Auguste Comte: erinevus redaktsioonide vahel

Ta on suuresti mõjutatud [[Henri de Saint-Simon]]i poolt. Comte arendas välja positiivse filosoofia ning püüdis sellega leevendada [[Prantsuse revolutsioon]]i ajal tekkinud sotsiaalseid pingeid. Tema välja pakutud uus sotsiaalne paradigma põhines teadusel. Comte'i ideed olid 19. sajandil märkimisväärselt suure mõjuga. Tema tööd mõjutasid suuri mõtlejaid nagu [[Karl Marx]] ja [[John Stuart Mill]].

Auguste Comte sündis 19. jaanuaril 1798 Montpellier's, mis asub Lõuna-Prantsusmaal [[Hérault' departemang|Hérault' departemangus]]us. Comte õppis [[Lycée Joffre]] ja [[Montpellier' Ülikool|Montpellier' Ülikooli]]<nowiki/>sis, mis oli üks vanemaid Euroopa ülikoole. Seejärel võeti ta vastu [[École Polytechnique]] kooli Pariisis. École Polytechnique oli tähelepanuväärne selle poolest, et seal väärtustati Prantsuse vabariikluse ideaale ja arengut. École suleti 1816 ümberkorralduste tõttu ning Comte jätkas õpinguid meditsiinikoolis Montpellier's. Kui École Polytechnique uuesti avati, siis ei taotlenud ta sinna tagasivõttu.

Pärast tema tagasipöördumist Montpellier'sse ilmnesid Comte'il ületamatud erimeelsused oma katoliikliku ja monarhistliku perega. Ta liikus uuesti Pariisi ning teenis raha töötades lühikestel tööotsadel. Augustis 1817 sai temast [[Henri de Saint-Simon]]i õpilane ja sekretär. Ta pakkus Comte'ile võimalust reaalseks kontaktiks intellektuaalse ühiskonnaga ning seeläbi mõjutas suuresti tema edasisi ideid. Sel perioodil avaldas Auguste Comte oma esimesed esseed sellistes väljaannetes nagu L'Industrie, Le Politique ja L'Organisateur (Charles Dunoyer ja Charles Comte's Le Censeur Européen). Ta ei avaldanud oma teost "La separation générale entre les opinions et les désirs" oma nime all kuni 1819. aastani. Aastal 1824 lahkus Comte Saint-Simoni juurest. Põhjuseks olid järjekordselt ületamatud erimeelsused. Comte avaldas 1822 teose "Plan de travaux scientifiques nécessaires pour réorganiser la société". Tema akadeemilise töökoha otsingud nurjusid. Tema igapäevane elu sõltus sponsorite ja sõprade rahalisest abist.

Comte väitis, et ta on leiutanud uue teadussotsioloogia ning see saab olema teadus, mis hoiab kõiki teisi teadusi koos. Positiivsest sotsioloogiast peab enne aru saama, et mõista üldse teisi teadusi. Tema raamatu köide nr 47 muutis nimetuse "sotsiaalse füüsika" "sotsioloogiaks". Comte'i kolme seaduse idee oli üks esimesi sotsiaalse evolutsionismi teooriaid. Uus filosoofia levis edasi Inglismaale ning ka teistesse Euroopa maadesse. Kuulsamate positivistlike filosoofidena võib veel nimetada inglasi John Stuart Milli (1806–1873) ja Herbert Spencerit (1820–1903). Pärast Comte'i surma sõltus tema mõju rohkem teisiti mõtlevatest järgijatest, näiteks [[Piesse Lafitte|Piesse Lafitte'ist]], [[Richard Congreve|Richard Congreve'ist]] ja [[Frederic Harrison|Frederic Harrisonist]]ist.

