Ava peamenüü

Muudatused

P
vasallkond > vasalkond
'''Rüütelkond''' on mitmetähenduslik sõna, mille all tavaliselt mõistetakse teatud piirkonna [[aadel]]konna seisuslikku ühendust.
 
[[Keskaeg|Keskajal]] tähistati selle mõistega üldiselt [[Püha Rooma riik|Püha Rooma riigi]] teatud territooriumi aadlike ehk [[vasall]]ide koondist, kuhu tavaliselt kuulusid kõik selle ala aadlikud. Lisaks eksisteeris ka [[riigirüütelkond|riigirüütelkonna]] (''Reichsritterschaft'') mõiste, mille alla kuulusid riigirüütlid, kes ei kuulunud otseselt ühegi territooriumi vasallkonnavasalkonna hulka, vaid olid vahetult keisri vasallideks.
 
==Rüütelkonnad Baltikumis==
Ka [[Vana-Liivimaa]]l nimetati rüütelkondadeks sealsete territooriumite (orduvaldused ja piiskopkonnad) vasallide koondisi. Rüütelkondade esindajad võisid osaleda [[Liivimaa maapäev]]al, kus nad moodustasid vasallide [[kuuria]]. See polnud siiski ühtne, vaid iga piirkonna rüütelkonna esindajad jäid enamasti üksmeelele oma maaisandaga. Erandiks oli seejuures siiski Harju-Viru vasallkondvasalkond, kellel oli tugev ühtekuuluvustunne ja suured privileegid ning kes hiljem moodustasid [[Eestimaa rüütelkond|Eestimaa rüütelkonna]]. Pärast [[Liivi sõda]] moodustus endise Vana-Liivimaa alal mitu rüütelkonda (Eestimaa, Liivimaa, Kuramaa ja Saaremaa), mille roll kohaliku ala valitsemisel oli tunduvalt oluliseemolulisem kui keskaegsetel vasallide ühendusetel. Eriti paistis siinjuures silma [[1584]]. aastal ametlikult asutatud Eestimaa rüütelkond, mis säilitas oma laialdased privileegid nii Rootsi kui ka Vene impeeriumi ajal. [[Liivimaa rüütelkond]], mis moodustati Poola kuninga [[Zygmunt II August]]i käsul [[1561]]. aastal ja sai Rootsi riigi poolt ametliku tunnustuse alles [[1630. aastad|1630. aastatel]], omas tunduvalt kitsamaid võimupiire, sest rootslased pidasid Liivimaa ala mõõgaga võidetuks. Seetõttu oli Liivimaa aadli roll kohalikus omavalitsuses tunduvalt väiksem kui Eestimaal. Liivimaa rüütelkonnaga umbkaudu sarnaseid võimupiire omas ka [[Saaremaa rüütelkond]].
 
Venemaa keisririigi ajal kujunesid Baltikumi rüütelkondadest rüütlimõisate omanikest koosnevad avalik-õiguslikud korporatsioonid, mis tegutsesid [[1710]]. aasta kapitulatsioonides saavutatud privileegide toel, [[1845]]. aastal kodifitseeriti provintsiaalseadustiku esimene ja teine jagu. Rüütelkonna kõrgeimaks valitsusorganiks oli [[Maapäev (rüütelkond)|maapäev]], mis käis koos tavaliselt iga kolme aasta tagant. Seal valiti rüütelkonna juhtivad ametnikud, kinnitati kohalikud maksud, võeti ette samme oma privileegide kaitseks ja koostati seaduseelnõusid, mida nad võisid esitada otse keisrile. [[19. sajand]]i lõpul rüütelkondade tähtsus vähenes, kui keiser [[Aleksander III]] nende privileegid kinnitamata jättis ning [[venestus]]poliitikaga alustas. Siiski jäid rüütelkonnad mõjukateks kohaliku poliitika suunajateks kuni [[1917]]. aastani, mil Vene impeerium kokku varises. Saksa okupatsiooni ajal [[Eesti]]s ja [[Läti]]s ([[1918]]) saavutasid rüütelkonnad taas olulise positsiooni, kuid kui see lõppes, muutus nende poliitiline mõju sisuliselt nulliks. Eestimaa rüütelkond likvideeriti [[1920]]. aastal vastavalt seisuste kaotamise seadusele ja Liivimaa rüütelkond Läti Seimi otsusega [[1923]]. aastal.