Rooma vabariik: erinevus redaktsioonide vahel

265. aastaks eKr oli Rooma viinud lõpule Itaalia allutamise ning Rooma kujutas endast [[Aristokraatia|aristokraat]]likku vabariiki, kus suur osa rikkusest ja peaaegu kogu poliitiline võim koondus kitsa, nii [[patriits]]i- kui ka [[plebei]]suguvõsasid hõlmava aristokraatia kätte, mida nimetati [[Nobiliteet|nobilitee]]diks. Roomat iseloomustas varasemaga võrreldes silmatorkav seesmine ühtsus ja stabiilsus. Keskmise või klassikalise vabariigi perioodi Rooma ajaloos (265–133 eKr) oli nobiliteedi võimupositsioon oli vaidlustamatu. Nobiliteedi juhtimisel võitis Rooma Vahemere suurvõimu [[Kartaago]]t [[Puunia sõjad|Puunia]] ja tõusis lakkamatute vallutussõdadega suurimaks jõuks kogu [[Vahemere maad|Vahemer]]e ruumis. Ajajärku võib pidada Rooma vabariigi hiilgeajaks.

Teistkordselt konsuliks valitud populaarne [[Gaius Marius]] korraldas [[107 eKr]] ümber Rooma sõjaväe, seni olid teenistuskohustuslikud olnud jõukamad rahvakihid, kes pidid endile ise varustuse hankima. Soovides astuda Vabariigi armeesse, pidid mehed kuuluma teatud klassi ja omama maavaldust, mille väärtus vähemalt üle 3 0003000 [[sesterts]]i. Talupoegade, sõdurite põhiosa, arvu järsk vähenemine põhjustas sõjaväe nõrgenemise. Sõjaväereformi tulemusel lubati kõikidel [[Rooma kodanik]]el armeese astuda, hoolimata nende sotsiaalsest taustast ja klassist. Rooma armeele tõid Mariuse reformid suurt kasu, kuna hääleõigusest ilma olnud ja tööpuuduses kannatavad rahvamassid leidsid nüüd koha armees. Vaesemad kodanikud olid värbatud eluaegsesse teenistusse, kuna neid tasustati maalapiga vallutatud maal. See "romaniseeris" samuti populatsiooni äsja alistatud provintsides. Uus Rooma armee, mille suurust kergitati märkimisväärselt alamklassist pärit kodanike poolt, oli alati võimeline tagama reservvägesid hukatuslikel aegadel. Varasemalt maakaitseväe süsteemilt mindi üle elukutselistest sõduritest palgaarmeele ning leegionid, kes varem olid sõltunud senati ja rahvakoosoleku otsustest, olid nüüd palju lojaalsemad oma väepealikule. Rooma leegionid koosnesid suuremas osas vaesematest kodanikest, kelle tulevik pealepärast teenistust sõltus sellest, kui edukas oli nende kindral ja kui palju ta oma sõduritele maad jagas. Kasutades enda selja taga seisvat relvajõudu, hakkasid väepealikud taotlema suuremat poliitilist võimu. Mariusega algas faas Rooma arengus, mil palgaleegionide juhid võitlesid valitseja koha pärast Rooma riigis.

Rahvakoosoleku poolt vastu senati tahet konsuliks valitud talupojaseisusest [[Gaius Marius]]el saabus Numiidiasse 107 eKr lõpupoole ja nii sel kui ka järgmisel aastal surus ta Jugurtha lõunasse ning seejärel lääne poole [[Mauretaania]] suunas. 105 eKr muretses Mauretaania kuningas [[Bocchus]] (kes oli samuti Jugurtha äi ja vastumeelne liitlane) lähenevate roomlaste pärast. Bocchus reetis Jugurtha ning viimane ulatati [[Sulla]]le üle, Gaius Mariusel õnnestus kiiresti võita Jugurthat, kes viidi Rooma ja hukati seal. Numiibia kuninga Jugurtha ahelais Rooma toonud [[Gaius Marius]] jäi vastloodud leegionide toe­tusel illegaalselt edasi [[Konsul (Vana-Rooma)|konsul]]ikohale, kuigi tema ametiaeg lõppes. [[Gaius Marius]] saavutas võite ka [[Kimbrid|kimbri]]te ja [[teutoonid|teutoon]]ide üle ning valiti konsuliks koguni viiel aastal järjest ([[104 eKr|104]]–[[100 eKr]]). [[100 eKr]] otsustas Marius avalikust elust tagasi tõmbuda.

