Vikipeedia

Yom Kippuri sõda: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
PResümee puudub
P pisitoimetamine using AWB
2. rida:
| konflikt = Yom Kippuri sõda
| osa = [[Araabia-Iisraeli konflikt]]
| pilt = [[FilePilt:Bridge Crossing.jpg|275px]]
| pildiallkiri = Egiptuse väed ületamas Suessi kanalit 7. oktoobril
| aeg = 6. oktoober – 25. oktoober 1973
47. rida:
Sõda algas koalitsiooni üllatusrünnakuga Iisraelile [[Yom Kippur]]i päeval, mis on tähtis juudi usupüha. Egiptuse ja Süüria väed ületasid 1967. aasta [[Kuuepäevane sõda|Kuuepäevase sõja]] vaherahuga seatud piirid [[Siinai poolsaar]]el ja [[Golani kõrgendikud|Golani kõrgendikel]]. Nii [[USA]] kui ka [[Nõukogude Liit]] varustasid sõjatehnikaga oma liitlasi ning see tekitas pingeid kahe tuumariigi vahel.<ref name="dTJeC" />
 
Sõda algas Egiptuse jaoks edukalt. Egiptuse väed ületasid kolme päevaga [[Suessi kanal]]i (nagu plaan ette nägi), kindlustasid end ning jäid vasturünnakut ootama. Süüria armee kooskõlastas Egiptusega oma pealetungi Golani kõrgendikele ning sarnaselt Egiptusega saavutati algul edu Iisraeli vähemuses vägede vastu, kuid nädala aja jooksul suutis Iisraeli armee kosuda ja asuda vasturünnakule, mille tulemusena Iisrael tõrjus Süüria väed oma territooriumilt ning hakkas ohustama [[Damaskus]]t. Maandamaks Süürial lasuvat pinget, asus Egiptus taas Iisraeli vastu rünnakule, kuid sai hävitavalt lüüa. Iisraeli armee kasutas ära nõrkust Egiptuse kaitseliinides ning ületas Suessi kanali, tungis raske võitluse tulemusena läände ja lõunasse, eesmärgiga piirata ümber kanalit kaitsvad Egiptuse väed. 22. oktoobril kehtis ÜRO abil kehtestatud vaherahu, kuid see lõppes kiiresti, sest kumbki pool süüdistas teist vaherahutingimuste rikkumises. 24. oktoobriks olid Iisraeli väed ümber piiranud Egiptuse 3. armee, mis parandas tugevalt Iisraeli positsiooni. See areng pingestas USA ja Nõukogude Liidu suhteid. 25. oktoobril kehtestati sõja lõpetamiseks teine vaherahu. Sõjategevuse lõpuks olid Iisraeli väed 40 &nbsp;km kaugusel [[Damaskus]]est ning 101 &nbsp;km kaugusel [[Kairo]]st. Iisraeli õhujõud olid samuti tunginud sügavamale Egiptuse ja Süüria territooriumile kui [[Kuuepäevane sõda|Kuuepäevase sõja]] käigus.
 
Sõja mõju oli kaugeleulatuv. Kuuepäevases sõjas kibedat kaotust kogenud [[Araabia maad]]es taastus tänu sõja võidukale algusele eneseusk. Vaatamata ülekaalukale võidule ei tundnud Iisrael end enam võitmatuna, kuna kaotusele oli oldud väga lähedal. Ameeriklaste jaoks oli sõda äratuskellaks, pärast mida hakkasid nad rohkem tegelema Lähis-Ida rahu küsimusega, mis päädis [[Camp Davidi rahu]]ga. Rahu tulemusel tunnustas Egiptus Iisraeli iseseisvust (esimene Araabia riik, mis seda vabatahtlikult tegi) ning taastas riikide vahel normaalsed suhted. Lisaks andis Iisrael Egiptusele tagasi [[Siinai poolsaar]]e, mille ta oli Kuuepäevases sõjas vallutanud. Nõukogude Liidu mõju Egiptusele vähenes.
54. rida:
Yom Kippuri sõda oli osa [[Araabia-Iisraeli konflikt]]ist, mille käigus on alates Iisraeli riigi loomisest peetud mitu sõda. [[Kuuepäevane sõda|Kuuepäevase sõja]] tulemusena vallutas Iisrael Egiptuselt [[Siinai poolsaar]]e ja umbes poole Süüriale kuuluvatest [[Golani kõrgendikud|Golani kõrgendikest]].
{{tsitaat2|19. juulil 1967 otsustas Iisraeli valitsus üksmeelselt, et Siinai tagastatakse Egiptusele ja Golani kõrgendkud Süüriale, kui algavad rahuläbirääkimised. Golani kõrgendikud demilitariseeritakse ja [[Tīrāni väin]]a saatuse otsustab erikokkulepe. Valitsus soovis lisaks algatada Iisraeli idapiiri asjus läbirääkimised Jordaania kuninga Husseiniga.<ref name="GDNSJ" />|[[Chaim Herzog]]}}
USA valitsus pidi seejärel Iisraeli valitsuse otsuse edastama Araabia riikidele. USA aga ei teinud seda ja otsus jäi saladusse. Oktoobris 1967 võttis Iisrael rahupalve tagasi.<ref name="Quu0z" /> <br />
 
