Ferdinand Hodler: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
Lisasin uue teksti, koos viidetega. Kasutasin ka eelmist teksti. Panin ühe faili. |
||
1. rida:
{{Lisaviiteid|kuu=november|aasta=2018}}
[[Pilt:Ferdinand Hodler Selbstbildnis 1900.jpg|pisi|Ferdinand Hodleri autoportree (1900)]]
'''Ferdinand Hodler''' ([[14. märts]] [[1853]] [[Bern]] – [[19. mai]] [[1918]] [[Genf]]) oli [[Šveits]]i kõige tähtsam sümbolistlik maalikunstnik.
Saksamaal ja Austrias peetakse teda moodsa kunsti algatajaks.
== Elulugu ==
Ferdinand Hodler sündis Bernis<ref>{{Netiviide|Autor=Kunstmuseum Bern|URL=https://www.e-flux.com/announcements/190656/ferdinand-hodlerhodler-parallelism/|Pealkiri=Ferdinand Hodler: Hodler//Parallelism|Väljaanne=|Aeg=13.09.2018|Kasutatud=01.12.2018}}</ref>1953. aastal. Tal oli viis õde ja venda, kellest oli Hodler kõige vanem. Tema isa, kes varakult suri, oli tisler. 14-aastaselt orvuks jäänud Hodleril oli kindel unistus saada kunstnikuks. Algselt õppis ta oma kasuisa juures, kuid mõne aja pärast Ferdinand Sommeri juures, kes oli Alpide maalimisele spetsialiseerunud.
Kui Hodler kolis Genfi, märkas tema annet Barthélemy Menn, kes oli Genfi kunstikoolis õpetaja. Hodler asuski viieks aastaks tema juurde õppima. Menn oli Corot’ sõber ning Ingres’i õpilane. Menn tutvustas Hodlerile prantsuse kunsti ning täiendas tema kultuurilist maailmapilti. Juba õppimise ajal osales Hodler näitustel ja konkurssidel ning katsetas kõiki maaližanreid. Peale kunstikooli käis Hodler Madridis, kuid majanduslike probleemide tõttu pidi sealt varakult lahkuma. Kunstnikul oli oma tööde müümisega raskusi. Pärast Madridi tuli ta tagasi Genfi, kus asus eduka kunstniku Edouard Castres’i assistendina tööle.<ref>{{Netiviide|Autor=Marc Fehlmann|URL=http://www.19thc-artworldwide.org/autumn09/ferdinand-hodler-catalogue-raisonne|Pealkiri=Book review of “Ferdinand Hodler: Catalogue Raisonné der Gemälde, Die Landschaften by Oskar Bätschmann and Paul Müller, with contributions by Regula Bolleter|Väljaanne=Nineteenth-Century Art Worldwide 8, no. 2.|Aeg=2009|Kasutatud=01.12.2018}}</ref>
1880. aastate keskel kohtus Hodler Genfis poeetide ja kunstnikega, kellest mõne aja pärast said esimesed sümbolistid ning kellega Hodler hästi läbi sai. Kuna sümbolistid olid tihedalt seotud Prantsusmaaga, siis tekkis ka Hodleril selle maa vastu suurem huvi.<ref name=":0">{{Netiviide|Autor=Musée d'Orsay|URL=https://www.musee-orsay.fr/en/events/exhibitions/archives/exhibitions-archives/browse/6/page/0/article/ferdinand-hodler-7814.html?cHash=9d8469fc8b|Pealkiri=Ferdinand Hodler|Väljaanne=|Aeg=2007|Kasutatud=01.12.2018}}</ref>
== Looming ==
Ferdinand Hodleri stiil on segu realismist, postimpressionismist, sümbolismist, juugendist ning ekspressionismist.<ref>{{Netiviide|Autor=Michael Brenson|URL=https://www.nytimes.com/1987/10/30/arts/art-ferdinand-hodler-his-swiss-landscapes.html|Pealkiri=Art: Ferdinand Hodler, His Swiss Landscapes|Väljaanne=The New York Times|Aeg=30.10.1987|Kasutatud=01.10.2018}}</ref>
Ferdinand Hodleri loomingus on näha, kuidas poja sünd seda mõjutas. Enne töötas Hodler kohalike realistide moodi, maalides portreid, maastikke.<ref name=":1">{{Raamatuviide|autor=R. Rosenblum, H. W. Janson|pealkiri=Art of the nineteenth century: painting and sculpture|aasta=1984|koht=London|kirjastus=Thames and Hudson|lehekülg=453}}</ref> Ferdinand Hodler sai inspiratsiooni oma kodumaa ehk Šveitsi ajaloost ning Alpidest. Samuti meeldisid talle Šveitsi 16. sajandi kunstnikud, kuid kelle mõjutusi ei saa Hodleri töödes välja tuua.<ref name=":2">{{Raamatuviide|autor=E. Lucie-Smith|pealkiri=Symbolist Art|aasta=1997|koht=London|kirjastus=Thames and Hudson|lehekülg=162}}</ref> Kui sündis poeg Hector aastal 1887, hakkas Hodler oma teostel imikut kujutama ning 1890. aastatel muutus teemakäsitlus filosoofilisemaks. Teda hakkasid huvitama elu ja surma temaatika.<ref name=":1" />