[[113 eKr|113]]–[[101 eKr]] toimusid roomlaste esimesed kokkupõrked [[kimbrid|kimbrite]] ja [[germaanlased|germaanlastega]] nende sõjakäikude ajal [[Gallia]] piirialadel. [[109 eKr]] saabusid [[kimbrid]], [[Germaani hõimud]]est [[Gallia]]sse ja nad võitsid [[Marcus Junius Silanus]]t.

[[107 eKr]] võitsid [[Lõuna-Gallia]]s roomlaste poolt alistatud [[keldid|keldi hõimud]]e [[tiguriinid]]e klanni väed konsul [[Lucius Cassius Longinus]]t. 106 eKr aastal marssis teine konsul [[Quintus Servilius Caepio]] Galliasse ja vallutas ebalojaalse [[Toulouse|Tolosa]] kogukonna.

[[100 eKr]] toetas [[tribuun]]iks olnud [[Lucius Appuleius Saturninus]] reforme, mis pidid andma koloniaalmaid äsja võidetud sõja veteranidele ja alandama riigi poolt laiali jagatud nisu hinda. [[Rooma Senat]] oli taolisele tegevusele vastu, misjärel puhkes vägivald. Senat andis [[Gaius Marius]]ele käsu [[Konsul (Vana-Rooma)|konsul]]ina mäss maha suruda. Hoolimata sellest, et Gaius Marius toetas samu ideid mida Saturninuski, täitis ta Senatisenati käsku ning surus mässu rahva huvides maha. PealePärast rahu tagamist läks Marius itta ning taandus poliitikast.

Rooma andis [[95 eKr]] välja dekreedi, millega heideti linnast välja kõik elanikud, kes polnud [[Rooma kodanik]]ud. 91 eKr valiti tribuuniks [[Marcus Livius Drusus]], kes pakkus välja riigimaade suurema jagamise, Senatisenati laiendamise ja Rooma [[kodakondsus]]e andmise kõikidele Itaalia vabatmeestele. Drusus mõrvati enne kui seadused teoks said ja Itaalia linnad tõstsid seejärel Rooma vastu mässu, millest kasvas välja Liitlassõda (91–88 eKr), Rooma ja mitme selle Itaalia liitlase vahel, tulemuseks oli Rooma võit. Sõjas haaras Gaius Marius juhtimise ja võitles koos [[Lucius Cornelius Sulla]]ga mässavate linnade vastu.

Pärast Liitlassõda alustas Pontose kuningas Mithridates Rooma idapoolsete provintside vallutamist ning tungis Kreekasse. [[Lucius Cornelius Sulla]] ([[138 eKr]]–[[78 eKr]]) valiti ta 88 eKr Senatisenati poolt [[Konsul (Vana-Rooma)|konsul]]iks ning pidi juhtima armeed [[Pontose kuningriik|Pontose]] kuninga [[Mithridates VI]] vastu, kes oli Rooma idaprovintsidesse tunginud. Kuid Gaius Marius tahtis ise armeed juhtida ning kahe väejuhi vahel puhkes konflikt. Seaduslikult oleks väge juhtima pidanud konsul Sulla, ent kuna Gaius Mariusel oli palju toetajaid, siis kinnitas rahvakoosolek armeejuhiks just Gaius Mariuse. Sulla keeldus Assamblee teguviisi tunnustamast ning ta liikus itta, [[Nola]]sse, kus teda ootas Mithridatese vastu võitlemiseks mõeldud armee. Sulla käskis leegionidel Assamblee käske eirata ja tunnustada teda armee õige juhina. Leegionid nõustusid antud käskudega ning kohale saabunud Assamblee esindajad loobiti sõdurite poolt kividega surnuks. Seejärel võttis Sulla endaga kuus [[Leegion|leegion]]i ning marssis nendega Rooma, et alustada [[kodusõda]]. Ükski Rooma armee polnud kunagi varem Rooma peale marssinud, see oli seadusega ning vana traditsiooni kohaselt keelatud. Sulla vallutas [[88 eKr]] Rooma ning Marius pidi Aafrikasse maapakku minema.