Egiptus ja Süüria soovisid mõlemad kaotatud alasid tagasi vallutada. Oktoobris 1967 toimunud [[Araabia Liiga]] tippkohtumisel tehtud avalduses märgiti, et Iisraeliga "ei tehta rahu, ei tunnustata ja ei ole läbirääkimisi". Kuuepäevase sõja järel ehitas Iisrael Siinaisse ja Golani kõrgendikele kaitserajatised. Iisrael kulutas 1971. aastal 500 miljonit dollarit, et kindlustada oma positsioone Suessi kanali juures. Kaitseliini nimeks sai [[Bar Levi liin]], Iisraeli kindrali [[Haim Bar-Lev]]i järgi.
66. rida:
Teised Araabia riigid ei soovinud uut sõda. Jordaania kartis uusi kaotusi nagu oli juhtunud Kuuepäevase sõja käigus, kui Jordaania kaotas kogu Läänekalda. Lisaks oli Sadat lubanud [[Palestiina Vabastusorganisatsioon|PVOle]], et neile tagastatakse Läänekallas. Jordaania kuningas [[Ḩusayn (Jordaania)|Husseini]] arvates oli Läänekallas Jordaania territooriumi lahutamatu osa ja ta ei saanud lubada, et selle saaks Palestiina. 1970. aasta septembris puhkes peaaegu kodusõda PVO ja Jordaania vahel.
 
Süüria ja Iraagi suhtes olid pingelised ja Iraak keeldus osalemast esialgses rünnakus. Kuna [[Liibanon]]il oli väike armee ja siseprobleemid, ei oodatud neilt sõjas osalemist. Kuudel enne sõda püüdis Sadat leida teiste riikide toetust ja 1973. aasta sügisel oli tal väidetavalt rohkem kui saja riigi toetus. Teda toetasid enamasti [[Mitteühinemisliikumine|Mitteühinemisliikumise]], [[Araabia Liiga]] ja [[Aafrika Ühtsuse Organisatsioon]]i riigid. Lisaks toetasid teda esimest korda Suurbritannia ja Prantsusmaa [[ÜRO Julgeolekunõukogu]]s.
 
===Sündmused enne sõda===
Kui Iisrael lükkas tagasi Sadati rahuettepaneku, siis väitis ta, et "Egiptus on valmis ohverdama miljon sõdurit" kaotatud territooriumi tagasi saamiseks<ref name="morris" />. Alates 1972. aasta lõpust hakkas Egiptus oma vägesid tugevdama, saades Nõukogude Liidult hävituslennukeid [[Mikojan-Gurevitš MiG-21|MiG-21]], [[SA-2]], [[SA-3]], [[SA-6]] ja [[SA-7]] õhutõrjerakette, [[T-55]] ja [[T-62]] tanke, [[RPG-7]] tankitõrjerelvi ja [[AT-3 Sagger]] tankivastaseid juhitavaid rakette. Poliitkindralid, kes olid süüdi eelmise sõja hävitavas kaotuses, asendati kompetentsete kindralitega.<ref name="wgK5m" /><br />
 
USA ja NSVLil poliitikal oli nii Yom Kippuri kui ka Kuuepäevase sõja tulemustele suur mõju. Nõukogude Liidu poliitika oli osaliselt põhjustanud Egiptuse sõjalise nõrkuse eelmise sõja ajal, kuna Egiptus sai neilt õhutõrjerakette ainult pärast pikka palumist. Egiptuse president Nasser väitis, et kui Nõukogude Liit ei anna neile vajalikku varustust, siis Egiptuse järgmine juht hakkab abi paluma ameeriklastelt. See oleks suurendanud USA mõju regioonis ning seda ei saanud Moskva lubada.
[[FilePilt:Anwar Sadat cropped.jpg|uprightpüsti|leftvasakul|thumbpisi|Anwar Sadat]]
Nasseri kaotus 1967. aastal tekitas pingeid Nõukogude Liidu ja Egiptuse vahel. Enne seda oli NSVL andnud Egiptusele kaasaegset relvastust, et testida neid USA relvade vastu, mis olid Iisraeli valduses. Nõukogude Liit soovis nüüd vältida vastandumist USAga ja püüdis seega säilitada piirkonnas rahu. See oli Egiptuse juhtide jaoks vastuvõetamatu ja kui Egiptuse ettevalmistused Suessi kanali ületamiseks hakkasid välja lekkima, pidas Egiptus hädavajalikuks heita välja Nõukogude sõjalised nõustajad. Juulis 1972 lahkus Egiptusest umbes 20 000 nõustajat ja Egiptus proovis parandada suhteid USAga. Süüria jäi siiski Nõukogude Liidu liitlaseks.
 
