Ludwig van Beethoven: erinevus redaktsioonide vahel

| Amet = [[helilooja]], [[pianist]], [[dirigent]], [[klavessinist]], [[organist]], klaveriõpetaja, kontserdikorraldaja

}}

'''Ludwig van Beethoven''' (arvatavasti [[16. detsember]] [[1770]] [[Bonn]] – [[26. märts]] [[1827]] [[Viin]]) oli saksa klassitsistlik helilooja ja pianist, kolmest [[Viini klassikud|Viini klassikust]] noorim. Tema elu lõpu heliloomingus on ka palju romantistlikku.

 

==Elulugu==

===Noorus Bonnis===

Ludwig van Beethoven sündis 1770. aastal, olles pere kolmest imikueast vanemaks kasvanud pojast vanim. Ludwigi nime kandis ka tema kaks aastat varem sündinud, kuid varsti pärast sündi surnud vend.<ref>Alšvang, lk 5</ref> Ludwig van Beethoveni esimesed aastad möödusid küllaltki jõukas perekonnas, ehkki tema isa Johanni õukonnatenori töökoht oli tagasihoidlik ning ellusuhtumine kergemeelne.<ref>Alšvang, lk 8</ref> Ludwigi ema oli majateenija ja koka tütar.<ref name="R-Kaheksateist">Rolland, lk 18</ref> Perekonna majandusliku edu aluseks olid Ludwigi vanaisa [[Lodewijk van Beethoven]]i rahalised toetused. Pärast Lodewijki surma 1773. aastal tekkisid perekonnas aga tõsised raskused: Johanni madalat palka ja kõrtsiskäimiskirge ei korvanud ka Lodewijki vara mahamüümine.<ref>Alšvang, lk 8–9</ref>

 

Ludwig van Beethoveni lapsepõlv ei olnud kerge: teda kasvatasid teenijatüdrukud, sest ema tervis oli kehv. Samuti pidi viimane tegelema Ludwigi väiksemate vendadega. Ludwig paistis lapsepõlves silma oma kinnisuse ja keskendatuse poolest, samas tunti ka tema tulist kiindumist inimestesse, kirglikku suhtumist ümbritseva elu sündmustesse ning tema huumorimeelt ja tihtiesinevat naeru.<ref name="üheksas">Alšvang, lk 9</ref>

 

Juba lapsepõlves tekkis Beethovenil lai tutvusringkond, kui tema isa külastasid mitmed õukonnamuusikud. Beethoveni silmaring laienes tänu lugemiskirele, samuti kuulis ta palju kaasaegsete heliloojate, seal hulgas [[Joseph Haydn|Haydni]], [[Wolfgang Amadeus Mozart|Mozarti]] ja [[Carl Philipp Emanuel Bach]]i muusikat. Beethoven matkas isaga palju Bonni ümbruses, külastades sealseid asulaid ja losse.<ref>Alšvang, lk 12</ref>

 

1782. aastal hakkas Beethoven õppima [[kontrapunkt]]i ja [[generaalbass]]i kunsti [[Christian Gottlob Neefe]] juures, kes oli Bonni rahvusliku teatri muusikajuht.<ref name="Alšvang, lk 17">Alšvang, lk 17</ref> Tänu temale sai Beethoven külastada teatrit süstemaatiliselt ning isegi töötada seal. Neefe kuulus oma vaadete ja tegevuse laadi poolest silmapaistvate 18. sajandi [[valgustusajastu|valgustajate]] hulka. Tema esteetilised vaated sarnanevad Beethoveni hilisemate mõtteavaldustega, mistõttu on alust otsida mõjutusi ka õpetaja mõttemaailmast.<ref>Alšvang, lk 15</ref> Muusikas pidas Neefe tähtsaimaks tunnete ja kirgede edasiandmist nende arengus.<ref name="kuueteistkümnes">Alšvang, lk 16</ref>

 

====Esimene reis Viini ====

 

Beethoven oli 16-aastasena kodulinna Bonni elanike seas kuulus, andes tunde ja esinedes. Tuntud olid nii tema noorpõlveteosed kui ka [[klavessiin]]iimprovisatsioonid. Bonn jäi talle aga väikseks. Beethoven oli tutvunud Mozarti teostega, mis jätsid talle sügava mulje. 1787. aastal sõitiski Beethoven Viini, et kohtuda suure heliloojaga.<ref>Alšvang, lk 21</ref> Mozart, kes oli hõivatud ooperi "[[Don Giovanni]]" loomisega, leidis aega, et kuulata, kuidas Beethoven improviseerib tema poolt ette antud teemadel.<ref name="kahekümne teine">Alšvang, lk 22</ref>