Idee erilisest teadusest – mitte humanitaarteadustest ega metafüüsikast – oli 19. sajandil silmapaistev ja mitte ainult Comte'i peas tekkinud. Hiljuti on avastatud, et mõiste "sotsioloogia" – termin, mida omistati Comte'ile – oli juba kasutusele võetud aastal 1780, kuigi teistsuguse tähendusega. Seda terminit kasutas prantsuse esseist Emmanuel Joseph Sieyès (1748–1836). Sotsioloogia terminile uue tähenduse omandamist peetakse ikkagi unikaalseks. Comte pidas sotsioloogiat viimaseks ja suurimaks kõikide teaduste hulgas kokku. Tema meelest hõlmab see kõiki teisi teadusi, ühendab neid ja seob need ühtseks tervikuks.

Herbert Spenceri varajane sotsioloogia sündis olulisel määral reaktsioonina Comte'i teooriatele. Spencer üritas asjatult [[darvinism|darvinistlikke]] ideid ümber sõnastada. Spencer oli tegelikult marksismi pooldaja, mitte aga darvinismi pooldaja.

Tänapäevani on Comte kuulus suuresti tänu Emile Littré'le, kes rajas 1867 väljaande The Positivist Review. Jätkuvalt on päevakajalised raevukad arutelud sellest, kui palju avaldas Auguste Comte'i töödele mõju tema juhendaja Henri de Saint-Simon.

1. Teoloogilises staadiumis olev inimmõistus seletab nähtusi teatud olendite – vaimude, hingede, jumalate jne – tahtega. Alguses peetakse kõiki asju hingestatuks. Hiljem arvatakse, et on olemas teatud kindel arv jumalaid (polüteism) ning lõpuks jõutakse veendumusele, et on olemas vaid üks jumal (monoteism).

2. Metafüüsilises staadiumis seletab mõistus nähtusi teatud olemustega, mis peituvat "nähtuste taga" ning kutsuvat esile nähtusi. Sellisteks olemusteks on peetud näiteks ideesid (Platon), vorme (Aristoteles), substantse (Descartes), "asja iseeneses" (Kant), mateeriat (materialistid). Kogemuses on meile antud vaid konkreetsed majad, kivid, mäed, kuid me ei saa tajuda (kogeda) substantse, ideesid jms. Positivismi seisukohalt on jutud kõigest sellest, mis ei ole kogetav, väljamõeldis.

3. Positiivses staadiumis püüdleb mõistus täpsete teadmiste poole nähtuste kohta. Teaduse ülesandeks on jälgida ja kirjeldada seda, mis on meile antud kogemuses (st mida me tajume) ning avastada seaduspärasusi. Seadus on korduv seos või suhe nähtuste vahel. Seadustest lähtudes võime seletada üksikfakte ja näha ette tulevasi sündmusi.

Kolme staadiumi arengut peetakse ka suuresti M. O. Sanduki filosoofiliste saavutuste ja tema filosoofilise mõtlemise tulemuseks. Teoks said tohutud saavutused teoreetilise füüsika vallas. Eelmise sajandi esimesel kolmel aastakümnel aitas selle arengule kaasa Gaston Bachelard. Uus teaduslik filosoofia sai tekkida ka tänu [[kvantmehaanika]] arengule.

* Laurent Fedi, L’organicisme de Comte, in Auguste Comte aujourd’hui, M. Bourdeau, J.-F. Braunstein, A. Petit (dir), Kimé, 2003, pp. &nbsp;111–132;

* Laurent Fedi, Auguste Comte, la disjonction de l’idéologie et de l’Etat, Cahiers philosophiques, n°94, 2003, pp. &nbsp;99–110;

* Laurent Fedi, Le monde clos contre l’univers infini : Auguste Comte et les enjeux humains de l’astronomie, La Mazarine, n°13, juin 2000, pp. &nbsp;12–15;

* Laurent Fedi, La contestation du miracle grec chez Auguste Comte, in L’Antiquité grecque au XIXè siècle : un exemplum contesté ?, C. Avlami (dir.), L’Harmattan, 2000, pp. &nbsp;157–192;

* Laurent Fedi, Auguste Comte et la technique, Revue d’histoire des sciences 53/2, 1999, pp. &nbsp;265–293;

* Encyclopedia of psychology, Vol. 2. Kazdin, Alan E. (Ed.); pp. &nbsp;240–242. Washington, DC, US: American Psychological Association; New York, NY, US: Oxford University Press, 2000. 502 pp.