Nõukogude Liit ei uskunud, et Egiptus võiks sõja võita. Nad arvasid, et rünnak üle kanali lõppeb suurte kaotustega. Ei USA ega NSVL ei soovinud piirkonda destabiliseerida. Juunis 1973 toimunud kohtumisel [[Richard Nixon|Nixoniga]] pakkus [[Leonid Brežnev|Brežnev]] välja, et Iisrael võiks taastada 1967. aasta piirid. Brežnev lisas, et vastasel korral on "meil raskusi olukorra kontrolli all hoidmisega", mis viitas sellele, et Nõukogude Liit ei suutnud Egiptust kontrollida.<ref name="Rabinovich" />
84. rida:
Iisraeli kaitsejõudude sõjalise luure osakonna (lühendatult Aman) ülesandeks oli ohuhinnangu andmine. Nende analüüs põhines kahel eeldusel. Esiteks: Süüria läheb sõtta ainult siis, kui seda teeb ka Egiptus. Teiseks eeldas Aman, et Egiptus ei ründa enne, kui ta on kätte saanud [[Mikojan-Gurevitš MiG-21|MiG-21]] hävituslennukid ja [[Scud]] raketid. Kuna lennukid polnud veel Egiptusse saabunud ja Egiptuse armee polnud nende arvates veel täielikult Scud rakette kasutama õppinud, ei pidanud Aman sõda peatselt toimuvaks. Aman oli tugevate eelarvamuste küüsis ja seetõttu jäeti mitmed ohumärgid tähelepanuta.
 
1973. aasta keskpaigaks oli Aman teadlik vastaste sõjaplaanidest. Amani info kohaselt ületavad Egiptuse 2. ja 3. armee Suessi kanali ja kaevuvad sisse 10 &nbsp;km kaugusel. Siiski ei uskunud Iisraeli luure, et Egiptus ja Süüria tahavad tõepoolest sõtta minna.<ref name="intelligence" />
 
Egiptus tegi kõik, et seda väärarvamust süvendada. Nii Iisrael kui ka USA arvasid, et Nõukogude sõjaliste nõustajate välja saatmine oli tugevalt vähendanud Egiptuse armee võitlusvõimet. Egiptus teeskles, et sõjaliste rajatiste mehitamiseks on vähe sõdureid ja et neil on tõsine varuosade puudus. Sadat oli juba nii kaua Iisraeli ähvardanud, et tema hoiatusi ei võetud enam tõsiselt.
98. rida:
1. oktoobril raporteeris Amani uurija Leitnant Binyamin Siman-Tov, et õppuste varjus valmistutakse kanali ületamiseks. 3. oktoobril kirjutas ta põhjalikuma raporti. Ta ülemus ignoreeris mõlemat analüüsi.<ref name="intelligence" />
 
Rünnakupäevaks valiti 6. oktoober seepärast, et [[Yom Kippur]]i pühal seiskub elu Iisraelis. Juudid ei tohi sel päeval tööd teha ja paljud sõdurid olid kodus perede juures. Samas võis selle päeva valimine rünnakuks ''aidata'' Iisraelil mobiliseerida, sest kõik olid kodus ja tühjad teed tegid vägede transportimise lihtsamaks.
 
Päevadel enne sõda sai Iisraeli luure mitmest allikast andmeid, et rünnak saabub peatselt. Transpordilennukit tõid relvi [[Kairo]]sse ja [[Damaskus]]esse ning luurefotod näitasid, et piiri lähedal on sõjatehnikat tavapäratult palju. Mossadi juht Zvi Zamir sai 5. oktoobri hommikul kell 2:30 agendilt Marwan teate, et sõda tuleb kohe. Marwan lisas sama päeva õhtul, et Egiptuse-Süüria ühendrünnak toimub 6. oktoobri päikeseloojangul.<ref name="intelligence" /> Marwani hoiatus pani Iisraeli väejuhatuse tegutsema ja mõned tunnid enne rünnakut algatati osaline mobilisatsioon.<ref name="library" />
104. rida:
===Iisraeli eelneva rünnaku puudumine===
Iisraeli strateegia põhines eeldusel, et sõjaohu korral teevad õhujõud ennetava rünnaku. Eeldati, et Iisraeli luure suudab anda hoiatuse vähemalt 48 tundi enne rünnaku algust.
[[FilePilt:Golda Meir2.jpg|pisi|uprightpüsti|leftvasakul|Saades teada sõjaohust, tegi [[Iisraeli peaminister]] [[Golda Meir]] vastuolulise otsuse mitte teha ennetavat rünnakut.]]
 
