Prantsusmaa Teine Vabariik: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
1. rida:
[[File:French Kingdom within Europe 1839.svg|pisi|[[Prantsuse kuningriik (1830–1848)|Prantsuse kuningriik]] 1839. aastal ja Prantsusmaa Teine Vabariik]]
'''Prantsusmaa Teine Vabariik''' (prantsuse ''Deuxième République française'') oli [[Prantsuse 1848. aasta revolutsioon|1848. aasta revolutsiooni]] tulemusena tekkinud riik. Teine Vabariik kuulutati välja [[25. veebruar|25. veebruaril]] [[1848]]. [[Prantsuse 1848. aasta revolutsioon|1848. aasta Prantsuse revolutsiooniga]] lõppes [[Louis-Philippe I]] [[Prantsuse kuningriik (1830–1848)|Prantsuse kuningriigi]] [[konstitutsiooniline monarhia|konstitutsioonilise monarhia]] ja see viis Prantsusmaa Teise vabariigi loomiseni, mille valitsust juhtis Louis-Napoleon. Pärast Prantsuse 1848. aasta revolutsiooni pöördus [[Napoleon III|Louis-Napoleon]] tagasi Pariisi, kus valiti [[Prantsuse rahvuskogu|rahvuskogu]] liikmeks ja 1848. aasta detsembris suure häälteenamusega Prantsuse Vabariigi presidendiks.
{{vaata|Prantsuse 1848. aasta revolutsioon}}
==Vabariigi sisepoliitika==
26. veebruaril 1848 tuli kokku liberaalne opositsioon, et organiseerida ajutine valitsus, mida kutsuti Teiseks vabariigiks. Poeet [[Alphonse de Lamartine]] nimetati ajutise valitsuse presidendiks. Lamartine oli järgmise kolme kuu jooksul peaaegu Prantsusmaa diktaator. Asutava Kogu valimised planeeriti 23. aprillile 1848. Asutav Kogu oli Prantsusmaa uue vabariikliku valitsuse loomiseks. Valmistudes nendeks valimisteks oli ajutise valitsuse kaheks suureks eesmärgiks üldine valimisõigus ja tööpuuduse leevendamine. Meeste üldine [[hääleõigus]] kehtestati 2. märtsil 1848, mis andis Prantsusmaale 9 miljonit uut valijat. Nagu kõikjal Euroopas, naised ei omanud õigust valida. Kuid sel ajal tekkis poliitiliste klubide vohamine, sealhulgas naiste organisatsioonide. Tööpuuduse leevendamine saavutati ajutise valitsuse poolt Riiklike Töötubade seadusega, mis garanteeris Prantsuse kodanikele "õiguse tööle". Kodaniku "õiguse". Riiklike Töötubade idee mõtles välja [[Louis Blanc]]i. Mais 1848 hõlmasid Riiklikud Töötoad töökohti 100 000 töölisele ja maksid päevapalgaks 70 000 liivrit. Täielik tööhõive ei olnud kaugeltki toimiv, kui tipptööpuudus võis olla 800 000 inimest, vaegtöölised peale selle. 31. mail mässas 15 000 töötut prantslast, kui kasvav võõraviha vaenas Belgia töölisi põhjas. Aastal 1848 asutati 479 ajalehte, samas ettevõtete arv Pariisis kahanes 54%, kui suurem osa rikkusest lahkus linnast. Vastav langus oli ka luksuskaupade osas ja [[Rahandus|krediit]] muutus kalliks.
