Redaktsioon: 5. märts 2019, kell 03:23 redigeeri Parveto (arutelu \| kaastöö) 2905 muudatust Põhilised variandid jagatud alaliikideks. Märgis: Visuaalmuudatus ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 15. märts 2019, kell 17:49 redigeeri eemalda Kuriuss (arutelu \| kaastöö) Usaldatud kasutajad 195 543 muudatust PResümee puudub Märgis: Visuaalmuudatus Uuem muudatus →
4. rida: == Ajaloost == Esimesed praktilist kasutust leidnud magnetlindid olid metallist, kas magnetilisest materjalist või mittemagnetilisest materjalist, millele oli kantud magnetmaterjalist töökiht. Sellised magnetlindid leidsid kasutamist kuni ~~1930ndate aastateni~~1930ndateni. Üleminek magnetlindile oli [[traatsalvestus]]e ([[Inglise keel\|inglise keeles]] ''wire recording'') edasiarendamise loogiline tulemus. Kuigi sellised lindid olid küllaltki õhukesed (50 μm suurusjärgus) ja kitsad (3 mm suurusjärgus), olid nad siiski jäigad (paindumatud) ja niisugustena ohtlikud, nii et nende kasutajad on neid võrrelnud žiletiteradega. Andmesalvestuses kasutati metall-linte siiski veel ka 1950ndate ~~aastate~~ alguses. Mittemetalsel alusel magnetlindi, mis sobis kasutamiseks heli salvestamisel, leiutas [[Fritz Pfleumer]] 1928. aastal Saksamaal. Pfleumer kasutas [[raud(III)oksiid]]i (Fe<sub>2</sub>O<sub>3</sub>) pulbrist töökihti, mis kanti paberilindile koos sideainega (liimiga). 16. rida: Pärast teist maailmasõda töötati välja ka videosignaali salvestamise ja taasesitamise seadmed ehk [[videomagnetofon]]id. Magnetlindi kasutuselevõtt 1930-ndatel ~~aastatel~~ tõi kaasa suuri muudatusi raadioringhäälingu saadete tegijate töösse. Paar aastakümmet hiljem toimus videomagnetofoni kasutuselevõtmisel analoogiline muutus ka televisioonis. Kui enne magnetlindile salvestamise kasutuselevõtmist olid peaaegu kõik raadiosaated otse-eetris, siis nüüd oli võimalik saate lõike eelnevalt salvestada ja neid saate jaoks sobivalt üheks lindiks kokku monteerida. Erinevalt [[grammofon]]ist on magnetlindile võimalik salvestada ka mitmes etapis ja vajaduse või soovi korral eelnev salvestis ka uuesti üle salvestada. Magnetlint võeti kasutusele ka [[Arvutustehnika\|arvutustehnikas]] digitaalsete andmete salvestamiseks. Vastavat seadet nimetatakse [[magnetlintsalvesti]]ks või lintmälu(seadme)ks, tehnilise ühikuna ka lindiajamiks. Magnetlindi kasutuselevõtmine tõi ka siin kaasa olulisi muutusi, kuna võimaldas andmeid salvestada ja pikaks ajaks hoiustada seninägematus mahus, võrreldes seni kasutusel olnud [[perfolint\|perfolindi]] ja [[perfokaart]]idega. Lisaks oli lihtne nendele andmetele hiljem uuesti juurde pääseda. Siinkohal tasub ära märkida ka magnetlintsalvestis toimuva andmekäsitluse protsessi mõningat sarnasust idealiseeritud Mealy ja/või Moore'i masinas (loogilises automaadis) toimuvaga. 64. rida: [[Kassett\|Kassettides]] hakati kasutama praktiliselt mittekatkeva polüesterpõhimikuga õhemaid linte. Ühe lindipooliga ja suletud ringlindiga ''cartridge''-tüüpi [[Kassett\|kassettides]] ei olnud atsetaatlintide kasutamine praktiliselt mõeldav lindiaasa keeruka kuju tõttu. Suuremates kassettides (RCA ''cartidge'', 8-track ''cartidge'') kasutati 1/4 tolli laiust linti. [[Kompaktkassett\|Kompaktkassettides]] kasutatakse 3,81 mm laiust linti. Mõnedes esimestes kompaktkassettides (CC-46) kasutati kahekordse salvestuse kestusega 27 μm paksust linti, kuid üldiselt kasutati kassettides veelgi õhemaid linte (18, 12 ja 9 μm), mis andsid pikema salvestuse aja ühel rajal (vastavalt 30, 45 ja 60 minutit kassettide CC-60, CC-90 ja CC-120 puhul). Kõige õhem lint kogupaksusega 6 μm on kasutusel [[mikrokassett\|mikrokassettides]] ja [[nanokassett\|nanokassettides]]. 