[[Golda Meir]], [[Moshe Dayan]], ja kindral [[David Elazar]] kohtusid Yom Kippuri päeva hommikul kell 8 ehk 6 tundi enne sõja algust. Dayan väitis, et sõja toimumine pole kindel. Kindral Elazar soovis ennetavat rünnakut Süüria lennuväljadele keskpäeval, Süüria rakettide vastu kell 15 ja Süüria maavägede vastu kell 17. Meir otsustas, et ennetavat rünnakut ei tule, sest teised riigid oleks neid sel juhul süüdistanud sõja alustamises. "Kui me ründame esimesena, siis me ei saa kelleltki abi," ütles ta.<ref name="Rabinovich" /> Rahvusvahelise toetuse nimel ohustas ta riigi püsimajäämist. Meir kohtus hiljem USA suursaadikuga, kuid USA diplomaatia ei suutnud sõja ärahoidmiseks midagi teha. USA välisminister [[Henry Kissinger]] ütles, et kui Iisrael oleks esimesena rünnanud, poleks nad saanud "isegi naela".<ref name="Rabinovich" />
112. rida:
==Lahingutegevus==
===Siinai poolsaarel===
[[FilePilt:Hatzerim 290110 Sukhoi 7.jpg|thumbpisi|uprightpüsti|Egiptuse [[Suhoi Su-7]] vrakk, mis tulistati alla Siinai kohal 6. oktoobril]]
 
Siinai oli järjekordselt Iisraeli ja Egiptuse arveteklaarimise kohaks. Egiptusel oli kanali ületuseks valmis viis diviisi, millesse kuulus kokku 100 000 sõdurit, 1350 tanki ja 2000 [[mortiir]]i ehk suurtükki. Nende vastas seisid 450 Jeruusalemma brigaadi sõdurit, kelle kaitsta oli 16 kindlust kogu kanali ulatuses. Siinais oli kokku 290 Iisraeli tanki, mis olid jagatud kolme soomusbrigaadi<ref name="Rabinovich" /> ja ainult üks neist oli rünnaku alguses kanali lähedal<ref name="Rabinovich" />. Egiptuse väed rajasid 6. oktoobril idakaldale mitu sillapead. 6.–8. oktoobrini üritasid Iisraeli soomusjõud pealetungi takistada, aga neid rünnakuid ei toetatud piisavalt ja need löödi tagasi Egiptuse tankitõrjerelvade tõttu.
119. rida:
 
9. oktoobril otsustasid Iisraeli kaitsejõud keskenduda organiseerumisele, kuna Egiptuse armee jäi strateegilisse kaitsesse. Otsustati minna vasturünnakule, kui Egiptuse tankid üritavad lahkuda neid kaitsvate õhutõrjerakettide raadiusest. Vastulöök koodnimega Operatsioon Gazelle anti 15. oktoobril. Iisraeli väed, mille eesotsas oli [[Ariel Sharon]]i diviis, murdsid Egiptuse kaitsest läbi Tasa koridori juures ning ületasid Suessi kanali [[Suur Mõrujärv|Suurest Mõrujärvest]] põhja pool. Pärast pingelisi lahinguid peatus Iisraeli edasitung Kairo suunal, samal ajal kui Iisraeli väed liikusid edasi kanali kaldal lõuna poole ja jõudis välja Port Suez'ini. 24. oktoobriks, kui hakkas kehtima relvarahu, olid iisraellased vallutanud suure hulga maad.
[[FilePilt:Yom Kippur War map-2.png|thumbpisi|uprightpüsti=1.4|Vaherahu kehtima hakkades oli Iisrael kaotanud maad Suessi kanali idaküljel &nbsp;– {{color box|#E0584E}}, kuid võitnud territooriumi kanali lääneküljel ja Golani kõrgendikel&nbsp;– {{color box|#A08070}}.]]
 
===Golani kõrgendikel===
[[Pilt:PikiWiki Israel 4223 Israel Defense Forces.jpg|thumbpisi|leftvasakul|Mahajäetud Süüria [[T-62]] tankid Golani kõrgendikel.]]
[[Pilt:1973 Yom Kippur War - Golan heights theater.jpg|thumbpisi|uprightpüsti=1.3|Golan kõrgendike kampaania]]
 