 

 

Pärast seda hakkas Mozart andma Beethovenile tunde, kuid kuuldus ema surmahaigusest sundis Beethovenit Bonni tagasi pöörduma. Sünnilinna jõudnuna leidis ta oma ema veel elusana, kuid too suri varsti. Ema surma järel kannatasid nii Ludwigi vaimne kui ka füüsiline tervis. Enda sõnade järgi põdes ta [[tuberkuloos]]i, [[tüüfus]]t ja [[rõuged|rõugeid]], millele lisandus [[melanhoolia]]. Pärast ema surma muutus ka perekonna olukord halvemaks: valitses majanduslik puudus, Beethoveni üheaastane õde suri ja isa liialdas alkoholiga,<ref name="kahekümne teine" /> mistõttu sai kõigest 17-aastasest Ludwigist perekonnapea.<ref>Rolland, lk 20</ref>

Bonnis oli vahepeal oma tegevuse lõpetanud rahvuslik teater. See-eest käisid seal külalistrupid [[Böömimaa]]lt ja [[Prantsusmaa]]lt. Böömimaa trupi esituses kuulis Beethoven [[Christoph Willibald Gluck]]i oopereid "[[Alceste]]" ja "[[Orpheus ja Euridice]]" ning Prantsuse trupi esituses prantsuse koomilisi oopereid.<ref>Alšvang, lk 24–25</ref> Samuti mõjutas Beethovenit vanakreeka ([[Homeros]], [[Plutarchos]]), saksa ([[Friedrich Schiller|Schiller]], [[Johann Wolfgang von Goethe|Goethe]], [[Friedrich Gottlieb Klopstock|Klopstock]]) ja inglise ([[William Shakespeare|Shakespeare]]) kirjandus.<ref>Alšvang, lk 26–27</ref>

 

 

1789. aasta sügisel astus Beethoven [[Bonni Ülikool]]i filosoofiateaduskonda, kus kuulas loogika, metafüüsika ja kreeka kirjanduse loenguid.<ref>Alšvang, lk 28–29</ref> Neil aastatel kirjutas Beethoven kaks kantaati keisrite auks: ühe Joseph II surma puhul ja teise just troonile tõusnud Leopoldi auks. Neist esimest näitas Beethoven Joseph Haydnile, kes peatus Bonnis teel Londonist Viini. Haydn hindas kantaati kõrgelt ning Beethoven läks 1792. aastal uuesti Viini, kus tema õpetajaks sai just Haydn.<ref>Alšvang, lk 33</ref> Oma sünnilinna ei naasnud Beethoven enam kunagi.<ref>Rolland, lk 22</ref>

 

====Kuulmise kaotus====

 

Esmakordselt mainib Beethoven oma kuulmise halvenemist kirjas [[Karl Amenda]]le 1. juunil 1801. Üksikasjalikumalt räägib ta sellest samal aastal kirjutatud kirjades arstile ja sõbrale Franz Gerhard Wegelerile. Ta väidab, et kuulmine on halvenenud juba kolm aastat. Arstide arvates oli kuulmise halvenemise põhjuseks kõhukoopa haigestumine, mis tekkis tüüfuse põdemise tagajärjel 1796. aastal.<ref>Alšvang, lk 69</ref> Teiste teooriate järgi on kurtuse põhjuseks mainitud grippi, ajupõrutust ja skleroosi.<ref>Alšvang, lk 70</ref> "Heiligenstadti testamendi" järgi hakkas tema kuulmine halvenema juba 1796. aastal.<ref>Rolland, lk 25</ref>

Kuulmise halvenemine põhjustas heliloojas masendust, mille selgeimaks näiteks on "Heiligenstadti testament". Selles 1802. aastal vendadele kirjutatud kirjas kurdab ta haiguste üle, mis saamatute arstide tõttu on muutunud tõsisemaks. Samuti mainib ta, et on sunnitud oma kurtust avalikkuse ees varjama, mistõttu peab ta vältima seltskondi ning on seetõttu üksildane. Beethoven peab oma vendi ülekohtusteks, kuna viimased arvavad teda olevat vaenulik, jonnakas ja inimestepõlgur. Beethoven annab oma vendadele aga andeks ja pärandab neile oma varanduse.<ref>Rolland, lk 85–90</ref>