78. rida: Peale töökihi materjali magnetiliste omaduste on olulised ka magnetiliste osakeste suurus, kuju ja orientatsioon lindi töökihis. Parimaid tulemusi annavad töökihid, milles osakesed on nõelja kujuga ja orienteeritud lindil pikisuunas. Osakeste nõutavate mõõtmete osas on orientiiriks salvestuspea tööosa geomeetria (tööpilu laius) ja eelmagneetimisvoolu sagedus. Seega on tegemist mikromeeterdiapasooniga. Lõpptulemusena iseloomustatakse analooghelisalvestuseks kasutatavaid linte töökihi jääkmagneetumuse põhiajakonstandiga, mis antakse teatud lindikiiruste jaoks, mille juures kasutamiseks lint on ette nähtud. Selle ajakonstandiga määratud karakteristlikust sagedusest (ehk murdesagedusest) kõrgemate sageduste poole hakkab lindi jääkmagneetumus vähenema. Normid näevad ette, et salvestuste vahetatavuse tagamiseks toimuks see etteantud viisil vastavalt ekvivalentse esimest järku inertse lüli seaduspärasusele ehk siis pöördvõrdeliselt sagedusega kõrgetel sagedustel. Jääkmagneetuvuse keeruka sagedussõltuvuse tõttu on see nõue ühe-kahe sageduse oktaavi ulatuses füüsikaliselt täidetud. Laiemas sagedusalas (kuni dekaad või enam) selle seaduspärasuse järgimiseks etteantud täpsusega teostatakse [[Magnetofon\|magnetofoni]] salvestusvõimendis vajalik sageduskorrektsioon (salvestusvoolu vastav suurendamine) kõrgete sageduste osas. Reeglina kasutatakse teist järku (resonantsahelaga) korrektsiooni. Rahuldav tulemus saavutatakse selles osas üldjuhul vaid seadme nominaalse töösagedusala piirides. Karakteristliku sageduse väärtus on erinevate linditüüpide jaoks normeeritud. Lahtise poolidel kasutatava lindi puhul on karakteristlik sagedus madalamatel lindikiirustel olnud reeglina normeeritud kuskil 1...2 kHz ringis, varasel perioodil (1950-ndatel) ka alla 1 kHz. Praegusel ajal on lindi karakteristlikud sagedused tavaliste lindi magnetkihi materjalide (koobaltferriit jms.) puhul kiirustel 19,05, 9,53 ja 4,76 vastavalt 3,2, 1,8 ja 1 kHz. Kassettmagnetofonide lintidel on see kiirusel 4,76 cm/s tavalise lindi korral väga pikka aega olnud 1,3 kHz, CrO<sub>2</sub> ja metallosakestega lindi korral aga 2,3 kHz. 84. rida: Suurtel lindikiirustel on karakteristlik sagedus kiirusega ligilähedaselt proportsionaalselt kõrgem. Kuid professionaalses stuudiotehnikas on kiiruste 38,1 ja 76,2 cm/s osas kokku lepitud sama karakteristliku sageduse 4,6 kHz (ajakonstandi 35 μs) kasutamises. Langus lindi jääkmagneetumuse sageduskarakteristikus põhjustab ~~signaal~~signaali-müra suhte halvenemist ehk siis sahina taseme kasvu, mis on teatavasti suurimaks probleemiks madalatel lindikiirustel. Kui inimkõrva suurima tundlikkuse sagedustel 4 kHz ümbruses pole stuudiokiirustel langus veel õieti alanudki, siis kassettmagnetofonis on see juba 3 korda (ehk 12 dB), arvestamata muid taasesitusel mõjuvaid tegureid (raja laius jt). == Kasutamine helisalvestuses == 118. rida: Kuid samasse salvestuspeasse antakse samaaegselt eelmagneetimisvooluga ka salvestatava