Süüria ründas Iisraeli [[Golani kõrgendikud|Golani kõrgendike]] positsioone viie diviisi ja 188 suurtükipatareiga. Sõda algas õhurünnakuga, milles osales 100 lennukit, ja suurtükipommitamisega, mis kestis 50 minutit. Süüria pioneeribrigaadid olid lahingu eesliinil, kuid kandsid raskeid kaotusi. Lahingu esimeses faasis oli Iisraelil välja panna 3000 sõdurit, 180 tanki ja 60 suurtükki. Süüria ründas neid kolme jalaväediviisiga, milles oli kokku 28 000 sõdurit, 800 tanki ja 600 suurtükki. Lisaks sellele saatis Süüria alates lahingu teisest päevast sõdima 2 soomusdiviisi.<ref name="Jordan1973" /><ref name="knapp" /><ref name="oup" /><ref name="O'Ballance Ch 7" /> Kõik piirkonnas olevad Iisraeli tankid osalesid esialgses rünnakus. Süüria eriväelased vallutasid tähtsaima Iisraeli kindluse [[Hermoni mägi|Hermoni mäel]], milles oli mitmesugust jälgimistehnikat. Süüria varitsus peatas vasturünnakut üritavad Iisraeli väed.
 
Golani rinne oli Iisraeli väejuhatuse jaoks prioriteet, kuna kõrgendike vallutamisega oleksid süürlased ohustanud tähtsaid Iisraeli linnu. Siinai oli samas kaugel Iisraeli tuumikalast. Reservid saadeti ilma ettevalmistuseta Golanit kaitsma, sest olukord oli kriitiline. Süüria oli arvestanud, et Iisraeli reservid eesliinile jõudmine võtab aega vähemalt 24 tundi, kuid tegelikult hakkasid esimesed üksused lahingusse saabuma 15 tundi pärast sõja algust.
 
Sarnaselt Egiptusega Siinail jäid Süüria väed oma õhutõrjerakettide raadiuse sisse. Samuti kasutasid nad Nõukogude tankitõrjerelvi, mis olid aga mägise maastiku tõttu ebaefektiivsemad.
 
Sõja esimeste päevade jooksul kandis Iisrael raskeid kaotusi ja Süüria tankid tungisid jõudsalt edasi. Siiski ei suutnud Süüria väed lõplikult Iisraeli kaitsjaid hävitada, kuigi Süüria oli arvulises enamuses. Olukord hakkas muutuma 8. oktoobril, kui Iisraeli reservvägede rünnakute tulemusena liikus rindejoon tagasi sõjaeelse piiri poole. 10. oktoobriks polnud Golani kõrgendikel enam ühtegi Süüria üksust.<ref name="historynet golan" />
 
Iisraeli väejuhatus pidi nüüd vastu võtma otsuse, kas tungida edasi Süüriasse. Üheks võimaluseks oli diviiside ümberpaigutamine Siinale, kus olukord oli pehmelt öeldes problemaatiline. Teised pooldasid rünnaku jätkamist [[Damaskus]]e suunal, mis oleks Süüria sõjast kõrvaldanud ja andnud Iisraelile sõjajärgsete läbirääkimiste ajaks trumbi. Kolmanda arvamuse kohaselt oli Süüria ründamine liiga riskantne, kuna neil olid tugevad kindlustused, ja seega oleks parem jääda kaitsma sõjaeelset piiri. Siiski otsustas peaminister Golda Meir, et Iisrael viib võitluse Süüria territooriumile, sest sel hetkel oleks sõja lõpp Iisraelile tähendanud Siinai kaotust ja olukorra säilimist Golanil.<ref name="Rabinovich" />
 
Iisraeli pealetung oli edukas, sest nad jõudsid ainult 40 &nbsp;km kaugusele Damaskusest. Iraak ja Jordaania saatsid Süüriale appi ekspeditsioonikorpused, kes suutsid rindejoone seisma panna. Iraagi väe suurus oli 30 000 sõdurit, 250–300 tanki ja 700 soomukit. Siiski ei suutnud uued abiväed iisraellasi Süüriast välja ajada.
 
23. oktoobril pidi algama võimas Süüria vasturünnak, kuid päev varem oli ÜRO kehtestanud relvarahu. Egiptus ja Iisrael liitusid sellega ning see mõjutas Süüriat seda samuti tegema. Iisrael okupeeris siiski alasid Süüria sees ja Süüria korraldas järgnevatel kuudel mitu rünnakut, et Iisraeli ärevuses hoida. Kevadel 1974 üritasid süürlased Hermoni mäge tagasi võtta, kuid Iisrael hoidis oma positsioone. Kokkulepe mais 1974 lõpetas pideva sõjaolukorra.
141. rida:
==Pikaajaline mõju==
Esimest korda pärast 1948 Araabia-Iisraeli sõja lõppu toimusid Araabia ja Iisraeli juhtide vahel avalikud läbirääkimised. Sõda võis ka aidata kaasa regiooni rahunemisele, sest nii Iisrael kui ka Egiptus kahtlesid, kas nad on üldse suutelised teineteist võitma.
[[FilePilt:Sadat and Begin clean3.jpg|thumbpisi|leftvasakul|Egiptuse president [[Anwar Sadat]] ja Iisraeli peaminister [[Menachem Begin]] USA kongressi istungil, kus president [[Jimmy Carter]] kuulutas välja [[Camp Davidi rahu]] tulemused, 18. september 1978.]]
 
