20. sajandi muusika: erinevus redaktsioonide vahel

Muidugi tuleb möönda, et alates 1960ndatest, mil jõuti elektronmuusikas, sonorismis, müraesteetikas, John Cage'iliku "kõik on muusika" ja Karlheinz Stockhauseni kvaasiteadusliku ja filosoofilis-esoteerilise mõtteviisidega ka helimaterjali ja selle käsitlemise piirideni: ühelt poolt võeti heli oma spektris lahti (siinusheli kui jagamatu põhiline ehituselement, millest kogu muusika taasluua n-ö aatomist), teisalt süveneti kõlamassiividesse kaotades kõik harmoonilised sagedusuhtedsagedussuhted ära. Seda äärmuslikkust näib et enam ületada ei saagi, mistõttu räägitakse ka sellest, et midagi päris-uut ükski helilooja tänapäeval enam luua ei saagi. See on omakorda tõsi, sest kõikide heliloojate muusikaline materjal on ühine. Muutuv ja erinev on vaid käsitlusviis, detailid, Euroopa-välise muusika struktuuride, teiste kunsti- ja muude (filosoofia, matemaatika, tehnika jne) valdkondade mõtteviiside ja tehnikate kaasamine (interdistsiplinaarsus) ja sulandamine oma muusikasse.

Pärast Arnold Schönbergi ja Josef Matthias Haueri kõlapildilt ja kompositsioonitehniliselt vastandlike kaksteisthelitehnikate (dodekafoonia ehk seeriatehnika ja kuuehelilised troobid) lõi 1950. aastatel [[Igor Stravinski]] omaenda omanäolise seeriakäsitluse. 20. sajandi teisel poolel arendasid seeriatehnika omalaadseid käsitlusi Ameerika Ühendriikide heliloojad Elliott Carter ja George Crumb, aga ka Kanada väliseesti helilooja Udo Kasemets. Nõukogude Eestis katsetasid omalaadset kaksteisthelitehnikat nt heliloojad Arvo Pärt, Kuldar Sink ja Rein Laul, hiljem Lepo Sumera, Andrus Kallastu, Jüri Reinvere. 1950. aastatel serialiseeriti ka paljud teised muusikalised parameetrid: prantsuse helilooja Olivier Messiaen (tsükli "Quatre Études de rythme" teoses "Mode de valeurs et d'intensités", e. k. kestvuste ja intensiivsuste moodus, 1949-19501949–1950) andis tõuke ja avantgard-heliloojadavangardheliloojad Pierre Boulez, Karlheinz Stockhausen, Luigi Nono, Bruno Maderna jt arendasid sellest uue voolu, serialismi. 1990. aastatel kerkis üles uus vool, prantsuse spektralism, mille helilojadheliloojad (Tristan Murail ja Gerard Grisey) veel kord püüdsid (arvuti abil) murda lahti heli oma tuumikus, võttes oma käsitluse ja tehnilise realisatsiooni aluseks igas võnkuvas naturaalses helitekitajas sisalduv ülemhelirea. Spektralism on mõjutanud tugevasti ka eesti heliloojaid Helena Tulve (1972) ja Toivo Tulev (1958) ja seeläbi muutus ka eesti noorema põlvkonna muusika (nt Märt-Matis Lill, Tatjana Kozlova, Ülo Krigul, Malle Maltis, Marianna Liik jpt).

1920ndatel uuenes muusikaline materjal helikõrguse tasandil küll mikrotonaalsuse suunas (alates 1920ndatest, Alois Haba jt). See jäi aga nüüdismuusika üldpildis suhteliselt tahaplaanile, sest uusi instrumente oli ja on tänapäevalgi raske konstrueerida. See on leidnud taassündi alles 21. sajandi algul. Näide omanäolisest ja aina tuntumaks saavast mikrotonaaluse süsteemist on nn Bohlen-Pierce (BP) helilaad: 1970. aastatel inseneri Heinz Bohlenilt Saksamaal ja 1980. aastatel sõltumatult inseneri John Robinson Pierce'ilt avastatud tehislik skaala, mis ehitub üles kolmveerandtoonidest. Senine raamintervall oktav ja muud konsonantsed intervalid nagu kvint on muutunud mitte-harmoonilisteksmitteharmoonilisteks sagedussuheteks ja langevad süsteemist välja, oktav asendub tritaaviga (oktav+kvint), tritoon (vähendatud kvint/suurendatu kvart) seevastu on häälestatud n-ö puhtaks, laadi konsonantseimaks intervalliks, vahetades oma senist imidži halvakõlalise ja välditud intervallina (''diabolus in musica'', kurat muusikas) meeldivalt ilusa kooskõla vastu välja. See on ennenägematu ja täielik pööre, ehkki ka varasematel ajastutel on intervallid sagedussuhete muutmise läbi erinevates häälestussüsteemides vahetanud oma staatuse dissonantsest konsonantseks intervalliks (nt terts ja kvart). Enne hästitempereeritud häälestuse leiutamise ja standardiks kujunemise (18. sajandil) on eksisteerinud kõrvuti paljud erinevad laadisüsteemid (nt keskajal Euroopas, aga ka Euroopa-välistes kultuurides siiamaani, nt gamelani või india muusikas) ja häälestused (uuritud teopreetiliselt juba ka vanade kreeklaste poolt), mille tagajärjel nii mõnigi c-st kaugem helistik ühes või teises häälestuses kõlas paremini või halvemini ja sellel on olnud ka mõju pillide ehitamisel. BP laadi on võimalik realiseerida süntesaatoril, kuid sellel on ka ehitatud mõned spetsiaalsed pillid (nt plokkflöödid, klarnet, torukellad). BP helilaadi süsteemi on käsitlenud 2010. aastatest alates traditsioonilise funktsionaalharmoonia süsteemiga analoogselt Eestis resideeruv helilooja Hans-Gunter Lock (1974).

Hoolimata asjaolust, et ooperit on peetud üsnagi konservatiivseks žanriks ja see toimub konkreetsete reeglite järgi igal sajandil (muusika, teksti, lavastuse, näitlemise, lavalise liikumise ja koreograafia koosmõju põhimõtted on püsivad) on ka ooperi žanris toimunud alates selle ilmnemisest 1600 läbi sajandite pidev uuenemine, sh ka vastandumised: 18. sajandil tõsine ja koomiline ooper, vana numbriooper vs. uus läbikomponeeritud ooper, lisandub laulumäng (Singspiel) ja ballettooper; 19. sajandil lisanduvad Wagneri tervikkunstiteos (Gesamtkunstwerk) ja kergem operett; 20/21. sajandil mono-ooper, multimeediumiooper; lahterdamatud multimeediumipõhised ja interaktiivsed sünteesteosed ...