Valitsuse püüd lahendada Prantsusmaa majandusprobleeme tekitas suure lõhe Pariisi kodanike ja enamuse Prantsusmaa maapiirkondade kodanike vahel. Ajutine valitsus kavatses luua sügavama valitsuse kontrolli majanduse üle ja tagada ressursside võrdsemat jaotamist. Nagu eelnevalt märgitud, rajas ajutine valitsus tööpuuduse probleemiga tegelemisel Riiklikud Töötoad. Töötud said tööd teedeehituses ja puudeistutamises, arvestamata nõudlust nende ülesannete täitmiseks. Pariisi rahvastik kasvas, kui tööotsijad kogu Prantsusmaalt tulid Pariisi äsjaloodud Riiklikesse Töötubadesse töötama. Nende uute Riiklike Töötubade ja teiste sotsiaalprogrammide eest maksmiseks kehtestas ajutine valitsus uued maksud maale. Need maksud võõrandasid "maaklassid" – eriti Prantsusmaa maapiirkondade väikefarmerid ja talurahvas – ajutisest valitsusest. Töökad farmerid ei soovinud maksta töötutele linnainimestele ja nende uutele "Õigus tööle" Riiklikele Töötubadele. Maapiirkondades välditi laialdaselt maksude maksmist ja seega jäi valitsus rahanduslikult väga hätta.
1848. aasta 23. aprilli valimistel valisid hääletajad [[Asutav Kogu (Prantsusmaa)|Asutava Kogu]], mis oli peamiselt mõõdukas ja konservatiivne. Asutava Kogu valitsus jätkas vastasseisu radikaalidega. Radikaalid alustasid proteste Asutava Kogu valitsuse vastu. 15. mail 1848 tungisid Pariisi töölised, tundes, et nende demokraatlik ja sotsiaalne vabariik libiseb käest, ''en masse'' Asutavasse Kogusse ja kuulutasid välja uue ajutise valitsuse. See revolutsioonikatse töölisklassi poolt suruti kiiresti Rahvuskaardi poolt maha. Ühiskonna konservatiivne klass hakkas üha enam kartma Pariisi töölisklassi võimu. Nad tundsid tugevat vajadust organisatsiooni järele ja organiseerusid ümber niinimetatud "Korra partei". Korra partei jaoks tähendas mõiste "kord" ühiskonna tagasipöördumist Louis-Philippe'i päevade juurde. Korra partei oli nüüd valitsuse domineeriv liige.
===Juuniülestõus===
Peamise tagurliku jõuna revolutsiooni vastu sundis Korra partei 21. juunil 1848 sulgema vihatud "Õigus tööle" [[Riiklikud Töötoad]]. 23. juunil 1848 tõusis Pariisi töölisklass üles protestima Riiklike Töötubade sulgemise vastu. Sellel päeval tuli 170 000 Pariisi kodanikku tänavatele barrikaade püstitama. Väljakutsele vastamiseks nimetas valitsus kindral [[Louis Eugène Cavaignac]]i juhtima sõjajõude, mis surus töölisklassi ülestõusu maha. 23.–26. juunini 1848 sai see lahing töölisklassi ja Cavaignaci vahel tuntuks kui "Juuniülestõus".
[[Pilt:Franz Xaver Winterhalter Napoleon III.jpg|pisi|[[Prantsusmaa president]] (1848–1852) ja Prantsusmaa [[keiser]] (1852–1871) [[Napoleon III]]]]
===Louis-Napoléoni presidendiaeg===
28. juunil 1848 nimetas valitsus [[Louis Eugène Cavaignac]]i Prantsuse riigi peaks. 1848. aasta 10. detsembri presidendivalimised peeti nelja kandidaadi vahel. Cavaignac oli Korra partei kandidaat. [[Alexandre Ledru-Rollin]] oli samuti nende presidendivalimiste kandidaat. Ledru-Rollin oli ajalehe La Réforme toimetaja ja sellisena radikaalsete demokraatide juht väikekodanluse seast. [[François-Vincent Raspail]] oli revolutsioonilise töölisklassi kandidaat. [[Napoleon III|Louis Napoléon Bonaparte]] oli neljas presidendikandidaat. Napoleon III võitis presidendivalimised 5 587 759 häälega. "[[9. termidoori riigipööre]]" ja [[Napoleon III]] tõus troonile on tõendid, et rahvas eelistas revolutsiooni ebakindlusele võimaliku diktatuuri turvalisust. Louis-Napoléon kujutas ennast, kui "poliitikast kõrgemale tõusnut". Kõik klassid nägid Louis-Napoléonis [[Napoleon I|Napoleon Bonaparte]]'i "suurte päevade" taaskehastust. Prantsusmaa eri klassidel olid erinevad visioonid, mida Napoleon Bonaparte'i päevade tagasitulek võiks tähendada, ja nad toetasid Louis-Napoléoni erinevatel põhjustel. Pärast Juunipäevade mahasurumist oli 1848. aasta Prantsuse revolutsioon põhiliselt läbi.
