Omar Bradley: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
37. rida:
Pärast Ameerika Ühendriikide astumist Teise maailmasõtta vastutas Bradley [[82. jalaväediviis]]i ümberformeerimise eest Ameerika Ühendriikide relvajõudude esimeseks õhudessantväe diviisiks. Bradley sai esimesed ülesanded väejuhina eesliinil [[Operatsioon "Tõrvik"|operatsiooni "Tõrvik"]] raames [[Põhja-Aafrika kampaania|Põhja-Aafrikas]], kindral [[George S. Patton]]i alluvuses. Pärast Pattoni teisele rindele suunamist, võttis Bradley üle [[II korpus]]e juhtimise [[Tuneesia kampaania]]s ja hiljem [[Liitlasvägede sissetung Sitsiiliasse|liitlasvägede sissetungil Sitsiiliasse]]. [[Normandia dessant|Normandia dessandi]] raames juhtis ta [[1. armee (Ameerika Ühendriigid)|1. armeed]]. Pärast laiemat läbimurret Normandias asus Bradley juhtima [[12. armeegrupp|12. armeegruppi]], kuhu kuulus 43 diviisi, ühtekokku 1,3 miljonit sõdurit - suurim üksiku väejuhi poolt juhitud USA väekontingent ajaloos.
 
Pärast Teise maailmasõja lõppu juhtis Bradley [[Veteranide administratsioon]]i. 1948. aastal sai temast [[Ameerika Ühendriikide maaväe staabiülem]] ja 1949. aastal [[Ameerika Ühendriikide staabiülemate ühendkomitee esimees|staabiülemate ühendkomitee esimees]]. 1950. aastal anti talle [[armeekindral]]i auaste ja sama aasta aprillis sai temast esimene [[NATO sõjaväelise komitee esimees]]. Bradley lahkus aktiivsest teenistusesttegevteenistusest 1953. aastal, pidades kuni oma surmani 1981. aastal erinevaid ametikohti avalikus ja erasektoris.
 
== Viited ==