 

 

{{tsitaat2|... puudus vähe ja ma oleksin oma elu ise lõpetanud – ainult kunst, ainult see hoidis mind tagasi.<ref>Rolland, lk 87</ref>|Ludwig van Beethoven "Heiligenstadti testamendis".}}

 

===Teine Viini periood===

 

1801. aastal tunnistas Beethoven Wegelerile, et armastab "kütkestavat, imeilusat tütarlast". Armastus krahvinna ja Beethoveni õpilase Giulietta Guicciardiga oli küll vastastikune, ometi ei sobinud nad abikaasadeks. Tüdruk oli vaid 17-aastane, äärmiselt kergemeelne ning kuulus aristokraatia hulka. Lisaks sellele tekkis Beethovenile konkurent: noor krahv ja ajakirjanduse sõnul heliloojana orjalikult Mozartit ja [[Luigi Cherubini|Cherubinit]] jäljendav krahv Gallenberg. 1802. aastal jahenesid suhted Beethoveni ja Giulietta vahel ning järgmisel aastal abiellus tüdruk krahv Gallenbergiga. Giulietta pöördus hiljem Beethoveni poole rahapalvetega ning püüdis teda tagasi saada, kuid tulutult. Giuliettaga veedetud suve peetakse Beethoveni elu kõige õnnelikumaks, samal aastal kirjutatud "Kuupaistesonaadi" pühendas Beethoven just Giuliettale.<ref>Alšvang, lk 75–76</ref> Pärast Giuliettat kiindus Beethoven Josephine Deymisse, kes oli Giulietta onutütar ning samuti võtnud Beethovenilt klaveritunde. Kuid taas sai saatuslikuks kahe inimese klassivahe ning Josephine'i perekond seisis abielule vastu. Pealegi oli tüdruk Beethoveni jaoks liiga hellitatud, passiivne ja tahtejõuetu.<ref>Alšvang, lk 159</ref>

 

 

{{tsitaat2|Tema (Beethoveni) kodus valitseb tõepoolest hämmastav korralagedus. Igas nurgas vedeleb noote ning raamatuid, samuti külma toidu riismeid ja avamata või pooleldi tühjendatud pudeleid; kirjutuspuldil uue kvarteti põgus visand ning sealsamas kõrval hommikueine jäänused; klaveril, üleni varesejalgadega kaetud lehtedel, materjal suurepäraseks, alles eos suikuvaks sümfooniaks, ja päästmist anuvad korrektuurpoognad ... Kadunud asjade otsimine vältas nädalaid. Ja vaatamata kogu sellele segadusele oli meie maestro tegelikkuse kiuste omandanud kombe ehtsalt tsiitserolikus ilukõnes ülistada oma täpsust ja korraarmastust.<ref>Alšvang, lk 156–157</ref>|dirigent Ignaz von Seyfried Beethoveni korterist.}}

====Kaks noort naist====

 

1809. aastal kevadel armus Beethoven oma 18-aastasesse õpilasse, mõisniku tütresse Therese Brunswicki. Aasta hiljem saatis ta vanale sõbrale Franz Gerhard Wegelerile kirja, kus palus saata abiellumiseks vajaliku ristimistunnistuse.<ref>Alšvang, lk 203</ref> Kuid Therese polnud abieluga nõus, põhjuseks 40-aastase helilooja vanus, kurtus ja ebakindel materiaalne seisund. Kuigi Beethoveni jaoks oleks abielu pealiskaudse loomusega kergemeelse naisega kujunenud pigem õnnetuks, põhjustas Therese eitav vastus Beethovenile kannatusi.<ref>Alšvang, lk 204</ref>

 

Samal kevadel piiravad Napoleoni väed taas Viini ümber ning pommitasid seda. Suurtükitule ajal oli Beethoven oma venna Karli juures keldris, pea patjade vahel, et kaitsta oma kuulmist.<ref>Alšvang, lk 165</ref>

 

