yang|''yin''<nowiki>'i</nowiki> ja ''yang''<nowiki>'iga</nowiki>]]. Ent see katse tõi [[Meiji periood]]il, mil sintoism ja budism lahutati (''[[shinbutsu bunri]]''), kaasa [[riigisinto]] tekke.

Meiji perioodil sai sintoism Jaapani riigiusundiks ning selle kombineerimine budismiga põlustati. Sel ajal leiti, et sintoism on tarvilik riigi ühendamiseks keisri ümber, et riiki moderniseerida nii kiiresti kui võimalik. Suurte Lääne sõjalaevade saabumine ja [[šogunaat|šogunaadi]] kokkuvarisemine veensid paljusid, et riigi säilimiseks on tarvis jõud ühendada välisriikide relvajõudude vastu. Nii edendati šintoismi abil keisri ja keisririigi kultust ning šintoism eksporditi ka vallutatud aladele ([[Hokkaidō]], [[Korea]]).

Riigišinto ajastule tuli järsk lõpp Teise maailmasõja lõpus. Ilmnes, et kamid ei andnud püha tuult (''[[kamikaze]]'') välisvallutajate tagasitõrjumiseks. Varsti pärast sõda ütles keiser lahti oma elava jumala staatusest. Pärast sõda hakkas enamik jaapanlasi uskuma, et kaotuse põhjuseks oli impeeriumi [[hübris]]. Himu võõraste alade järele oli teinud nende juhid pimedaks oma kodumaa suhtes. Pärast sõda tekkis arvukalt [[uususund]]eid, millest paljud põhinesid šintoismil, kuid jaapanlaste religioossus tervikuna on võib-olla kahanenud.

Šintoismi praktika seisneb [[kami]]de ([[jumalus]]te, [[jumal]]ate, [[loodusvaim]]ude, [[vaim]]ude) kultuses, mis võtab ka [[loodusekultus|looduse-]] ja [[esivanemate kultus]]e kuju.

Kamisid kokku nimetatakse ''[[yaoyorozu no kami]]'' (八百万の神 'kaheksa miljonit kamit'). See ei ole täpne arv, vaid väljendab lõputut arvu ajast, mil [[lõpmatus]]e mõistet polnud olemas. Kuigi selline tarvitus on tavakasutusest kadunud, nimetati veel hiljuti äärelinnades asuvaid väikesi poode, kus pakuti kõike alates toidust kuni ajalehtedeni, mõnikord koguni jalgrattaid ja autosid, ''[[yorozu-ya]]'' (万屋 'kümne tuhande pood'), viidates pakutavate kaupade suurele arvule.

Mõned kamid on [[kohavaim]]ud, teised esindavad suuri loodusnähtusi ja nendest on tähtsaim päikesejumalanna [[Amaterasu]]. Sõna ''kami'' võib märkida ka [[aabrahamlikud religioonid|aabrahamlike religioonide]] Jumalat. Šintoismi kamide seas on ka suguharude kamid. Kamid ei ole niivõrd [[monoteism]]i [[isikuline jumal|isikulise]] Jumala sarnased, kuivõrd loovad jõud.

Kamidest austatakse kõige rohkem Amaterasut. Siiski pole jaapanlastel konkreetset Amaterasu kultust ja teda ei kutsuta ka hädas appi. Tema peamine pühamu on [[Ise pühamu]], kuid talle on pühendatud ka palju väiksemaid pühamuid. Pühamus on tema sümboliks sageli [[peegel]]. [[Kõige püham paik]] võib olla ka tühi. See tühjus ei tähenda mitteolemasolu, vaid sümboliseerib seda, et kõik, mis peeglist näha on, on Amaterasu ja kõikide teiste kamide kehastus.

Kuni Teise maailmasõja lõpuni usuti, et ''tenno'', Jaapani keisri, esiema oli Amaterasu ning tenno on kõikide jaapanlaste isa, kami maa peal (''[[ikigami]]'' 'elav kami'). Seda jumalastaatust populariseeriti [[Meiji periood]]ilperioodil. See ei takistanud võimu usurpeerimast [[šogun]]itel, kuid tennot peeti alati Jaapani tõeliseks valitsejaks, olgugi et see valitsemine oli vaid nimeline. Kuigi keiser [[Hirohito]] ütles [[1946]]. aastal [[USA]] survel jumalastaatusest lahti (''[[Ningen-sengen]]''), on keiserlikul perekonnal endiselt oluline koht šintoistlikus rituaalis, mis jaapani rahvast sümboolselt ühendab. Et šintoism ei nõua austatavalt mingit avaldust ega sundi, mis on õigupoolest "ebaharmooniline" ja mida tuleks vältida, on religioossest seisukohast tähenduseta ning tähendab lihtsalt, et riiklik sund on lõppenud.

