Liège'i piiskopkond: erinevus redaktsioonide vahel

Notger, vürstkonna asutaja, ehitas ka Püha Lambertuse toomkiriku, samuti piiskopipalee. Ta oli ka seotud muude ehitistega linnas, mis õitses tema valitsemise ajal (Püha Pauluse, Püha Johannese, Püha Risti ja Püha Denise kirikud). See piiskop tugevdas ka linna kihelkondlikku organisatsiooni. Ta oli üks esimesi kirikujuhte, kes levitas [[Hingedepäev]]ast kinnipidamist, mida ta oma piiskopkonnas juurutas. Notgeri valitsusajal, pärast [[Ebrachar]]i tehtud tööd, haridusasutused Liège'is õitsesid. Nende kahe piiskopi (ja [[Wazo]]ga) "Liège'i koolid olid tegelikult oma aja ühed säravaimad kirjanduskolded". 11. sajandil oli linn tõepoolest tuntud kui ''Põhjala Ateena''. "Liège hõlmas seoses teadusega rohkem kui sajandiks rahvaste seas koha, mida pole kunagi taassaavutanud". JärgnevadJärgmise piiskopid, [[Balderich Loonist]] (1008–19018), [[Wolbodo]] (1018–1021), [[Durand Liège'ist]] (1021–1025), [[Reginhard Liège'ist]] (1025–1038), [[Rithard]] (1038–1042), õppinud [[Wazo]] ja [[Dietwin Liège'ist]] (1048–1075), kandsid vapralt edasi Notgeri pärandit vapralt edasi. Koolid kujundasid palju hiilgavaid õpetlasi ning andsid katoliku kirikule paavstid [[Stephanus IX]] ja [[Nicolaus II]]. Piiskopkond andis ka [[Pariisi Ülikool]]ile mitu tähtsat doktorit – [[Guillaume de Saint-Thierry]], [[Gerard Liège'ist]] ja [[Godefroid de Fontaines]]. [[Alger Liège'ist]] (1055–1131) oli ajastu tähtis haritlane. Esmalt nimetati ta [[Püha Bartolomeuse kirik (Liège)|Püha Bartolomeuse kiriku]] diakoniks ja lõpuks taandus [[Cluny klooster|Cluny kloostrisse]].

[[Henri de Verdun]]i (1075–1091) valitsusajal kutsuti ellu tribunal (''tribunal de la paix'') sõjast hoidumiseks ja [[Jumalarahu]] kindlustamiseks. [[Otbert Liège'ist|Otbert]] (1091–1119) kasvatas vürstkonna territooriumi [[Bouilloni isandkond|Bouilloni isandkonna]] ostmisega. Ta jäi ustavaks keiser [[Heinrich IV (Saksa-Rooma keiser)|Heinrich IV]]-le, kes suri tema külalisena. [[Frédéric de Namur]]i (1119–1121) austatakse kui märtrit. [[Alexander I von Jülich|Alexander I]] (1128–1134) valitsemisajal külastasid Liège'i [[paavst]], [[Saksa-Rooma keiser|keiser]] ja [[Bernard Clairvaux'st|Pühapüha Bernard]]. [[Rudolf von Zähringen]]i piiskopiaega tähistas reformaator [[Lambert le Bègue]] jutlustamine, keda tunnustatakse [[begiin]]ide asutajana.

Võitlused ülem- ja alamklasside vahel, millesse vürstlikud piiskopid sageli sekkusid, arenesid läbi 13. ja 14. sajandi ning tipnesid 15. sajandil piiskopilinna rüüstamise ja purustamisega. [[Robert de Thourotte]]'i (1240–1246) valitsemisajal viis [[Beaurepart'iBeaureparti klooster|Beaurepart'iBeaureparti kloostri]] nunn [[Julienne de Cornillon|Pühapüha Julienne]] ellu mitmeid visioone kavatsusega korraldada pidustus [[Püha Sakramentsakrament|Pühapüha Sakramendisakramendi]] auks. Pärast mitmeid kõhklusi kinnitas piiskop tema idee, kuid surm hoidis pidustuse tekke ära. Töö lõpetamine jäi endisele [[Dominiiklased|dominiiklaste]] [[prior]]ile Liège'is, [[Hugues de Saint-Cher]]ile, kes tuli linna tagasi paavsti legaadina. Aastal 1252 tegi Hugues [[Püha Sakrament|Pühapüha Sakramendisakramendi]] pidustuse oma piiskopkonnas kohustuslikuks. Jacques Pantaléon, kes pärast Liège'is ülemdiakoniks olemist valiti paavstiks, kui [[Urbanus IV]], julgustas [[Püha õhtusöömaaeg|Pühapüha õhtusöömaaja]] pidustuste järgimist kogu kirikus. Veel üks Liège'i ülemdiakon sai paavstiks nime all [[Gregorius X]] ja kukutas võimult vääritu [[Heinrich III von Geldern]]i (1247–1274). [[Adolphe de La Marck]]i (1313–1344) valitsemisajal 1316. aastal sõlmitud [[Fexhe rahu]] reguleeris suhteid vürstliku piiskopi ja tema alamate vahel. Sellest hoolimata jätkusid sisemised lahkhelid ja [[Arnold van Horne (piiskop)|Arnold van Horne]] (1378–1389) piiskopivalitsus tähistas rahvapartei võitu. Aastal 1366 annekteeriti piiskopkonda [[Looni krahvkond]].