analoogsignaali vool, mis on eelmagneetimisvoolust siiski oluliselt (kordades) väiksem. Nende kahe voolu summaarse toime tulemusena osutuvad eelmagneetimisvoolu poolt lindi magnetkihis eri poolperioodidel vastassuunas magneeditud ülilühikesed lõigud helisignaali poolt moduleerituks. See modulatsioon avaldub peamiselt nende lõikude pikkuses – mõlema voolu samasuunalise (liituva) toime korral selles suunas magneeditud lõigud pikenevad, vastassuunalise toime korral lõigud aga lühenevad (seega siis laiusmodulatsioon). Selle tulemusena tekib kõrvalekalle keskmiselt nullväärtusega pikisuunalisest jääkmagneetumusest (mis tekiks ainult eelmagneetimisvoolu olemasolu korral), sest teineteisele järgnevad eelmagneetimisvoolu eri poolperioodidel vastassuunaliselt magneeditud lõigud ei kompenseeri üksteise välju enam täpselt. Nii tekib helisagedusliku signaaliga proportsionaalne pikisuunaline keskmine (keskmistatud) magneetumus, mis on taasesitamisel ära kasutatava lindivälise jääkmagnetvälja allikaks. Selline lindi magneetumise selgitus (lihtsustatud mudel) kehtib hästi juhul kui salvestuspea tööpilu laius on suurem kui magnetlindi töökihi paksus, nagu see kunagi oli professionaalses stuudiotehnikas kasutatavate suurte lindikiirustega magnetofonide korral, kuid on seda ka praegu kasutatavate väga õhukeste lintide korral. Enamusel juhtudel tuleks lindi magneetumise protsessi adekvaatseks kirjeldamiseks kasutada aga oluliselt keerukamat mudelit. See seletab ka eksperimentaalsete uuringute suurt osakaalu magnetilise salvestuse alastes uuringutes, seda eriti arvuti abil teostatava elektromagnetvälja 3D-modelleerimise eelsel ajal (kuni 1960-~~ndate aastateni~~ndateni)<ref>{{Raamatuviide\|autor=Charles Mee\|pealkiri=The Physics of Magnetic Recording\|aasta=1964\|koht=Amsterdam\|kirjastus=North-Holland Publishing Company\|lehekülg=}}</ref>. Erijuhtudel kasutatakse lindi magneetimiseks helisignaali ja eelmagneetimise jaoks ka eraldi salvestuspäid (näiteks nn ''cross-field'' eelmagneetimine). Võidakse kasutada ka salvestatavate kandevsageduslike impulsside pikkuse või lühikeste impulsside vahekauguse, faasinihke või sageduse otsest moduleerimist (mõõtetulemuste täppisregistreerimise magnetlintseadmetes). ==== Taasesitamine ==== Salvestise taasesituseks kasutatakse taasesituspead, mille südamik on tööpilu või muu kujuga tööosa lähedases osas puutes lindi töökihiga. Lint liigub taasesitamisel reeglina taasesituspea eest mööda sama kiirusega kui salvestamisel. Lindi töökihi jääkmagnetväli magneedib taasesituspea südamikku ning selle peale mähitud [[mähis]]es indutseerub esialgselt salvestatud signaalile vastav nõrk millivoldilises suurusjärgus elektrisignaal. Selle juures on indutseeritud signaali suurus vastavalt elektromagnetilise induktsiooni seadustele proportsionaalne veel ka signaali sagedusega. See ei osutu aga probleemiks, kuna tagab soodsalt signaali sagedusega proportsionaalselt kasvava ~~signaal~~signaali-müra (~~signaal~~signaali-sahina) suhte. Eelmagneetimisest endast lindile jääva jääkmagneetumise signaali taasesituspead reeglina reprodutseerida ei suuda kasvõi juba pea tööpilu piisava paksuse (mikromeetrites) ja eelmagneetimisvoolu piisavalt kõrge sageduse (mitte alla 30 kHz) tõttu. ==== Salvestise kustutamine ====

Magnetlint: erinevus redaktsioonide vahel