===Mõju osalistele===
165. rida:
==Viited==
{{viited|allikad=
<ref name="Herzog">{{Cite book | last = Herzog | title = The War of Atonement | publisher = Little, Brown and Company | year = 1975}}. Eessõna <small>(inglise)</small></ref>
<ref name="Times">{{cite book | author=Insight Team of the London Sunday Times | title = The Yom Kippur War | publisher = Doubleday | location = Garden City | year = 1974 | isbn = 978-0-385-06738-6}} <small>(inglise)</small></ref>
<ref name="Rabinovich">{{Cite book | last = Rabinovich | title = The Yom Kippur War | publisher = Schocken Books | year = 2004 | page = 498}} <small>(inglise)</small></ref>
<ref name="Shazly">{{Cite book | edition = Revised | publisher = American Mideast Research | isbn = 0-9604562-2-8 | last = Shazly | first = Lieutenant General Saad el | title = The Crossing of the Suez, Revised Edition | year = 2003}} <small>(inglise)</small></ref>▼
<ref name="Jordan1973">{{cite web | title=The 1973 Arab-Israeli War: Arab Policies, Strategies, and Campaigns | url=http://www.globalsecurity.org/military/library/report/1997/Jordan.htm | author=[[USMC]] Major Michael C. Jordan | publisher=GlobalSecurity.org | year=1997 | accessdate=20. aprill 2009}} <small>(inglise)</small></ref>▼
<ref name="knapp">{{Cite book | title=Combined Arms in battle since 1939 |chapter=4: Antiarmor Operations on the Golan Heights | url=http://www.cgsc.edu/carl/resources/csi/Spiller/Spiller.asp#4AO | author=Major George E. Knapp | publisher=U.S. Army Command and General Staff College | year=1992 | accessdate=1. juuni 2009}} <small>(inglise)</small></ref>
<ref name="100mm">Number näitab, mitu suurtükki on suuremad kui 100mm</ref>▼
<ref name="response">"[http://www.mfa.gov.il/MFA/Foreign%20Relations/Israels%20Foreign%20Relations%20since%201947/1947-1974/28%20The%20Jarring%20initiative%20and%20the%20response-%208%20Febr The Jarring initiative and the response]," ''Israel's Foreign Relations'', Selected Documents, vols. 1–2, 1947–1974 . Välja otsitud 9. juuni 2005. <small>(inglise)</small></ref>▼
<ref name="morris">{{Cite book | publisher = Vintage Books | location = New York | isbn = 978-0-679-74475-7 | last = Morris | first = Benny | title = Righteous Victims | year = 2001}} <small>(inglise)</small></ref>▼
<ref name="intelligence">http://www.jewishvirtuallibrary.org/jsource/History/intel73.html <small>(inglise)</small></ref>▼
<ref name="library">Doron Geller, "[http://www.jafi.org.il/education/juice/service/week11.html Israeli Intelligence and the Yom Kippur War of 1973]," "JUICE", The Department for Jewish Zionist Education, The Jewish Agency for Israel . Välja otsitud 27. novembril 2005. <small>(inglise)</small></ref>▼
<ref name="Gawrych">{{Cite book| publisher = Greenwood Publishing Group| isbn = 0-313-31302-4| last = Gawrych| first = George| title = The Albatross of Decisive Victory: War and Policy Between Egypt and Israel in the 1967 and 1973 Arab-Israeli Wars| year = 2000}}<small>(inglise)</small></ref>▼
<ref name="oup">Peter Caddick-Adams "Golan Heights, battles of" ''The Oxford Companion to Military History''. Ed. Richard Holmes. Oxford University Press, 2001. <small>(inglise)</small></ref>▼
<ref name="O'Ballance Ch 7">O'Ballance (1978). Chapter 7 : "The Syrians attack", pp. 119–146. <small>(inglise)</small></ref>▼
<ref name="historynet golan">{{citation |first=Gary |last=Rashba |title=Yom Kippur War: Sacrificial Stand in the Golan Heights |url=http://www.historynet.com/yom-kippur-war-sacrificial-stand-in-the-golan-heights.htm |publisher=Military History magazine via HISTORYnet |date=oktoober 1998, online June 12, 2006}} <small>(inglise)</small></ref>▼
<ref name="T7YIU">{{Cite book | last1 = Luttwak | last2 = Horowitz | title = The Israeli Army | place = Cambridge, MA | publisher = Abt Books | year = 1983}}</ref>
