Maria Callas: erinevus redaktsioonide vahel

Ooperipubliku seas oli Maria Callas laialdaselt idealiseeritud, kuid sagelikriitikutelt kasai kriitikuteta pooltsageli rängaltränki kritiseeritudetteheiteid oma ülevoolava ja teatrite juhtkondadeleteatrijuhtkondadele palju ebameeldivusi kaasa toonud primadonnaliku käitumise pärast. Kritiseeriti ja vaidlustati ka tema palju kiidetud hääleomadusi.

TaMaria Callas sündis [[New York|New Yorgi]] Flower and Fifth Avenue haiglas. Tema sünnitunnistusele kirjutati nimi '''Sophie Cecilia Kalos'''. Tema isa oli George Kalogeropoulos (1881–1972) ja ema Elmina Evangelia "Litsa" (neiuna Dimitriadou, 1894–1982). Tema ristimistunnistusel on aga juba perekonnanimi Kalogeropoulos ja kõik neli eesnime. Kui Maria oli nelja-aastane, muutis isa nime Kalos ameerikapäraseks Callaseks ning avas Manhattanil oma apteegi George Callas Pharmacy.

Oma lapsepõlve on Maria nimetanud õnnetuks, kuna ema ja isa karjusid pidevalt teineteise peale, ning ta oli kade oma vanemale õele, kes nägi palju atraktiivsem välja kui Maria. Pealegi oli ema suhtlemisel tütardega suhtlemisel väga võimukas. Maria sünni pärast olnud ema tugevaltväga pettunud, sest ootas poega. Halvad suhted emaga vajutasid pitseri nii Maria lapsepõlvele kui ka noorusaastatele ja kerkisid ka hiljem sageli esile.

[[1945]]. aastal pöördus perekond tagasi New Yorki. [[Metropolitan Opera]] andis talleCallasele võimaluse esineda nende trupi külalisetendustel [[Philadelphia]]s ning esitada inglise keeles "Madama Butterfly" ja "Fidelio" rolle. Lauldes 1946. aastal Chicago Lyric Operas Puccini Turandot' partiid samanimelisest ooperist, jättis ta hea mulje nimekale dirigendile [[Tullio Serafin]]ile, kes otsis sobivat sopranit partneriks nimekale tenorile [[Giovanni Zenatello]]le 1947. aastal [[Itaalia]]s [[Arena di Verona]]l ette kantavasse Ponchielli ooperisse "La Gioconda". See esinemine oli äärmiselt edukas ja pani aluse tema rahvusvahelisele karjäärile.

Esinemine Itaalias laienessai kiirestiCallas üha uuteuusi nõudlikenõudlikke rollide esitamisegarolle, nagu Verdi Aida, Puccini Turandot ning Wagneri Isolde ("Tristan und Isolde"), Kundry ("Parsifal") ja Brünnhilde ("Die Walküre", "Siegfried" ja "Götterdämmerung"). rolle.Ta Eiei öelnud ära ka koloratuursoprani osadest, nagu Elvira ("L’italiana in Algeri"), Amina ("La sonnambula"), Leonora ("Il trovatore"), Elvira ("I puritani") jt. Eriti triumfeerivaltedukalt esines ta ''bel canto'' rollides, nagu Gilda ("Rigoletto"), Violetta ("La traviata"), Norma (Bellini), Paolina ("Poliuto"), Anna Bolena (Donizetti), leedi Macbeth (Verdi), Leonora (Verdi "Il trovatore"), Tosca (Puccini) ja Lucia di Lammermoor (Donizetti).

Callase karjääri suur pöördepunkt laiema tuntuse ja populaarsuse suunas toimus [[1949]]. aastal [[Veneetsia]]s. Ta pidi esinema [[Teatro La Fenice]]s Wagneri Brünnhilde ("Die Walküre") rollis, millise osa õppimisega aktiivselt tegeles. Kuid samas teatris Elvira ("I puritani") rolli esitama pidanud Margherita Carosio haigestus. Dirigent [[Tullio Serafin]] ei leidnud kiiresti kusagilt sobivat asendajat. Ta pakkuski rolli Callasele. Selle õppimiseks jäi aega kuus päeva. Maria tuli raske ülesandega väljapaistvaltsilmapaistvalt toime ja sai kriitikutekriitikutelt poolt ülistatudülistuskõnesid.

Ta oli tol ajal tugevalt tüsedavõituülekaalus, kaaludes oma 173-sentimeetrise pikkuse juures üle 91 kilo. Kuid ta tajus 1953. aastal Cherubini ooperis "Medea" nimirolli esitades, et tuleb kiiresti kaalus alla võtta, et saavutadasaavutamaks elegantsem väljanägemine. jaSee aidanuks tal veenvamalt esitada ka oma pearollispearolli Norma, mida esitasmängis üldse 90 etendusel, ning lemmikrolli, tiisikusse surevat Violettat ("La traviata") veenvamalt esitada. Ta suutis pea päevapealt ka selles asjas käivitada oma tugeva tahtejõu ning saavutas kiiresti hilisema elegantse väljanägemise.

