Kernavė: erinevus redaktsioonide vahel

Esimesed kirjalikud teated Kernavė kohta pärinevad aastast 1279, pärinedes [[Liivimaa vanem riimkroonika|Liivimaa vanemast riimkroonikast]]. Kuni aastani 1321 kujunes see [[Leedu suurvürst]]ide residentsiks (sisuliselt riigi pealinnaks), seal resideerusidresideerisid suurvürstid alates [[Traidenis]]est kuni [[Vytenis]]eni. Toona rajati linnuste juurde ka kindlustatud eeslinn, ent suurem osa Kernavėst jäi väljapoole müüre. Kernavė kui linna kohta pärinevad esimesed teated aastast 1380. [[XIV sajand]]il oli seal umbes 500 elanikku.

Aastal 1430 lasi [[Vytautas]] Kernavėsse esimese kiriku ehitada. Nii kirik kui ka mõis asusid tänapäevase asula aladel. Alumine linnaosa jäeti maha pärast viimast kindluse rüüstamist aastal 1390. Nerise üleujutused katsid vana asustuse jäljed setete kihiga, mille peale moodustus turvas; nii säilisid varasema asustuse jäljed jõe orus erakordselt hästi.<ref>"Valstybinio Kernavės Archeologijos ir Istorijos Muziejaus-Rezervato Paroda "Kernavė – Lietuviška Troja", Lietuvos Muziejai 2002.</ref>

Aastal 1572 hakkasihakkas Kernavės kehtima [[Magdeburgi linnaõigus]]. Aastal 1777 rajati linna [[kihelkonnakool]]. Aastal [[1792]] uuendas [[Stanisław II]] asula linnaõigusi, ent [[Poola jagamised|Poola jagamise]] järel need kaotati ja Kernavėst sai alev. Aastal 1843 konfiskeerisid tsaarivõimud sealsele kirikule kuulunud maad. Tsaariajal oli alevi venekeelne nimekuju Керново,<ref> Керново. Энциклопедический словарь Брокгауза и Ефрона, Kd. 14А (28) : Карданахи — Керо. С.-Петербургъ, 1895., 959 lk. </ref> ka Керновъ.<ref>Керновъ. Географическо-статистический словарь Российской империи, Kd. 2 (Дабанъ — Кяхтинское Градоначальство). СПб, 1865, 573 lk.</ref> [[XIX sajand]]i seitsmekümnendatel aastatel kaotati sealne mõis.