Pärast Rooma vallutamist Sulla jätkas peagi sõjakäigu juhtimisega Mithridatese vastu ning viis oma leegionid Roomast välja. Sellel ajal kui Sulla Kreekas sõdis, puhkes Roomas Sulla konservatiivsete toetajate ja konsul [[Lucius Cornelius Cinna]] populaaridest toetajate vahel võitlus. Gaius Marius saabus koos oma [[Gaius Marius Noorem|pojaga]] ja Aafrikas kogutud armeega Rooma tagasi. Võitluses astus ta Cinna poolele ning ühiselt võideti konservatiive ning nende juhti, Sulla toetaja [[Gnaeus Octavius]]t. Senat andis välja seaduse, millega saadeti Sulla maapakku ja Marius määrati idapoolse sõja uueks komandöriks. Cinna ningja Gaius Marius valiti konsuliteks. Vaid ühe kuu pärast peale Rooma naasemistnaasmist Marius aga suri äkitselt suri, olles seitsmekümne ühe aastane. Sulla väed naasesidnaasid Itaaliasse 83 eKr, sellega algas teine kodusõda. [[Gaius Marius Noorem]] suri [[Praeneste]] linna kaitstes ning Sulla liikus Rooma poole. PealePärast Rooma jõudmist algatas Sulla uue hirmuvalitsuse, mis oli varasematest kõige hullem.

81 eKr puhkes Hispaanias ülestõus Rooma vastu, mida juhtis Sulla jälitamise eest Hispaaniasse põgenenud [[Quintus Sertorius]]. Sertorius kogus mitmesuguste hispaania suguharude keskelt kokku suure sõjaväe. Rooma saatis Sertoriuse vastu tugevaid sõjajõude eesotsas parimate väejuhatajatega. Quintus Sertorius pidas Hispaanias kolm aastat edukalt sõda ühe Sulla parima kindrali, [[Quintus Caecilius Metellus Pius]]e vastu. Pompeius sõdis Hispaanias viis aastat (76–71 eKr.), kuid sellest hoolimata ei suutnud ei tema ega Metellus Sertoriuse üle otsustavat võitu ega eelist saavutada. [[Pompeius]]e silme all vallutas Quintus Sertorius ühe linna teise järel. Sõdides rooma väejuhtidega, võitles Sertorius tema poolt vihatud Sulla [[diktatuur]]iga. Sertorius sõlmis liidu Pontose kuninga Mithridatesega, kes astus samuti Rooma vastu välja.

Grupp vandeseltslasi tapsid 72 eKr Sertoriuse peol, Hispaania sõjavägedes algasid korratused ja Rooma kasutas seda ning 71 eKr summutati ülestõus lõplikult. Sertorius mõrvati ühe omaenda ohvitseri Marcus Perperna Vento poolt, Pompeius võitis Perpernat aga mängleva kergusega ning aastaks 71 eKr alistati kogu Hispaania. Kui Pompeiuse väed naasid 71 eKr Itaaliasse, lõid nad puruks [[Spartacus]]e [[Spartacuse ülestõus|orjavägede laialipillutud riismed]].