Erinevalt paljudest teistest usunditest ei nõua šintoistiks olemine usu avalikku tunnistamist. Kui Jaapanis sünnib laps, siis kannab kohalik pühamu (''[[jinja]]'') lapse nime nimekirja, mida pühamus peetakse, ning kuulutab ta ''[[ujiko]]''<nowiki>'ks</nowiki> 'nimelapseks'. Pärast surma saab temast ''[[ujigami]]'' 'nimekami'. Kolimisel võib lasta kanda oma nime teise nimekirja ning olla korraga kirjas mõlemas kohas. Nimesid saab nimekirja kanda ilma asjaosalise nõusolekuta ja olenemata tema uskumustest. Seda ei peeta mitte usu pealesurumiseks, vaid märgiks kohaliku kami heatahtlikkusest tõotusega arvata see inimene pärast surma kamide hulka. Lapsi, kes surevad enne nime nimekirja kandmist, hüütakse ''[[mizuko]]''<nowiki>'ks</nowiki> 'veelaps' ning usutakse, et nad on elavatele nuhtluseks. Et nende viha ja kurbust leevendada, kummardatakse neid sageli pühamutes. [[Abort]]ide levikuga on see praktika rohkem levinud.

Et šintoism on üle tuhande aasta budismiga kooseksisteerinud, siis on väga raske šintoismi ja budismi uskumusi lahutada. Kui budism rõhutab [[hauatagune elu|hauatagust elu]] ja [[taassünd]]ide ahela lõppemist, siis šintoism rõhutab maist elu ja õnne leidmist maa peal. Kuigi budism ja šintoism saavad maailmast erinevalt aru, ei näe enamik jaapanlasi mingit vajadust nende lepitamiseks ning praktiseerivad mõlemat. On tavaline, et inimesed praktiseerivad eluajal šintoismi, kuid nad maetakse budistlikult. Nende erinevaid arusaamu hauatagusest elust peetakse teineteist täiendavaks ja sageli pärinevad ühe usundi rituaalid teise omast.

Šintoism ei pea midagi iseenesest [[patt|patuks]]. Teatud teod tekitavad [[rituaalne ebapuhtus|rituaalse ebapuhtuse]], millest tuleb vabaneda [[meelerahu]] ja hea käekäigu huvides, mitte sellepärast, et ebapuhtus oleks iseenesest [[väärus (eetika)|väär]]. [[Kurjus|Kurje]] ja vääri tegusid nimetatakse ''[[kegare]]'' 'mustus'. Vastandmõiste on ''[[kiyome]]'' ('puhtus'). Tavalisi päevi nimetatakse ''ke'' ('päev'), pidupäevi ''hare'' ('päikeseline; hea'). [[Elusolend]]ite [[tapmine|tapmisel]] omaenda elu jätkamiseks tuleb olla [[tänulikkus|tänulik]] ja tunda [[aukartus]]t ning see tuleb viia miinimumini. Tänapäeva jaapanlased panevad endiselt suurt rõhku rituaalsetele fraasidele ja [[tervitus]]tele (''[[aisatsu]]''). Enne söömist ütlevad jaapanlased (kuigi mitte kõik): "''[[itadakimasu]]''" ('võtan alandlikult vastu'), et näidata üles tänulikkust toidu valmistajale ja kõikidele elusatele asjadele, mis on söögi valmistamisel elu kaotanud. Kui seda ei tehta, võidakse selles näha märki [[uhkus]]est ja hoolimatusest teiste suhtes. Sellist hoiakut pannakse pahaks, sest usutakse, et see põhjustab kõikidele probleeme. Need, kes ei võta arvesse teiste inimeste ja kamide tundeid, toovad enesele hukatust. Sellise hoiaku kõige hullem väljendus on kellegi elu võtmine oma kasuks või lõbuks. Nendel, kes on tapetud, ilma et oleks üles näidatud tänulikkust nende ohvri eest, tekib ''[[urami]]'' ('vimm') ning nendest saavad ''[[aragami]]''<nowiki>'d</nowiki>, võimsad ja kurjad kamid, kes [[kättemaks|maksavad kätte]]. Samasugust rõhupanemist [[koostöö]]le võib kogu jaapani kultuuris täheldada tänapäevalgi. Nii ei tehta Jaapani firmades ühtki otsust, enne kui kõigi osaliste vahel on jõutud (kas või pinnapealse) [[konsensus]]eni.

[[Puhastusrituaal]]id on šintoismi väga oluline osa. Neid võidakse sooritada selleks, et lepitada rahutuid kamisid, näiteks kui pühamu on tulnud teise kohta üle viia. Ka sellised tseremooniad on tänapäeva eluga kohandatud. Näiteks peeti [[1969]]. aastal tseremoonia [[Apollo 11]] [[Kuu]]-ekspeditsiooni [[pühitsemine|pühitsemiseks]], uusi hooneid [[õnnistamine|õnnistab]] Jaapanis sageli ehituse alustamisel šinto preester ning paljusid Jaapanis valmistatavaid [[auto]]sid õnnistatakse koostamise käigus.

