Thomas Reid: erinevus redaktsioonide vahel

Reid oli [[King's College]]'i professor ning alates [[1764]]. aastast töötas [[Glasgow' Ülikool|Glasgow' Ülikooli]]i professorina. Ta toetas otsest realismi janing vaidlustas tugevalt [[John Locke]]'i ningja [[René Descartes|René Descartesi]]'i teooriad. Reid uskus, et terve mõistus on filosoofia uurimise aluseks.<ref name="qCBrr" />

Oma elu varasemad aastad veetis ta [[Aberdeen|Aberdeenis]]’is Šotimaal ning lõpetas Aberdeen’iAberdeeni Ülikooli. Ta alustas oma karjääri Šoti kiriku vaimulikuna, kuid loobus sellest kohast, kui talle 1752. aastal pakuti professuuri Aberdeen’isAberdeenis King’s College’is. Ta omandas doktorikraadi ning kirjutas teose „An Inquiry Into the Human Mind on the Principles of Common Sense“ (avaldatud 1764). Koos kolleegidega rajas ta Aberdeen’iAberdeeni Filosoofilise Ühingufilosoofiaühingu, mida tunti kui „TarkadeTarkade Klubi“Klubi (The Wise Club) ning mis oli kirjanduslik-filosoofiline assotsiatsioon. <ref name="yi8ZN" />

Vahetult pärast oma esimese raamatu avaldamist pakuti talle prestiižset Moraalse Filosoofiamoraalifilosoofia professori kohta Glasgow' Ülikoolis. Ta astus sellelt ametilt tagasi 1781. aastal ning vormistas oma ülikooli loengud avaldamiseks kahes raamatus: „Essays on the Intellectual Powers of Man“ (1785) ja „Essays on the Active Powers of the Human Mind“ (1788). Reid on maetud Blackfriars’iBlackfriarsi kirikusse Glasgow' Kolledži aladel ja kui ülikool koliti Gilmorehill’iGilmorehilli, viidi Reid’iReidi hauakivi peamajja.

Reid uskus, et argimõistus (''common sense'') on või vähemalt peaks olema igasuguse filosoofilise mõtlemise aluseks. <ref name="zgT8D" /> Ta ei nõustunud [[David Hume|Hume]]’iga, kes oli seisukohal, et me ei saa kunagi teada, millest väline maailm koosneb, kuna meie teadmine on piiratud meeles eksisteerivate ideedega. Samuti ei nõustunud ta [[George Berkeley|George Berkeleyga]]’ga, kes oli seisukohal, et väline maailm on kõigest meeles paiknevad ideed. Reid väitis, et need alused, millele tavamõistus on üles ehitatud, õigustavad meie uskumust, et eksisteerib väline maailm.

Oma ajal ning kuni 19. sajandini peeti teda Hume’ist olulisemaks. Ta pooldas otsest realismi ehk tavamõistusele toetuvat realismi ning seisis tugevalt vastu Ideede teooriale, mille pooldajateks olid nii [[John Locke|Locke]] ja [[René Descartes|Descartes]] kui ka peaaegu kõik varased modernsed filosoofid, kes nende kahe järel tulid. Reid imetles Hume’i ning lasi nende ühisel sõbral saata Hume’ile „Inquiry“ käsikiri. Hume vastas, et tegemist on sügavalt filosoofilise teosega, mis on kirjutatud elaval ja meelt lahutaval kujul, aga kritiseeris Reid’iReidi meetodi osas ning selles, et Reid viitab kaasasündinud ideede olemasolule. <ref name="KExaD" />

==Thomas Reid’iReidi argimõistuse teooria==

Reid’iReidi teadmiste teoorial oli tugev mõju tema moraalide teooriale. Ta pidas epistemoloogiat sissejuhatavaks osaks praktilisele eetikale: kui me saame oma argiuskumustele kinnitust filosoofia poolt, on kõik, mida me peame tegema, lihtsalt käituma neile uskumustele vastavalt, sest me teame, mis on õige. Tema moraali filosoofia meenutab Rooma stoitsismi oma rõhuasetuses subjekti tegutsemisele ning enesekontrollile. Ta tsiteerib tihti [[Cicero|Cicerot]]’t, kellelt ta võttis üle termini „sensus communis“ (tavamõistus). Reid’iReidi vastus Hume’i skeptilistele ja naturalistlikele argumentidele oli loetleda hulk tavamõistuse printsiipe, mis moodustavad ratsionaalse mõtlemise aluse. Igaüks, kes võtab ette filosoofilise arutelu peab implitsiitselt omaks võtma teatud uskumused, nt „Ma räägin tõelise inimesega“ ja „On olemas väline maailm, mille seadused ei muutu“. Reid’iReidi jaoks ei ole usk nendesse põhimõtetesse ratsionaalne; pigem nõuab arutluskäik ise neid printsiipe enda eeldusteks, nagu ka kaasasündinud inimmõistuse ülesehitus. Just sel põhjusel (ja võib-olla tögava suhtumisega Hume’i ja Berkeley suhtes) näeb Reid usku tavamõistuse printsiipidesse kui terve mõistuse juures olemise testi. Näiteks teoses „The Intellectual Powers of Man“ ütleb ta: „ Selleks„Selleks, et mehed saaksid koos arutleda, peavad nad esmalt olema kokku leppinud teatud põhimõtetes; on võimatu pidada arutelusid mehega, kellega teil pole ühiseid põhimõtteid.

