Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituut: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
|||
1. rida:
[[Fail:Lossi 36 hoone.JPG|pisi|526x526px|Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi hoone aadressil Lossi 36, Tartu]]
'''[[Tartu Ülikool|Tartu Ülikooli]] ühiskonnateaduste instituut,''' tuntud lühendatult ka kui ÜTI, on [[Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskond|Tartu Ülikooli Sotsiaalteaduste valdkonna]]<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://et.wikipedia.org/wiki/Tartu_Ülikooli_sotsiaalteaduskond|Pealkiri=Tartu Ülikooli sotsiaalteaduste valdkond|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref> üks instituutidest, kus saab õppida kokku üheksal
== Õppekavad ==
31. rida:
== Ajalugu ==
Ühiskonnateaduste instituut on oma tänasel kujul mitmete liitumiste tulemus ning sellise nime all loodud alles 2014. aastal, kuid nende erialade õpetamise ja uurimise ajalugu ulatub aastatesse 1950 (ajakirjandusõpetuse algusaasta Juhan Peegli juhtimisel on 1954) ja 1960 (sotsioloogialabor [[Ülo Vooglaid|Ülo Vooglaiuga]] eesotsas alustas 1966). Ühiskonnateaduste instituut on kujunenud kompetentsikeskuseks, mille erialad ja teadustöö koonduvad kolme peamise teemaklastri ümber: ajakirjandus ja kommunikatsioon; sotsioloogia, sotsiaaltöö ning sotsiaalpoliitika ja infoteadused.
== Juhan Peegel ==
39. rida:
Juhan Peegli eestvedamisel hakati Tartu Ülikoolis ette valmistama kõrgharidusega ajakirjanikke. Ta asutas ülikooli juurde ajakirjandusosakonna (1976) ja 1979. aastal sai temast ka vastloodud ajakirjanduskateedri juhataja. 1. septembril 1954 avati tema algatusel Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogia osakonnas žurnalistika eriharu, kus oli alates 3. kursusest võimalik spetsialiseeruda ka ajakirjandusele. Seda kuupäeva peetaksegi akadeemilise ajakirjandushariduse alguseks Eestis. 1976 aastal asutas Peegel ülikooli juurde ajakirjandusosakonna.<ref>{{Raamatuviide|autor=Peeter Vihalemm|pealkiri="Alguses oli Juhan"|aasta=2012|koht=Tartu|kirjastus=Eesti Akadeemiline Ajakirjanduse Selts|lehekülg=}}</ref> Aastast 1987 kuni emeriteerumiseni 1993. aastal jätkas Juhan Peegel sama kateedri juures tööd professor-konsultandina.<ref name=":3" />
Ise alustas Juhan Peegel õpinguid 1946. Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonnas, töötades paralleelselt ajalehe [[Postimees]] (1948. aastast [[Edasi]]) juures kirjandusliku kaastöötaja ja kultuuriosakonna juhatajana. Ta lõpetas ülikooli eesti keele ja kirjanduse erialal aastal 1951 ja jätkas Edasi toimetuses töötamist. 1952. aastal sai Juhan Peeglist Tartu Riikliku Ülikooli aspirant ja õppejõud. Ta kaitses kandidaadiväitekirja 1954. aastal ning doktoriväitekirja Eesti ajakirjanduse algusperioodil, 1973. aastal. Sellega sai Juhan Peeglist ka Eesti esimene ajakirjandusdoktoriks. Professorikutse
Teadlasena on Juhan Peegel uurinud eesti rahvalaulude keelt ja eesti ajakirjanduse ajalugu ning avaldanud, koostanud või toimetanud nendes valdkondades mitmeid põhjapanevaid monograafiaid, kogumikke ja õpikuid. Tema suurimad tööd selles vallas on viieosaline sõnaraamat "Nimisõna poeetilised sünonüümid eesti regivärssides" ja "Eesti vanade rahvalaulude keel". Ta osales ka eesti rahvuseepose [[Kalevipoeg|“Kalevipoeg”]] teadusliku väljaande ning eesti rahvalaulude antoloogia väljaandmises. Kirjanikuna on Juhan Peegel andnud välja näiteks sõjaraamatu "Ma langesin esimesel sõjasuvel", Saaremaast inspireeritud lühiproosakogumikke ja valikkogu "Tuli koduaknas".<ref name=":3" />
51. rida:
== Lossi 36 maja ajalugu ==
[[Toomemägi|Toomemäel]] asuval Lossi 36 hoonel on pikk ning sündmusterohke ajalugu.