Hodleri karm realism mõjus paljudele eemaletõukavalt ning nägi nende jaoks kole välja, kuid paljud kriitikud ülistasid Hodleri unikaalset stiili.<ref name=":0" />
Terve loomingu vältel maalis Hodler palju maastikumaale, kus on kujutatud puutumata loodust. Hodleri maastikutel oli ka filosoofiline taust, sest ta tundis, et kunstnik pidi avaldama looduse saladused pingsa uurimistöö tulemusena.<ref name=":0" />
Prantsuse kunstniku Pierre Puvis de Chavannes’i ja Hodleri teoste stiil ning koloriit on sarnane. Chavannes sattus Hodlerist vaimustusse, kui nägi tema töid 1889. aasta Pariisi maailmanäitusel. Pärast seda kutsus ta Hodleri esimesele Salon de la Rose+Croix näitusele aastal 1892.<ref name=":2" />
Sellised salongid tahtsid välja tuua vaid naturalismi, kasutades selleks üsna ideoloogilist võtet ehk keelates ära paljude maaližanrite (näiteks ajaloomaali) kujutamise oma näitustel. Selle tulemusena hakkasid publik ning kriitikud märkama üldist ideoloogilist moodi, mis mujal Euroopas valitses. See muutis Hodleri ja teiste näitusel osalenud kunstnike tööd ainulaadseteks.<ref>{{Raamatuviide|autor=R. Rapetti|pealkiri=Symbolism|aasta=2005|koht=Pariis|kirjastus=Flammarion|lehekülg=89-90}}</ref>
1890. aastatel muutus Hodleri jaoks värv joonest tähtsamaks, sest sümbolistide printsiibi järgi on värvid ülimalt tähenduslikud.<ref name=":3">{{Raamatuviide|autor=R. Rapetti|pealkiri=Symbolism|aasta=2005|koht=Pariis|kirjastus=Flammarion|lehekülg=190}}</ref>Selle perioodi loomingut iseloomustavad vormilt juugendlik müstika ja sümbolism, monumentaalsed ning sümmeetrilised kompositsioonid ja selge kontuur.
Hodleri mentoriks oli prantslane Barhelemy Menn ning regulaarselt toimusid Hodleril näitused Pariisis. Kriitikud sidusid teda tihti ka Saksamaaga, kus 1900. aastal võeti Hodler Berliini Setsessiooni ning Müncheni Setsessiooni<ref>{{Netiviide|Autor=Thyssen-Bornemisza National Museum|URL=https://www.museothyssen.org/en/collection/artists/hodler-ferdinand|Pealkiri=Ferdinand Hodler|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=01.12.2018}}</ref> liikmeks, kuid ülemaailmset tuntust tõi talle 1904. aasta Viini Setsessiooni näitus, pärast mida hakati Hodleri käest töid tellima. Suuremad tellimustööd tekkisid Šveitsi maailmanäitusega Genfis aastal 1896, kuid eriti pärast poleemikat tekitanud esinemist Zürichi rahvusmuuseumis aastal 1900.<ref name=":3" />
Hodlerile hakkasid meeldima suuremõõtmelised teosed siis, kui 1881. aastal valmis koos teiste kunstnikega Edouard Castres’i juhendamisel panoraamiline teos („Bourbaki-Panorama“).<ref name=":3" />
Hodler tasapisi loobus 1880. aastate realismist ning liikus värvilisema ja ekspressiisvsema kujutusviisi poole, pannes inimesed graatsilisse tantsivasse poosi ning nende riided liikuma, mis sümboliseerisid loomist.<ref name=":0" />
Oma elu lõpus Hodler eemaldus parallelismist, pannes rohkem rõhku värvile. Domineeris ergas sinine. 1916. aastal maalis ta kaheksa ning joonistas 11 autoportreed. Haigena maalis ta tema aknast paistvat Genfi järve mitu korda päevas, kokku valmis umbes 20 teost.