„Peamiselt loomulike märkide abil anname me keelele jõu ja energia; mida vähem peitub ühes keeles loomulikke märke, seda vähem väljendusrikas ning veenev see on. ... Kunstlikud märgid tähistavad, aga ei väljenda; need räägivad intellektiga, nagu algebra sümbolidki, kuid kired ja kiindumused ning tahtejõud neid ei kuule: need jätkuvad uinuvalt ja passiivselt, kuni me räägime nendega loomulikus keeles, mille suhtes neil on tähelepanu ja kuulekust.“ (lk 52) <ref name="KExaD" /> Mis puutub tajumisse, eristas Reid tunnetust (sensation) ja taju (perception). Kuigi me saame objektist teadlikuks läbi meelte, ei ole tajutu sisu identne kõigi meie teadvuses tekitatud tunnetuste summaga. Seega, kuigi me kaldume keskenduma tajutud objektile, ei pööra me tähelepanu sellele protsessile, mis viib tunnetusest tajuni, mis sisaldab teadmist tegeliku asja kohta. Kuidas saame siis olla veendunud viimase eksisteerimises? Reid’iReidi vastus on, et astudes sellega vahetusse intuitiivsesse suhtesse, nagu seda teeb laps. Täiskasvanu puhul on fookus tajumisel, kuid lapse puhul tunnetuse vastuvõtmisega. Reid’iReidi arvates on lapse taju erinev täiskasvanu omast ning ta leiab, et inimesed peaksid muutuma lapselikemaks, et saada üle täiskasvanu kunstlikust tajust, mis viib Hume’i vaateni – see, mida me tajume, on illusioon. Ka kunstnik pakub võtme tunnetuskogemuse tõelise sisuni, kuna ta kasutab looduse keelt.

Seega põhines Reid’iReidi meelest argimõistus varasemal ajastul inimesele kaasasündinud võimel osaleda otseselt looduses; seda leiame teatud määral lastes ja kunstnikes, aga filosoofilisest ja teaduslikust perspektiivist peame me selle taasavastama kõrgemal tasemel inimese meeles loodusest kõrgemal.

On väidetud, et tema maine langes pärast Immanuel Kant’iKanti (kuigi Kant on Šoti filosoofiale pakkunud ka palju kiidusõnu) ja John Stuart Mill’iMilli rünnakuid ühendusele Scottish School of Common Sense. Kuid Reid’i filosoofiat õpetati Põhja-Ameerika kolledžites 19. sajandil ning selle nimel võitles prantsuse filosoof Victor Cousin. Justus Buchler on näidanud, et Reid oli oli oluline mõjutaja ameerika filosoofile Charles Saners Peirce’lePeirce’ile, kes jagas Reid’iReidi muret hinnata ümber argimõistus ning kelle töö seostab Reid’iReidi pragmatismiga. Peirce jaoks sisaldavad tõe ja tõelisuse kontseptsioonid arusaama ilma kindlate piirideta (ning seega vajadusel ennast parandavast) ühiskonnast, mis on võimeline selgeks teadmiste suurenemiseks. <ref name="rdW2r" /> Argimõistus on pidevalt arenev ning kujunenud sotsiaalselt ja avatud kinnitusele, nagu ka teaduslik meetod. Vastupidiselt Peirce’lePeirce’ile ei ole Reid’iReidi mõiste sensus communis (argimõistus) sotsiaalne evolutsiooniline produkt, vaid pigem eeltingimus võimalusele, et inimesed suudaksid üksteisega arutleda, üksteist mõista.

Reid’iReidi maine on taaselustunud argimõistuse kui filosoofilise tööriista kaitsmisel G. E. Moore’i pooletpoolt 20. sajandi alguses. Veelgi hiljem on Reid’ileReidile pühendanud oma tähelepanu kaasaegsed filosoofid, eriti religioonifilosoofid, nt William Alston<ref name="7k4ea" />, Alvin Plantinga ja Nicholas Wolterstorff. <ref > For Wolterstorff's use of Reid in aid of Reformed Epistemology, see his "Can Belief in God be Rational if it has no Foundations?" in Faith and Rationality (Notre Dame, IN: Notre Dame University Press, 1983).</ref>

Reid kirjutas mitmeid olulisi filosoofilisi teoseid, sh „Inquiry into the Human Mind on the Principles of Common Sense“ (1764, Glasgow & London), „Essays on the Intellectual Powers of Man“ (1785) ja „Essays on the Active Powers of Man“ (1788). 1844. aastal kiitis Schopenhauer Reid’iReidi selle eest, et ta selgitas, et väliste objektide taju ei saa tuleneda nn toorandmetest, mida saame viie meele abil:

Kuigi tuntud peamiselt läbi tema epistemoloogia, on Reid tähelepanu pälvinud ka vaadete pärast aktsiooniteoorias ja personaalse identsuse metafüüsikas. Reid’ilReidil oli liberaalne arusaam vabadusest, mille kohaselt me oleme võimelised vabaks tegutsemiseks, mille põhjuseskspõhjuseks me ise oleme ja mille eest saab meid moraalselt hinnata. <ref > Essays on the Active Powers, "Essay Four: Of the Liberty of Moral Agents"</ref> Mis puutub personaalsesse identiteeti, lükkas ta ümber Locke’i käsitluse, et eneseteadvus kogemustele tugineva mälu kujul on aluseks sellele, et inimene oleks aja jooksul identne iseendaga. Reid leidis, et mälu pidevus ei ole vajalik ega ka piisav, tegemaks inimesest sama inimese erinevatel ajahetkedel. <ref > Essays on the Intellectual Powers, "Essay Three: Of Memory".</ref>