== Burgundia mõju ==

Pärast [[Baieri-Straubing]]i hertsogi [[Wilhelm II (Baieri)|Wilhelm II]] surma aastal 1417 päris Hainaut', [[Hollandi krahvkond|Hollandi]], [[Zeelandi krahvkond|Zeelandi krahvkonna]] tema ja [[Philippe Julge]] ning [[Flandia krahv]]inna Margaret III tütretütar [[Jacoba (Hainaut' krahvinna)|Jacoba]], kes pidi aastal 1432 loovutama krahvkonna koos Hollandiga [[Valois-Burgundia dünastia|Burgundia]] hertsogile [[Philippe Hea]]le. Viimane sõltumatu krahvinna suri 8. oktoobril 1436 (arvatavasti [[tuberkuloos]]i) [[Teylingeni loss]]is [[Haag]]i lähistel (kuhu ta on maetud), tema valdused liidendati [[Burgundia Madalmaad]]ega.

Baieri-Straubingi hertsogi Wilhelm II surma järel päris [[Baieri-Straubing]]i, tema vend Liège'i piiskop ning Baieri-Straubingi hertsog [[Johann III (Baieri)|Johann III]], kes nõudis ka Hollandi, [[Zeelandi krahvkond]]a oma pärandina ning teda toetas ka [[Saksa kuningas]] [[Sigismund (Saksa-Rooma keiser)|Sigismund]]. Jacoba sõlmis oma valduste kaitseks ebaõnnestunud abielud (1415–1417) Prantsusmaa kuninga [[Charles VI]] poja, Touraine hertsogi ja [[dofään]] Jeani, (1418–1421) [[nõbu]] [[Brabanti hertsogkond|Brabanti]] [[Brabanti hertsog|hertsogi]] [[Jean IV]] ning (1422–1428) [[Inglismaa kuningriik|Inglismaa]] ajutise [[regent|regendi]], [[Inglismaa kuningas|Inglismaa kuninga]] (1422–1461) [[Henry VI]] onu, [[Gloucesteri hertsog]]i [[Humphrey, Gloucesteri hertsog|Humphreyga]]. Brabanti hertsog Jean IV ja Jacoba sõda Johann III oli ebaedukas, nad ei suutnud vallutada 1418. aastal piiramisega [[Dordrecht]]i ning 1419. aastal sõlmis Jean IV, Johann III-ga Woudrichemi lepingu, millega tunnistas Johann III Hollandi regendina ja pantis talle 12 aastaks sõjakulude katteks Hollandi ja [[Zeelandi krahvkond|Zeelandi krahvkonna]]. Vastuolude Jeaniga tõttu saavutas Jacoba [[vastupaavst]] [[Benedict XIII]] poolt abielu lahutamise.

[[Saksa-Rooma keiser]] [[Karl V]] lõpetas [[Saksa-Rooma riik|Saksa-Rooma riigi]] [[Seitseteist provintsi|Seitsmeteistkümne provintsi]] ühendamise 1540. aastatel ja mitteametlikult kontrollis ka vürstkonda. Ta nimetas ametisse [[Érard de La Marck]]i (1505–1538), kes tõi taastumise. Érard oli valgustatud kunstide kaitsja. See oli tema, kes alustas võitlust [[Reformatsioon|protestantlike reformijate]] vastu, mida tema järglased edasi viisid, eriti [[Gerard van Groesbeek]] (1564–1580). Olles selles võitluses abiks, andis paavst [[Paulus IV]] välja [[bulla]] (''Super Universi'', 12. mai 1559), millega asutas [[Madalmaad]]es uued piiskopkonnad. Uued piiskopkonnad loodi suuresti Liège'i piiskopkonna arvelt; paljud selle kihelkonnad anti [[Rooma katoliku kiriku Roermondi piiskopkond|Roermondi]], [[Rooma katoliku kiriku 's-Hertogenboschi piiskopkond|'s-Hertogenboschi]] ja [[Rooma katoliku kiriku Namuri piiskopkond|Namuri]] piiskopkondadele, või liideti olemasolevate [[Rooma katoliku kiriku Mechelen-Brüsseli peapiiskopkond|Mecheleni]] ja [[Rooma katoliku kiriku Antwerpeni piiskopkond|Antwerpeni]] piiskopkondadega. Praostkondade arv Liège'i piiskopkonnas vähenes 13-ni.