Isiklikuma iseloomuga puhastusrituaal on puhastamine veega. Sel puhul võidakse seista [[juga|joa]] all või sooritades [[rituaalne pesemine|rituaalseid pesemisi]] jõe[[suue|suudmes]] või [[meri|meres]]. Kolmas puhastamise vorm on teatud isikute või tegude vältimine ([[tabu]]). Näiteks ei lubatud kuni [[1868]]. aastani ([[Meiji periood]]iniperioodini) naistel [[Fuji]] mäe otsa ronida. Kuigi sellised tabud on viimasel ajal vähenenud, ei kasuta usklikud jaapanlased pulmade ajal [[halb enne|halvaks endeks]] olevat sõna 'lõikama' ega lähe pulma, kui nad on hiljuti kedagi omastest kaotanud.

[[ImagePilt:Kamidana.jpg|thumbpisi|280px|right|Kodune šintoistlik altar (''[[kamidana]]'')]]

Kamide austamine toimub põhiliselt avalikes pühamutes ''[[jinja]]''<nowiki>'des</nowiki>, kuigi tavalised on ka kodused rituaalid erapühamutes, mis mõnikord koosnevad lihtsalt kõrgest riiulist mõne rituaalse esemega. Võimalik on ka austada olemasolevaid esemeid ja inimesi.

[[ImagePilt:KyotoFushimiInari.jpg|thumbpisi|''[[Torii]]''-tunnel [[Kyōto]]s [[Fushimi Inari pühamu]] juures]]

[[ImagePilt:EmaMeijiShrine1197.jpg|thumb|250px|rightpisi|''Ema''<nowiki>'d</nowiki> šintoistlikus pühamus]]

Keskajal annetasid jõukad inimesed pühamutele hobuseid, eriti pühamu jumalalt midagi paludes (näiteks võitu lahingus). Väiksemate teenete eest sai kombeks kinkida hobusepilt ja sellised ''[[ema (šintoism)|ema]]''<nowiki>'d</nowiki> on praegu populaarsed. Pühamu külastaja ostab puust tahvlikese, millel on kujutatud hobune või tänapäeval ka miski muu (madu, nool, isegi [[Thomas Edison]]), kirjutab sellele soovi või palve ning riputab pühamusse üles. Mõnikord riputatakse pärast soovi täitumist tänuks üles uus ''ema''.

Šintoismi mõju [[jaapani kultuur]]ile on raske ülehinnata. Kuigi praegu on peaaegu võimatu lahutada šintoismi mõju budismi mõjust, on selge, et loodusega üksolemise vaimul, mis on aluseks šintoismile, põhinevad sellised tüüpiliselt jaapanlikud kunstialad nagu jaapani [[lilleseade]] (''[[ikebana]]'') ning traditsiooniline jaapani arhitektuur ja aiakunst.

Selge seos šintoismiga on [[sumo]]maadlusel: maadlusareeni puhastamine soola puistamisega ja paljud teised tseremooniad, mis tuleb enne jõukatsumise algust läbi viia, on selgelt šintoistlikku päritolu.

Jaapanlaste rõhupanekut õigetele tervitustele võib vaadelda jätkuna vanale šintoistlikule usule ''[[kotodama]]''<nowiki>'desse</nowiki> (maailmale maagiliselt mõjuvatesse sõnadesse).

Paljud jaapani kombed, nagu puust [[söögipulgad|söögipulkade]] kasutamine ja jalatsite eemaldamine enne majja sisenemist, pärinevad šintoismist.

Šintoism sai koos budismiga hiljem Jaapani ametlikuks religiooniks ja jäi selleks kuni 1946. aastani, mil keiser [[Hirohito]] oli sunnitud raadios tunnistama, et ta on siiski tavaline inimene. Jaapani rahvusreligioon on saanud mõjutusi ka [[konfutsianism|konfutsianistlikust]] eetikast.

Šintoismil puuduvad [[pühakiri|pühakirjad]] (on vaid rahvusajaloo ürikud) ja usuline seadustik.

Šintoismil puudub teoloogia, küll aga on [[moraal]]iõpetus, mis järgib suures osas konfutsianismi. Moraal on kollektiivne: hea on see, mis on grupile hea. Väga olulisel kohal on perekond (perekond on traditsioonide hoidja ning peamised usulised pidustused on sünd ja abielu), loodusearmastus (loodus on püha, seetõttu on oluline olla kontaktis loodusega, sest nii on inimesed kontaktis jumalatega; on mitmeid pühapaiku – mäed, jõed, äike, tuul, kuu, allikad, kaljud, tähtsaim püha mägi on Fuji), füüsiline puhtus ja kamide-esivanemate vaimude kummardamine. Need on šintoismi neli alustala.

Iga pühamu on pühendatud teatud kindlale kamile, kes vastab usklike palvetele.

Loomad on jumalate sõnumitoojad.

84% jaapanlastest järgib kahte religiooni: šintoismi ja budismi.

Peaaegu kõik šintoismi järgijad on jaapanlased, usk antakse edasi põlvest põlve.

* [[Joogiohver]]