Liphart: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
7. rida:
Liphartide päritolu ei ole täielikult selge. Suguvõsa enda traditsiooni järgi rändasid nad Liivimaale [[Saksimaa]]lt ja olid suguluses [[Lippradt gen. Liphart]]i aadlisooga.<ref>Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Livland. Bd II. Görlitz: Verlag E. U. Starke, lk 674.</ref> Ajaloolase [[Tiit Rosenberg]]i arvates pärineb Liphartide suguvõsa aga tõenäoliselt jõukast Tallinna kodanikusoost.<ref name="FUWhp" /> Suguvõsa rajajaks loetakse sadulsepp Alexander Lipharti (maeti 1656), kes võeti [[1600]]. aastal [[Tallinn]]a kodanikuks ja oli [[Kanuti gild]]i [[oldermann]].<ref>Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Livland. Bd II. Görlitz: Verlag E. U. Starke, lk 674-675.</ref> Tema kahest pojast põlvnesid Liphartide pealiinid: [[Johann Liphart]] (suri enne 1663) rajas Võlla liini, [[Friedrich von Liphart]] (suri 1699) oli Dukuri haru esiisa.
 
===Võlla liinpealiin===
Selle liini rajaja [[Johann Liphart]] (suri enne 1663) oli [[Pärnu krahvkond|Pärnu krahvkonna]] krahvi [[Franz Bernhard von Thurn]]i juures koduõpetaja ja õuemeister. [[1632]]. aastal sai ta viimase leselt kaheksaks aastaks pandivaldusena kasutada Sondva, kuhu ta rajas [[Võlla mõis (Audru)|Võlla mõisa]]. [[Mõisate reduktsioon|Reduktsiooni]] ajal mõis küll reduktseeriti, kuid jäi kummatigi Johanni järeltulijate valdusse; veel 1740. aastatel oli see [[riigimõis]] Liphartide käes rendil. Johanni pojad Pärnu maakohtu assessor Johann (suri 1691) ja ooberst [[Johann Friedrich von Liphart|Johann Friedrich]] (1655−1723) said 10. märtsil [[1688]] [[naturalisatsioon]]i korras Rootsi aadlikeks, kuid [[Rootsi rüütelkond|rüütelkonda]] neid siiski ei introdutseeritud.<ref name="TKaoh" />
 
===Dukuri liinpealiin===
Johan Lipharti vanem vend [[Friedrich Liphart]] (1601–1699) omandas abiellumise teel [[1662]]. aastal [[Dukura mõis]]a (''Duckerni'') Liivimaal, Friedrichi üks poeg pani aluse Liphartite Rootsi harule, teine poeg aga Dukuri harule, suguvõsaharud aga hääbusid 19. sajandil meesjärglaste puudumisel.