<ref name="Rabinovich">{{Cite book | last = Rabinovich | title = The Yom Kippur War | publisher = Schocken Books | year = 2004 | page = 498}} (inglise)</ref>
<ref name="d61wd">{{cite book | url = http://books.google.com/books?id=z58nmWqS94MC&printsec=frontcover&dq=related:ISBN0313313024#v=onepage&q=&f=false | title = Revisiting The Yom Kippur War | first = PR | last = Kumaraswamy | pages = 1–2 | isbn = 978-0-7146-5007-4 | date=30. märts 2000}} <small>(inglise)</small></ref>
<ref name="typcI">{{Cite book | last1 = Johnson | last2 = Tierney | title = Failing To Win, Perception of Victory and Defeat in International Politics | page = 177}} <small>(inglise)</small></ref>
▲<ref name="100mm">Number näitab, mitu suurtükki on suuremad kui 100mm</ref>
<ref name="Or0nm">{{Cite book | last = Haber | first = Eitan | last2 = Schiff | first2 = Ze'ev | title = Yom Kippur War Lexicon | location = Or-Yehuda, Israel | publisher = Zmora-Bitan-Dvir | year = 2003 | language=Hebrew | isbn = 965-517-124-8}} <small>(inglise)</small></ref>▼
▲<ref name="Shazly">{{Cite book | edition = Revised | publisher = American Mideast Research | isbn = 0-9604562-2-8 | last = Shazly | first = Lieutenant General Saad el | title = The Crossing of the Suez, Revised Edition | year = 2003}} <small>(inglise)</small></ref>
<ref name="Gf2ud">{{cite web|url=http://www.gwu.edu/~nsarchiv/NSAEBB/NSAEBB98/octwar-56.pdf |title=White House Military Briefing, Oct 22 |format=PDF |accessdate=28. märts 2010}} <small>(inglise)</small></ref>▼
▲<ref name="Or0nm">{{Cite book | last = Haber | first = Eitan | last2 = Schiff | first2 = Ze'ev | title = Yom Kippur War Lexicon | location = Or-Yehuda, Israel | publisher = Zmora-Bitan-Dvir | year = 2003 | language=Hebrew | isbn = 965-517-124-8}} <small>(inglise)</small></ref>
<ref name="dTJeC">William B.Quandt, [http://books.google.com.ph/books?id=MVXxUGe9qEkC&dq=%22Peace+Process%22+%22William+Quandt%22&printsec=frontcover&source=bn&hl=en&ei=oTVxS6iOBYzq7AOQ3sGPCQ&sa=X&oi=book_result&ct=result&resnum=4&ved=0CBIQ6AEwAw#v=snippet&q=War%20and%20Reassessment&f=false Peace Process: American diplomacy and the Arab-Israeli conflict since 1967], lk 104 <small>(inglise)</small></ref>▼
▲<ref name="Jordan1973">{{cite web | title=The 1973 Arab-Israeli War: Arab Policies, Strategies, and Campaigns | url=http://www.globalsecurity.org/military/library/report/1997/Jordan.htm | author=[[USMC]] Major Michael C. Jordan | publisher=GlobalSecurity.org | year=1997 | accessdate=20. aprill 2009}} <small>(inglise)</small></ref>
<ref name="GDNSJ">{{Cite book | publisher = Little, Brown | location = Boston | isbn = 0-316-35901-7 | last = Herzog | first = Chaim | title = Heroes of Israel | year = 1989}} <small>(inglise)</small></ref>
<ref name="Quu0zknapp">{{Cite book | authortitle=Shlaim,Combined AviArms |in title=Thebattle Ironsince Wall1939 |chapter=4: IsraelAntiarmor andOperations on the ArabGolan WorldHeights | publisherurl=Whttp://www.cgsc.edu/carl/resources/csi/Spiller/Spiller.asp#4AO W| author=Major George E. NortonKnapp &| Companypublisher=U.S. Army Command and General Staff College | year=20011992 | isbnaccessdate=0-393-32112-61. juuni 2009}} <small>(inglise)</small></ref>
▲<ref name="Gf2ud">{{cite web|url=http://www.gwu.edu/~nsarchiv/NSAEBB/NSAEBB98/octwar-56.pdf |title=White House Military Briefing, Oct 22 |format=PDF |accessdate=28. märts 2010}} <small>(inglise)</small></ref>
<ref name="wgK5m">{{Cite book | title = The Road to Ramadan | first = Mohamed | last = Heikal | location = London | publisher = Collins | year = 1975| isbn = 0-8129-0567-9}} <small>(inglise)</small></ref>▼
▲<ref name="dTJeC">William B.Quandt, [http://books.google.com.ph/books?id=MVXxUGe9qEkC&dq=%22Peace+Process%22+%22William+Quandt%22&printsec=frontcover&source=bn&hl=en&ei=oTVxS6iOBYzq7AOQ3sGPCQ&sa=X&oi=book_result&ct=result&resnum=4&ved=0CBIQ6AEwAw#v=snippet&q=War%20and%20Reassessment&f=false Peace Process: American diplomacy and the Arab-Israeli conflict since 1967], lk 104 <small>(inglise)</small></ref>