Kahe aasta möödudes Therese eitavast vastusest ei ole tüdruk Beethoveni mõtetest ikka veel kadunud. 1812. aastal kirjutab ta kirja, mida on hiljem hakatud nimetama "Kirjaks surematule armsamale".<ref>Alšvang, lk 218</ref> Kuigi Beethoveni uurijad päris kindlalt kirja adressaati ei tea, viitavad mitmed laused selgelt just Theresele. Lisaks sellele leiti kiri koos Therese Brunswicki pildiga.<ref>Alšvang, lk 220</ref> Brunswicki ja Beethoveni vahelisest armastusest ja koguni kihlusest on rääkinud ka tüdruku majapidajanna. Tema sõnade järgi sai paarile saatuslikuks Beethoveni kõhklus, kuigi hiljem on arvatud, et põhjuseks oli jälle hoopis klassivahe.<ref>Alšvang, lk 222</ref> "Kirja surematule armsamale" adressaadiks on peetud ka tol ajal juba abielus olnud Antonie Brentanot ning on arvatud, et Beethoven ei saatnudki seda kirja ära.<ref name="Film" />

 

1810. aasta maikuus, kui Therese ütles Beethovenile lõplikult ära, kohtas helilooja 25-aastast luuletajat, hea sõbra Antonie Brentano õde [[Bettina Brentano]]t. Nende esmakordne kohtumine leidis aset parasjagu tööhoos oleva Beethoveni kodus, kuhu kutsumata ja heliloojale võõras Bettina ootamatult saabus. Bettina on seda kohtumist kirjeldanud järgmiselt: "Beethoven istus kodus oma toas ja mängis äsjakirjutatud suurepärast laulu "Mignon" Goethe sõnadele. Kaks kätt laskusid tema õlgadele. Helilooja vaatas tahtmatult üles ja nägi tundmatut noort neidu, kes ütles talle kõrva sisse: "Mu nimi on Brentano." Beethoven vastas talle: "Just nüüdsama kirjutasin teile ilusa laulu, kas tahate seda kuulda?" Ta laulis "Mignoni" oma terava, kõrvu lõikava häälega. "Suurepärane, eks ole tõsi?" küsis ta Bettinalt ja laulis laulu teist korda."<ref>Alšvang, lk 204–205</ref> Beethoven ei olnud Bettinasse kunagi armunud. Kui tüdruk 1811. aastal luuletaja [[Ludwig Achim von Arnim]]iga abiellus, kirjutas Beethoven talle südamliku kirja, milles soovis talle õnne ja kõike head.<ref>Alšvang, lk 207–208</ref>

 

====Kohtumised Goethega====

{{tsitaat2|Ma ei ole veel kunagi varem kohanud ühtki nii keskendunud, nii energilist ja siirast kunstnikku. Ma mõistan ülihästi, kui omapäraselt ta peab suhtuma ümbritsevasse maailma.<ref name="Kaks-kaks-kolm">Alšvang, lk 223</ref>|J.W. von Goethe Beethovenist 19. juulil 1812 kirjas oma naisele.}}

 

15. juulil 1812 leidis [[Teplitz]]is aset Beethoveni kauaoodatud kohtumine [[Johann Wolfgang von Goethe]]ga. Teplitzis külastas Goethe heliloojat ühtekokku kolmel korral viie päeva jooksul: 19., 20. ja 23. juulil. Kuigi algselt pakkus kohtumine kuulsa luuletajaga palju rõõmu, muutus Beethoveni arvamus Goethest ning seetõttu ka nendevahelised suhted peagi halvaks. Peagi ei maininud Goethe oma kirjades enam Beethoveni nime ega vastanud tema kirjadele, kuigi helilooja püüdis nende suhteid siluda.<ref>Alšvang, lk 225</ref>

 

 

{{tsitaat2|Tema (Beethoveni) talent hämmastab mind; kuid kahjuks on ta täiesti ohjeldamatu isiksus, kes, tõsi küll, ei eksi; kui ta leiab, et kogu maailm on vastik, kuid millega ta kahtlemata ei tee seda meeldivamaks ei temale endale ega ka teistele. Talle tuleb andeks anda ja tõsiselt kaasa tunda, sest ta kaotab kuulmise, mis teeb võib-olla vähem kahju tema olemuse muusikalisele kui seltskondlikule küljele. Olles selletagi lakooniline, muutub ta selle puuduse tagajärjel veelgi sõnakehvemaks.<ref>Alšvang, lk 223–224</ref>|J.W. von Goethe kirjas helilooja [[Karl Zelter]]ile.}}