Callas sattus korduvalt konflikti publikuga, kuid tuli mis tahes olukorrast reeglina võitjana välja. 1961. aasta detsembris "Medea" etendusel La Scalas polnud ta kõige paremas vormis. Maailma ooperikultuuri ühe tippteatri publik oli aga väga asjatundlik. Tajudes otsekohe kehva rolliesitust, hakkas publik sisistama. Maria ei teinud saali rahulolematusest näiliselt välja, kuni ühe ettekantava aaria tekstis tuli ette sõna ''Crudel!'' ('julm'). Seda sõna tuli laulda kaks korda. Pärast esimest korda jättis ta laulmise katki. Astus ansamblist välja publikule lähemale ning suunas teise ''Crudel!'' otse saali. Siis tegi ta uue pausi ning jätkas sõnadega "''Ho dato tutta a te"'' ("Ma'ma andsin teile kõik!"') ja vibutas saali poole rusikat. Publik lõpetas sisistamise ja külvas ta etenduse lõppedes üle marulise tunnustusega.

Callase rikka koloratuuriga ilus hääl oli unikaalse tämbriga, kuid see ei meeldinud kõikidele ooperisõpradele. Ta kasutas oma häält jõuliselt ja paindlikult, kuid tehnika polnud kaugeltki täiuslik. Tema rollide tõlgendusi on peetud briljantseks. OliTa oli ''bel canto'' osade suur reformija janing Rossini, Bellini, Donizetti ja Verdi ajal paika pandud esitamismaneeri muutja. Iga roll, midamille ta oma isikupäraga haaras, sai võrreldes väljakujunenud esitamislahendusega uue näo. Järgnevad lauljatepõlvkonnad on tema loodud rolli esitamiserolliesitamise ülesehituse ja emotsionaalsed rõhuasetused võtnud endastmõistetavalt oma rollitõlgendamistel endastmõistetavalt aluseks.

Callas oli väga aktiivne helisalvestaja, lauldes sisse 25 täispikka ooperit, nendest mitmeid korduvalt erinevate partneritega. Helisalvestatud on ka hulgaliselt tema esitatud aariaid ja duette ning kontsertesinemisi. OliTa oli aktiivne kontsertesineja.

Maria Callase lavarepertuaar oli äärmiselt lai. Ta esines ligi 50 ooperis, kus tema kanda olid valdavalt naispeaosad. ''Bel canto'' ja ''verismo'' rollide kõrval esines ta edukalt ka Glucki ja Haydni barokkooperites. EsitasTa esitas korduvalt kontsertlavadel (kuid mitte kordagi teatris) ka [[Georges Bizet]] metsosopranile kirjutatud Carmeni rolli.

* [[Ludwig van Beethoven]] "Fidelio" (Leonore)

* [[Vincenzo Bellini]] ''"Norma''" (Norma), ''"Il pirata''" (Imogene), ''"I puritani''" (Elvira), ''"La sonnambula''" (Amina)

* [[Arrigo Boito]] ''"Mefistofele''" (Margherita)

* [[Luigi Cherubini]] ''"Medea''" (Medea)

* [[Gaetano Donizetti]] ''"Anna Bolena''" (Anna Bolena), ''"Lucia di Lammermoor''" (Lucia), ''"Poliuto''" (Paolina)

* [[Umberto Giordano]] ''"Andrea Chénier''" (Maddalena), ''"Fedora''" (Fedora)

* [[Christoph Willibald Gluck]] ''"Alceste''" (Alceste), ''"Iphigénie en Tauride''" (Iphigénie)

* [[Joseph Haydn]] ''"Orfeo ed Euridice''" (Euridice)

* [[Ruggero Leoncavallo]] ''"I Pagliacci''" (Nedda)

* [[Pietro Mascagni]] ''"Cavalleria rusticana''" (Santuzza)

* [[Giacomo Puccini]] ''"Tosca''" (Tosca)

* [[Gioachino Rossini]] ''"Armida''" (Armida), ''"Il barbiere di Siviglia''" (Rosina), ''"Il turco in Italia''" (Donna Fiorilla)

* [[Gaspare Spontini]] ''"La vestale''" (Giulia)

* [[Giuseppe Verdi]] ''"Aida''" (Aida), ''"Don Carlo''" (Elisabetta), ''"La forza del destino''" (Leonora), ''"Macbeth''" (Lady Macbeth), ''"Nabucco''" (Abigaile), ''"Rigoletto''" (Gilda), ''"La traviata''" (Violetta), ''"Il trovatore''" (Leonora), ''"I vespri siciliani''" (Elena)

* [[Richard Wagner]] ''"Parsifal''" (Kundry), ''"Tristan und Isolde''" (Isolde), ''"Die Walküre''" (Brünnhilde)