Kõlar: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Muutsin Helirõhutaseme igalpool kokku kirjutatuks ja lisasin viite helirõhutaseme jaoks lehele, kus selle mõõtmist täpsemalt selgitatud on. |
||
39. rida:
Kõlari nimivõimsuse kõrval näidatakse sageli tippkoormatavus, ka nime all '''muusikavõimsus''' või lühiajaline võimsus, mis võib ületada sõltuvalt mõõtetingimustest nimivõimsust kuni 3-kordselt. Sellele võimsusele vastavat signaali on kõlar suuteline kahjustumata taluma muusikavõimsuse korral kuni paarisekundiste lõikudena, s.o reaalse muusikasignaali tippudena.
'''Tundlikkus''' väljendab energiamuunduse tõhusust. Kõlari tundlikkus näitab, millise [[helirõhk |helirõhu]] tekitab kõlar 1 meetri kaugusel, kui kõlarisse antakse 1000-hertsine siinussignaal võimsusega 1 vatt. Selle
Kõlarite tundlikkus on 90 dB/W/m ringis. Kuna teatavasti 3 detsibellile vastab võimsuse kahekordistumine, siis kõlarisse, mille tundlikkus on nt 86 dB, tuleb anda sama helirõhu tekitamiseks neli korda rohkem võimsust kui 92-detsibellise tundlikkusega kõlarisse.
91. rida:
Eriti madalate sageduste – basside – esiletoomiseks ühendatakse [[helivõimendi]] või [[AV-ressiiver |ressiivri]] eriväljundisse bassikõlar. Nii satelliit- kui ka lairibakõlaritega akustilistes süsteemides kasutatakse enamasti aktiivset bassikõlarit, mille korpuses paikneb madalpääsfilter ja võimsusvõimendi. Nagu teada, on madalamatel sagedustel vaja oluliselt võimsamat signaali, sest sama helirõhu tekitamiseks peab õhuvõnkumise amplituud kasvama pöördvõrdeliselt sagedusega.
Ka väheneb inimkõrva tundlikkus nõrkade helide korral aga tugevasti (vt [[helivaljus]]). Näiteks kostavad ühevaljuselt 1000-hertsine toon tasemel 80 dB ja 50-hertsine toon tasemel 92 dB.
Bassikõlarid võivad olla kinnises või reflekskorpuses. Kast on traditsiooniliselt kuubile lähedase kujuga. Reflekskõlari alumine sageduspiir on tööpõhimõttest tulenevalt mõnevõrra madalam kui niisama suurel kinnisel kõlaril. Seevastu on kinnise kõlari bassid puhtamad.
| |||