===Kolmas Viini periood===

 

1815. aastal suri Beethoveni vend [[Kaspar Anton Karl van Beethoven|Kaspar Anton Karl]]. Vendadevahelised suhted ei olnud elu jooksul olnud head, kuid Kaspar Karli viimastel haigusaastatel paranes Ludwigi suhtumine oma venda ning tihtipeale aitas ta teda rahaliselt. Karli naine Johanna oli äärmiselt kergemeelne, mistõttu määras Kaspar Karl testamendiga oma lapse hooldajaks Ludwigi, mitte abikaasa. Kuid Kaspar Karl suutis oma testamendis jätta ühe punkti segaseks, pannes aluse viis aastat kestnud kohtuprotsessidele ja vaidlustele. Alles 1820. aastal otsustas kohus tunnistada Ludwig vennapoja ainsaks hooldajaks.<ref>Alšvang, lk 235</ref>

 

 

====Viimased aastad====

 

Beethoveni elu lõpuperioodil sattus tema looming teatava põlu alla. Aadelkond saatis Beethoveni poole pidevaid negatiivseid ja solvavaid märkusi, kuid kontsertidel esitati tema loomingut enam kui kunagi varem. Beethoveni viimased kvartetid võeti vastu vaimustusega, Viini intelligents hindas teda kõrgelt. Romantiliselt meelestatud kunstiringkonnad suhtusid Beethovenisse kui õpetajasse.<ref>Alšvang, lk 243</ref> Beethoven ise hindas noori saksa romantistlikke heliloojaid kõrgelt. [[Carl Maria von Weber]]iga kohtus ta mitu korda ja tundis rõõmu Weberi ooperit „Euryanthe“ saatnud edu üle. [[Franz Schubert]]iga kohtus Beethoven korra: erutatud Schubert andis talle ühe omakirjutatud klaveriansambli partituuri ning suutmata alustada kõnelust suure heliloojaga, jooksis ta minema. Beethoven ennustas Schubertile suurt tulevikku. 1823. aastal külastas kurt Beethoven 11-aastase [[Ferenc Liszt]]i kontserti, misjärel ta jooksis ta lavale ja suudles noort pianisti publiku ees.<ref>Alšvang, lk 244</ref>

 

====Surm====

 

1825. aastal haigestus Beethoven sooltepõletikku, mille järel algas [[maksatsirroos]], mille tagajärjel tekkis veetõbi. Samal ajal kurnati teda ka vaimselt: kaardimänguga võlgadesse sattunud vennapoeg üritas enesetappu, mis oli Ludwigi jaoks suur hoop. Lootuses kindlustada Karli tulevik, pöördus ta oma teise venna Johanni poole.<ref>Alšvang, lk 246</ref> Kuid lahtises vankris ja detsembrikuu pakases tagasisõit Gneixendorfi mõisast, kus Johann elas, oli liig. Pealegi pidi ta poolel teel ööbima külmas talutares. Ta toimetati oma Viini korterisse, kus ta heitis voodisse ega tõusnud sealt enam.<ref>Alšvang, lk 247</ref> Surivoodil luges ta kirjandusklassikat, lisaks sellele kohtus ta paljude sõpradega, nende seas heliloojate [[Anselm Hüttenbrenner]]i ja [[Johann Hummel]]i, libretist [[Stephan von Breuning]]i, Beethoveni biograafi [[Anton Schindler]]iga. Neist esimene oli Beethoveni juures ka siis, kui Ludwig 26. märtsil suri.<ref>Alšvang, lk 248–250</ref>

 

Beethoveni matused, kuhu kogunes kakskümmend tuhat inimest, toimusid 29. märtsil. Sel päeval olid leina märgiks suletud kõik Viini koolid. 3. aprillil kanti Beethoveni mälestuseks ette W. A. Mozarti "Reekviem". Sama aasta suvel müüdi oksjonil maha kogu Beethoveni vara. Muu hulgas müüdi ära ka helilooja käsikirjad, mis leidsid uued omanikud väga odavate hindade eest. Näiteks 5. sümfoonia partituur müüdi ära kuue floriini eest. Beethoveni viimasest korterist sai paari kuu jooksul suveniiriküttide läbikäiguhoov.<ref>Alšvang, lk 250–251</ref>

 

 

==Looming==

 

 

 

===Klaverimuusika===