[[Fail:Varasemalt Lossi 36 aadressil asunud naistekliinik.png|pisi|320x320px|
1809–1810 ehitas [[Johann Wilhelm Krause]] Toomele väikese kahekorruselise hoone vallivahi ja ülikooli sulaste jaoks. Aastatel 1840–1842 ehitati maja ümber Naistekliinikuks. Projekti autoriks oli Riia kooliarhitekt [[Heinrich Löwener]]. Ta lisas eelnevalt ehitatud hoonele vaid tiibehitised ning muutis pisut fassaadi. Peagi kasvas Tartu rahvaarv veelgi ning sünnitusmaja jäi väikeseks. Seetõttu ehitas aastal 1861 arhitekt [[Carl Rathhaus]] majale puust juurdeehitise. Uuesti laiendati sünnitusmaja umbes kahekümne aasta pärast, aastatel 1885–1886. Arhitektiks oli seekord [[Reinhold Guleke]], kes naistekliiniku tolleaegse direktori [[Max Runge]] ja ehitusmeister [[Friedrich Hübbe]] plaane aluseks võttes tegi majale kahekordse tellistest juurdeehitise. Alumisel korrusel oli 150 kuulajale ettenähtud auditoorium, üleval olid operatsioonisaalid ja palatid. Aastatel 1911–1913 tehti sünnitusmaja veel kord ümber (Suur, 1968).<ref>{{Raamatuviide|autor=Suur, A.|pealkiri=Toomemägi|aasta=1968|koht=Tallinn|kirjastus=Eesti Raamat|lehekülg=lk 43–45}}</ref> Arhitekt [[R. M. Engelhard]] lõi majale selle välimuse Müncheni modernismi vaimus (Salupere, 2004).<ref>{{Raamatuviide|autor=Salupere, M.|pealkiri=Tuhandeaastane Tartu – nooruse ja heade mõtete linn|aasta=2004|koht=Tartu|kirjastus=Tartu Ülikooli Kirjastus|lehekülg=lk 80–81}}</ref> Hoone säilitas oma välimus aastani 2008, mil maja hakati renoveerima ning ümber ehitama Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskonna jaoks. 8. veebruaril 2012 avatud ligi 4800-ruutmeetrisesse õppehoonesse kolis osa sotsiaal- ja haridusteaduskonnast, ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituut, riigiteaduste instituut, sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituut ja [[Tartu Ülikooli Euroopa Kolledž]]. Majas on 12 auditooriumi, viis seminariruumi ning tipptasemel varustusega raadio- ja telestuudio.<ref>{{Netiviide|Autor=Mets, R.|URL=https://tartu.postimees.ee/729370/tartu-ulikool-avab-sotsiaal-ja-haridusteaduskonna-hoone|Pealkiri=Tartu Postimees. Tartu Ülikool avab sotsiaal- ja haridusteaduskonna hoone.|Väljaanne=Tartu Postimees|Aeg=06.02.2012|Kasutatud=30.09.2018}}</ref>
60. rida:
== Koostöö ==
Ühiskonnateaduste instituut teeb koostööd paljude organisatsioonide, ettevõtete, liitude ja ühingutega, sealhulgas ministeeriumide ja
Instituudi teadlased on oluliselt panustanud seaduste ja riiklike arengudokumentide koostamisse ja riigi jaoks oluliste alus- ja rakendusuuringute kavandamisse, läbiviimisse ja tulemuste analüüsimisse. Ühist teadustööd tehakse ka [[Eesti Rahva Muuseum]]i, [[Inimõiguste Instituut|Inimõiguste Instituudi]] ja erasektorist näiteks [[Cybernetica AS|AS Cyberneticaga]]. Strateegilise Jätkusuutlikkuse Kompetentsikeskuse raames on instituudil ka pikaajaline koostööleping [[Kaitseministeerium]]i ja selle haldusalasse kuuluvate
Tihe koostöö toimub ka meediaväljaannete ja -ettevõtetega, mis on ühtlasi üliõpilastele praktikabaasideks. Samuti kuuluvad instituudi koostööpartnerite sekka meediavaldkonnas tegutsevad liidud ja organisatsioonid, näiteks [[Eesti Meediakoolitajate Liit]], [[Noorte Meediaklubi]] ning kommunikatsioonibürood.
| |||