<ref name="PW98L">{{cite web | last = Abudi | first = Joseph | title = The missile did not bend the wing | publisher = Journal of the Israeli Air Force | language = Hebrew | date=1. oktoober 2003 | url = http://www.iaf.org.il/1213-21478-he/IAF.aspx | accessdate=15. veebruar 2011}} <small>(inglise)</small></ref>▼
<ref name="f7mTSGDNSJ">{{citeCite webbook | lastpublisher = AbudiLittle, Brown | firstlocation = JosephBoston | titleisbn = What0-316-35901-7 between| 'challenge'last and= 'model'Herzog | publisherfirst = The Fisher InstituteChaim | languagetitle = HebrewHeroes | date=oktooberof 2005Israel | urlyear = http://www.fisherinstitute.org.il/_Uploads/dbsAttachedFiles/num27.pdf | accessdate=15. veebruar 20111989}} <small>(inglise)</small></ref>
<ref name="Quu0z">{{Cite book | author=Shlaim, Avi | title=The Iron Wall: Israel and the Arab World | publisher=W. W. Norton & Company | year=2001 | isbn=0-393-32112-6}} (inglise)</ref>
▲<ref name="response">"[http://www.mfa.gov.il/MFA/Foreign%20Relations/Israels%20Foreign%20Relations%20since%201947/1947-1974/28%20The%20Jarring%20initiative%20and%20the%20response-%208%20Febr The Jarring initiative and the response]," ''Israel's Foreign Relations'', Selected Documents, vols. 1–2, 1947–1974 . Välja otsitud 9. juuni 2005. <small>(inglise)</small></ref>
▲<ref name="morris">{{Cite book | publisher = Vintage Books | location = New York | isbn = 978-0-679-74475-7 | last = Morris | first = Benny | title = Righteous Victims | year = 2001}} <small>(inglise)</small></ref>
▲<ref name="wgK5m">{{Cite book | title = The Road to Ramadan | first = Mohamed | last = Heikal | location = London | publisher = Collins | year = 1975| isbn = 0-8129-0567-9}} <small>(inglise)</small></ref>
▲<ref name="intelligence">http://www.jewishvirtuallibrary.org/jsource/History/intel73.html <small>(inglise)</small></ref>
▲<ref name="library">Doron Geller, "[http://www.jafi.org.il/education/juice/service/week11.html Israeli Intelligence and the Yom Kippur War of 1973]," "JUICE", The Department for Jewish Zionist Education, The Jewish Agency for Israel . Välja otsitud 27. novembril 2005. <small>(inglise)</small></ref>
▲<ref name="Gawrych">{{Cite book| publisher = Greenwood Publishing Group| isbn = 0-313-31302-4| last = Gawrych| first = George| title = The Albatross of Decisive Victory: War and Policy Between Egypt and Israel in the 1967 and 1973 Arab-Israeli Wars| year = 2000}}<small>(inglise)</small></ref>
▲<ref name="PW98L">{{cite web | last = Abudi | first = Joseph | title = The missile did not bend the wing | publisher = Journal of the Israeli Air Force | language = Hebrew | date=1. oktoober 2003 | url = http://www.iaf.org.il/1213-21478-he/IAF.aspx | accessdate=15. veebruar 2011}} <small>(inglise)</small></ref>
<ref name="f7mTS">{{cite web | last = Abudi | first = Joseph | title = What between 'challenge' and 'model' | publisher = The Fisher Institute | language = Hebrew | date=oktoober 2005 | url = http://www.fisherinstitute.org.il/_Uploads/dbsAttachedFiles/num27.pdf | accessdate=15. veebruar 2011}} (inglise)</ref>
▲<ref name="oup">Peter Caddick-Adams "Golan Heights, battles of" ''The Oxford Companion to Military History''. Ed. Richard Holmes. Oxford University Press, 2001. <small>(inglise)</small></ref>
▲<ref name="O'Ballance Ch 7">O'Ballance (1978). Chapter 7 : "The Syrians attack", pp. 119–146. <small>(inglise)</small></ref>
▲<ref name="historynet golan">{{citation |first=Gary |last=Rashba |title=Yom Kippur War: Sacrificial Stand in the Golan Heights |url=http://www.historynet.com/yom-kippur-war-sacrificial-stand-in-the-golan-heights.htm |publisher=Military History magazine via HISTORYnet |date=oktoober 1998, online June 12, 2006}} <small>(inglise)</small></ref>
}}
 
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Yom_Kippuri_sõda"