Louis-Napoléoni presidendiaeg, millele järgnes [[Prantsuse teine keisririik|Teine keisririik]], oli suure industrialiseerimise ja suure raudteede ja panganduse majanduskasvu aeg.
==Vabariigi välispoliitika==
1848–1849 toimus Itaalias revolutsioon Austria ülemvõimu ja kohalike valitsejate vastu. [[Sissisõda]] juhtis [[Giuseppe Garibaldi]]. Austria väed surusid ülestõusud 1849. aasta sügiseks maha. Itaalia rahvuslased eesotsas Sardiinia kuningriigiga sõlmisid seejärel liidu [[Prantsusmaa president|Prantsusmaa presidendi]] [[Napoleon III|Louis-Napoléoniga]], kes soovis Austria võimu vähendada. Itaalia ühendajate liidriks sai Sardiinia peaminister ja hea diplomaat [[Camillo Benso di Cavour]]. 1859–1860 vallutasid sardiinlased koos prantslastega Lombardia ja Kesk-Itaalia hertsogiriigid. Giuseppe Garibaldi hõivas 1860. aastal vabatahtlikega [[Bourbonid]]elt [[Mõlema Sitsiilia kuningriik|Sitsiilia]]. Kõik vallutatud väikeriigid liideti Sardiinia kuningriigiga. Ühendatud riigi parlament kuulutas 1861. aastal [[Torino]]s välja [[Itaalia kuningriik (1861–1946)|Itaalia kuningriigi]], mille kuningaks sai [[Vittorio Emanuele II]]. Vastutasuks sõjalise abi eest loovutas Itaalia 1860. aastal Prantsusmaale [[Savoia hertsogkond|Savoia hertsogkonna]] ja [[Nice|Nice krahvkonna]]
Kuna Rahvuskogu püüdis üldist hääleõigust kaotada, kehtestas Louis-Napoléon [[2. detsember|2. detsembril]] [[1851]] [[diktatuur]]i, [[1799]]. aasta põhiseadusega sarnaneva [[Põhiseadus|konstitutsiooni]], surus vastupanu Pariisis veriselt maha ja saades eluaegseks Prantsusmaa presidendiks, kuulutas end täpselt aasta hiljem keisriks, luues [[Prantsuse teine keisririik|Teise keisririigi]].
2. detsembril 1851 viis Louis-Napoléon Bonaparte läbi riigipöörde, millega saatis laiali [[Prantsuse Rahvusassamblee|Rahvusassamblee]] ja sai Prantsusmaa ainuvalitsejaks. Ta taastas Rahvusassamblee poolt kaotatud üldise valimisõiguse. Referendumil toetas rahvas ülekaalukalt Napoleon III keisriks kuulutamist ja keisririigi taastamist alates 2. detsembrist 1852.
{{commonskat|French Second Republic}}
{{algus}}
{{eelnev-järgnev | eelnev=[[Prantsuse kuningriik (1830–1848)|Prantsuse kuningriik]]<br/><small>[[Bourbonide restauratsioon]] ja [[Juulimonarhia]]</small> | nimi=Prantsusmaa Teine Vabariik | aeg=[[1848]]–[[1852]] | järgnev=[[Prantsuse teine keisririik]]}}
{{lõpp}}
| |||