Kunstnik jättis endast maha üle 9000 joonistuse ning 12 000 visandi.<ref name=":0" />
Hodler mõjutas austria kunstnikku Oskar Kokoschkat.<ref>{{Raamatuviide|autor=E. Lucie-Smith|pealkiri=Symbolist Art|aasta=1997|koht=London|kirjastus=Thames and Hudson|lehekülg=200}}</ref>
=== "Öö" (1889-1890) ===
[[Fail:Ferdinand Hodler 005.jpg|pisi|402x402px|Öö, 1889-1890, õlimaal lõuendil, 116,5 x 299 cm, Berni Kunstimuuseum]]
Sellel teosel on Hodler kujutanud ennast surma poolt üles äratatuna. Tema ümber on erinevates poosides magavad mehed ja naised. Nende seas ka Augustine Dupain, kes oli Hectori ema ning Bertha Stuckie, kellega Hodler lühikest aega abielus oli. Teos on visuaalne kokkuvõte tema eluperioodist, mis ei kujuta mingit kindlat momenti, vaid on Hodleri iseloomuliku parallelismi, aga ka sümbolismi parimaks näiteks, rääkides surmast ja ööst. Alates 1880. aastatest oli Hodleri kinnisideeks surma temaatika, sest puutus sellega oma lapsepõlves palju kokku. Realistlikud aktid ja poosid tekitasid Genfis skandaali aastal 1891. Seda maali ei võetud Kaunite Kunstide kooli näitusele vastu, mistõttu Hodler korraldas eraldi näituse, mille piletimüügist saadud raha eest tahtis ta oma unistust täide viia ehk Pariisis kunstnikuna läbi lüüa. Alles 1900. aastal sai ta „Öö“ ja teiste sümbolistlike teoste eest kuldmedali.<ref name=":0" />
=== „Väljavalitu“ (1894) ===
Selleks ajaks oli Hector saanud 6-aastaseks. Hodler kujutas teda teosel kui kristuslapsena, kes paljalt Šveitsi mägede maastikul põlvitab ja palvetab. Laps tähendas elujõudu ja süütust.<ref name=":0" />Laps istub äsja istutatud puu ehk oma loodusliku vaste juures. Poolkaares ümbritseb teda hõljuv nurgeliste žestidega kaitsjate sekstett, kelle liigutused meenutavad kaasaegse tantsu koreograafiat. Kaitsjate pead lõikuvad tagaplaanil oleva horisondiga, mis on Hodleri teostes läbiv joon. Vaatajale ebamugavaks teeb gravitatsiooniseaduste eiramine ehk hõljumine, mis võis olla inspireeritud inglise kunstniku Dante Gabriel Rossetti teosest „Ecco Ancilla Domini“.<ref name=":1" />Teose teevad eriti müstiliseks Alpi niitude lilled ning üldine koloriit. Jaheda valge toonid ja kõige heledamad sinised mõjuvad pühalikult, mis meenutavad Philipp Otto Runge „Hommikut“.<ref>{{Raamatuviide|autor=R. Rosenblum, H. W. Janson|pealkiri=Art of the nineteenth century: painting and sculpture|aasta=1984|koht=London|kirjastus=Thames and Hudson|lehekülg=454}}</ref>
=== „Valentine surivoodil“ (1915) ===
Hodler kujutas äärmuslikul portreemaalil oma elukaaslast, Valentine Godé-Darelli, tolle viimastel elupäevadel. Surija keha näeb välja ülimalt õrn ja lineaarne. Kunstiajaloos unikaalne teos mõjub brutaalselt, dokumentaalselt ning võimaldab tunda naise viimaseid kannatusi. Pärast Valentine’i surma hakkas Hodler parallelismist üha enam eemalduma.<ref>{{Netiviide|Autor=Bénédicte Bonnet Saint-Georges|URL=http://www.thearttribune.com/Ferdinand-Hodler.html|Pealkiri=Ferdinand Hodler|Väljaanne=|Aeg=25.03.2013|Kasutatud=01.12.2018}}</ref>
== Parallelism ==
1890. aastate alguses hakkas Hodler hoolikalt välja töötama teoreetilist õigustust oma arenevale stiilile. Parallelism võttis kokku Ferdinand Hodleri loomingus kõige iseloomulikuma.<ref name=":4">{{Raamatuviide|autor=R. Rapetti|pealkiri=Symbolism|aasta=2005|koht=Pariis|kirjastus=Flammarion|lehekülg=191}}</ref>See ei tähendanud ainult kindlat sümmeetrilist kompositsiooni, vaid põhines filosoofilisel ideel, mis väitis, et loodusel on oma kord.<ref name=":0" />Samuti väljendas demokaatlikku võrdsust ning teisi poliitilisi ideid. Sümmeetriat, tasakaalu ja lihtsustatud vorme võib näha ka tema maastikel.<ref name=":4" />Figuuridega maalidel on inimkehad paigutatud ühtlaste vahedega.<ref>{{Raamatuviide|autor=R. Rapetti|pealkiri=Symbolism|aasta=2005|koht=Pariis|kirjastus=Flammarion|lehekülg=192}}</ref>
== Viited ==
<references />
{{DEFAULTSORT:Hodler, Ferdinand}}
| |||