20. sajandi muusika: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
PResümee puudub |
||
6. rida:
20. sajandi muusikas on siiski märgatavad teatud üldisemad suundumused – helikeelelt üha keerukamaks muutuvatele muusikasuundadele järgnevad tihti helikeelt lihtsustavad suundumused. Teisisõnu moderniseerumisele järgneb restauratsioon. Ometi ei tõrju reaktsioonina esile kerkivad suunad eelnevaid välja, vaid jäävad eksisteerima üheaegselt.
==Keerukustumine ja lihtsustumine==
Esimene, keerustumisprotsess, koondub mõiste alla modernism – uuenemine, mille puhul autorid teadlikult eemalduvad traditsioonidest. Modernistlikeks suundadeks 19. sajandi lõpul, 20. sajandi esimesel poolel on hilisromantism, impressionism ja ekspressionism, sajandi teisel poolel nt avangardism, eksperimentalism, minimalism. Teisel, lihtsustumisprotsessil, aga selline ühtne termin puudub, kuigi mõned autorid on seda nimetanud restauratsiooniks – modernismist eemaldumine, mille käigus toetub varasemate ajastute muusikatraditsioonidele. 20. sajandi esimesel poolel esindab restauratiivset suunda nt neoklassitsism, sajandi teisel poolel aga nt postmodernism (või kitsamalt ka polüstilism). Nimetatud katusmõistete puhul tuleb aga kindlasti arvestada, et need on suhtelised: nt neoklassitsism esindab võrreldes romantismiga modernistlikku, võrreldes ekspressionismiga aga restauratiivset suunda.
==Vana ja uue mõtteviisi vastandumine==
Vana ja uues vastandumine ei ole muusika ajaloos uus. Uus on 20. sajandil vaid kiirus, millega vastandumine aset leiab, uue ja vana vahetumise intervall aina tiheneb kasvõi kümnendi vaheni. Kui 20. sajandil eksisteerivad erinevad voolud ja stiilid kõrvuti, siis sajandi teisel poolel aina sagenevad heliloojate personaalstiilid, individuaalsed, originaalsed ja ainulaadsed kompositsioonitehnikad aina rohkem domineerivad: tänapäeva noor helilooja kogeb õpingute ajal peagi kogu muusikaajaloo spektri, seejärel peab iseseisvuma, olles pidevalt vastamisi originaalsuse nõudega ja vajadusega leida just enda kompositsioonimeetod, kaubamärk. 21. sajandi algul räägitaksegi sünteesajastust, kus heliloojad ühendavad varasemaid väljendusvahendeid enda isikliku prisma läbi uueks orgaaniliseks loominguks. Selle eesliinis on ka eesti helilooja Erkki-Sven Tüür (1959).
56. rida ⟶ 51. rida:
==20. sajandi kompositsioonimeetodid==
Muidugi tuleb möönda, et alates 1960ndatest, mil jõuti elektronmuusikas, sonorismis, müraesteetikas, John Cage'iliku "kõik on muusika" ja Karlheinz Stockhauseni kvaasiteadusliku ja filosoofilis-esoteerilise mõtteviisidega ka helimaterjali ja selle käsitlemise piirideni: ühelt poolt võeti heli oma spektris lahti (siinusheli kui jagamatu põhiline ehituselement, millest kogu muusika taasluua n-ö aatomist), teisalt süveneti kõlamassiividesse kaotades kõik harmoonilised
===Kaksteisthelitehnika, serialism, spektralism===
Pärast Arnold Schönbergi ja Josef Matthias Haueri kõlapildilt ja kompositsioonitehniliselt vastandlike kaksteisthelitehnikate (dodekafoonia ehk seeriatehnika ja kuuehelilised troobid) lõi 1950. aastatel [[Igor Stravinski]] omaenda omanäolise seeriakäsitluse. 20. sajandi teisel poolel arendasid seeriatehnika omalaadseid käsitlusi Ameerika Ühendriikide heliloojad Elliott Carter ja George Crumb, aga ka Kanada väliseesti helilooja Udo Kasemets. Nõukogude Eestis katsetasid omalaadset kaksteisthelitehnikat nt heliloojad Arvo Pärt, Kuldar Sink ja Rein Laul, hiljem Lepo Sumera, Andrus Kallastu, Jüri Reinvere. 1950. aastatel serialiseeriti ka paljud teised muusikalised parameetrid: prantsuse helilooja Olivier Messiaen (tsükli "Quatre Études de rythme" teoses "Mode de valeurs et d'intensités", e. k. kestvuste ja intensiivsuste moodus,
===Mikrotonaalsus===
1920ndatel uuenes muusikaline materjal helikõrguse tasandil küll mikrotonaalsuse suunas (alates 1920ndatest, Alois Haba jt). See jäi aga nüüdismuusika üldpildis suhteliselt tahaplaanile, sest uusi instrumente oli ja on tänapäevalgi raske konstrueerida. See on leidnud taassündi alles 21. sajandi algul. Näide omanäolisest ja aina tuntumaks saavast mikrotonaaluse süsteemist on nn Bohlen-Pierce (BP) helilaad: 1970. aastatel inseneri Heinz Bohlenilt Saksamaal ja 1980. aastatel sõltumatult inseneri John Robinson Pierce'ilt avastatud tehislik skaala, mis ehitub üles kolmveerandtoonidest. Senine raamintervall oktav ja muud konsonantsed intervalid nagu kvint on muutunud
==20. sajandi muusikastiilid==
76. rida ⟶ 67. rida:
===Muutused ooperis===
Hoolimata asjaolust, et ooperit on peetud üsnagi konservatiivseks žanriks ja see toimub konkreetsete reeglite järgi igal sajandil (muusika, teksti, lavastuse, näitlemise, lavalise liikumise ja koreograafia koosmõju põhimõtted on püsivad) on ka ooperi žanris toimunud alates selle ilmnemisest 1600 läbi sajandite pidev uuenemine, sh ka vastandumised: 18. sajandil tõsine ja koomiline ooper, vana numbriooper vs. uus läbikomponeeritud ooper, lisandub laulumäng (Singspiel) ja ballettooper; 19. sajandil lisanduvad Wagneri tervikkunstiteos (Gesamtkunstwerk) ja kergem operett; 20/21. sajandil mono-ooper, multimeediumiooper; lahterdamatud multimeediumipõhised ja interaktiivsed sünteesteosed ...
Samuti vahetub läbi sajandite libreto ehk lugude süžeed: Vana Testament, Uus Testament, müüdid, argielu süžeed, muinasjutt, kirjandusooper ...
|