Redaktsioon: 18. mai 2018, kell 15:20 redigeeri Kruusamägi (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 75 044 muudatust PResümee puudub ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 27. oktoober 2018, kell 18:22 redigeeri eemalda Kuriuss (arutelu \| kaastöö) Usaldatud kasutajad 186 770 muudatust PResümee puudub Märgis: Visuaalmuudatus: ümberlülitus Uuem muudatus →
23. rida: Koos esimeste seriaalset meetodit rakendavate heliteoste loomisega otsisid heliloojad 1950. aastate alguses muusikateoreetiliselt koormamata termineid, et kirjeldada uudseid kompositsioonitehnikaid, -printsiipe ja -meetodeid. Seriaalse meetodi abil komponeerimisel seati tihti eesmärgiks heliloomingu protsessi "teaduslik" läbiviimine. Selline mõtlemine oli tihedalt seotud elektroonilise muusika loomisel kasutatavate teiste matemaatika või loodusteaduste mõistetega "aleatooriline", "statistiline", "väli", "rühm", "mass", mis võeti üle uude muusikateooriasse. Pärast seda, kui saksa füüsik [[Werner Meyer-Eppler]] (1913–1960) kasutas parameetri mõistet Joseph Schillingerist sõltumatult 1953. aastal ilmunud artiklis "Elektrooniline kompositsioonitehnika", (Meyer-Eppler 1953<ref name="ZFaTo" />) lõi see kiiresti läbi, seondudes hoogsalt areneva [[seriaalne meetod\|seriaalse meetodiga]]. Artiklis kirjeldab Meyer-Eppler (1953:8) modulatsioonimeetodit, mis on sarnane vokoodriga, mis võimaldab selliseid hääle tunnuseid nagu helikõrgust või tämbrit parameetrina üle kanda elektroonilisele helile. Werner Meyer-Eppler kujunes uue muusika üheks juhtfiguuriks, kuna ta tegeles juba 1951. aastast peale elektrooniliste helide sünteesimisega ja õpetas avalikult. Parameetri mõiste leidub juba tema varasemates akustika- ja foneetikaalastes töödes, näiteks raamatus "Heli elektriline produtseerimine" (''"Elektrische Klangerzeugung''", Bonn 1949), kus ta heli mähisjoont puudutavas ülevaates seoses helirõhu, helisageduse ja helitugevusega pakub välja võimaluse "rääkida helitugevuse kõrval ka teistest muutujatest kui parameetritest" (''an Stelle der Lautstärke eine der beiden anderen Veränderlichen als Parameter'', Meyer-Eppler 1949:16<ref name="ZzzSu" />). Seriaalse meetodi varastes rakendustes räägiti muusikalistest parameetritest kui üksikult või üheskoos organiseeritud heli tunnustest, näiteks helikõrgusest, helivältusest, helitugevusest ja tämbrist. Meyer-Eppler (1955:22<ref name="xabr4" />) räägib neist kui "muusikaliselt relevantsetest parameetritest /.../ kõlaelementide helikõrgusest, helitugevusest, tämbrist ja kestusest" (''musikalisch relevanten Parametern /.../ Tonhöhe, Lautstärke, Klangfarbe und Dauer der Klangelemente''). 35. rida: ===Pierre Schaeffer ja kompleksse "kõlafenomeni" määratlemine mitut parameetrit ühendava referentstasandi abil=== Oma raamatus "''A la recherche d'une musique concrète"'' ilmunud, koos [[André Moles]]'iga kirjutatud tekstis "''Esquisse d'un solfège concret"'' (Schaeffer 1952:205)<ref name="ymNAd" />, käsitleb [[Pierre Schaeffer]] erinevaid parameetreid heli karakteriseerijatena (''paramètres caractérisant un son''). Selliseid parameetreid on Schaefferi meelest kolme tüüpi: #klassikalised (helikõrgus, intensiivsus, kestus); #konkreetsed (neid on lõputu arv); 88. rida: Juba 1956. aastast alguse saanud [[arvutimuusika]]s kasutati parameetri mõistet tema algses matemaatilises tähendusega kooskõlas kui formaliseeritud kompositsiooniprotsessi muutujat, mille abil on võimalik kontrollida ükskõik millist muusikalise struktuuri omadust. Arvutimuusika praktikast pärineb ka vajadus muusikalisi parameetreid olulisuse järjekorda seada ning sellest tulenevalt nön-ö "põhiparameetri" mõiste. [[Gottfried Michael Koenig]] nimetab 1969. aastal põhiparameetriks programmi iga sellist parameetrit, mille mõju on muusikalisele struktuurile kõige tugevam ja karakteersem ja mis oma muusikalise toime tõttu teised muusikalised parameetrid allutab: "Me võime parameetrit, mis panustab [muusikalise struktuuri] ~~karkaterisse~~karakterisse kõige enam, nimetada põhiparameetriks (näiteks teiste, aeglasemate lõikudega võrreldes "väga kiiresti" või "ainult kõrged helid" vms) ning tõdeda, et teised omavahel sõltuvad parameetrid on oma tähtsuse järjekorras struktuuri omadustele pingeritta asetatavad. Sellega peetakse silmas, et kui REGISTER on põhiparameeter ja struktuuri karakteriseerimiseks kasutada ainult kõrgeid helisid, on kaasatud vaid sellised instrumendid, mis sellesse registrisse ulatuvad – madalad instrumendid on seega välistatud. Ning vastupidi: kui põhiparameetriks on TÄMBER ja välja on valitud teatud instrumentide rühmad, võime me töötada üksnes nendes registrites, mis nendele instrumentidele on kättesaadavad /.../." (Koenig 1969:88)<ref name="alQYr" /> [[Clarence Barlow]] kasutas oma teose "ço-gluotobüsişletmesi" (1975–1978) loomisel arvutiprogrammi, mis põhineb kaheksal tekstilisel parameetril, mis on grupeeritud neljaks keskseks ja neljaks perifeerseks parameetriks (Barlow 1980:115b)<ref name="aOe5K" />: Neli keskset parameetrit, mida võib ka omavahel ühendada: #MEETRILINE VÄLJATUGEVUS (''~~METRISCHE~~Metrische ~~FELDSTÄRKE~~Feldstärke''), sama kui meetriline muutumatus. Kõrgeks väljatugevuseks vajalik korduv meetrum, väljatugevus langeb, kui meetrum muutub ebaregulaarseks. #HARMOONILINE VÄLJATUGEVUS (''~~HARMONISCHE~~Harmonische ~~FELDSTÄRKE~~Feldstärke''): mida rohkem helisid on valitud tonaalse keskme suhtes positiivsed (konsoneerivad), seda tonaalsem on muusika. Barlow arendas tonaalsuse määramiseks valemi, mis annab näiteks kvindi (2:3) jaoks väärtuse +0,273 ning kvardi (3:4) jaoks väärtuse – 0,214, mõlemal juhul suhtes alumise heliga. Pluss- või miinusmärk näitab intervalli polaarsust ehk seda, kas olulisemat rolli omab alumine või ülemine heli ning arvväärtus näitab seose intensiivsust. #RÜTMILINE SILEDUS (''~~RHYTHMISCHE~~Rhythmische ~~GLÄTTE~~Glätte'') reguleerib sünkopeerituse määra. #MELOODILINE SILEDUS (''~~MELODISCHE~~Melodische ~~GLÄTTE~~Glätte''), mida on võimalik kontrollida helidevaheliste hüpete intervalli abil: mida väiksemad on hüpped, seda siledam on meloodika Neli "perifeerset" parameetrit: #AKORDILINE TIHEDUS (''~~AKKORDISCHE~~Akkordische ~~DICHTE~~Dichte'') vahemikus üks kuni neli heli akordis #ATAKKIDE TIHEDUS (''~~ANSCHLAGSDICHTE~~Anschlagsdichte'') vahemikus üks kuni neli atakki meelevaldselt valitud kestuse 135/256 sek kohta. #DÜNAAMIKA (''~~DYNAMIK~~Dynamik'') väärtustega vahemikus ''piano'' – ''fortissimo'' #ARTIKULATSIOON (''~~ARTIKULATION~~Artikukation'') vahemikus ''legato'' – niinimetatud ''quattroterzi staccato'' maksimaalse kestusega üks kolmandik ühest metronoomilöögist ==Muusikalise parameetri mõiste tänapäeval== 112. rida: Ingliskeelses kirjanduses räägitakse parameetrist eelkõige kui muusika aspektist ning tuuakse seejärel mõned näited, milleks tavaliselt on helikõrgus (''pitch'', helikestus (''duration''), helitugevus (''volume'') ja tämber (''timbre''). Näiteks [[Paul Griffith]]i koostatud Thamesi ja Hudsoni kirjastuses välja antud 20. sajandi muusika entsüklopeedias on [muusikaline] parameeter määratletud kui muusikalise heli aspekt (helikõrgus, helikestus, helitugevus või tämber) ning on seotud 1950. aastate alguse euroopas sündinud totaalse serialismi ideega, mille järgi kõik muusika aspektid allutati sõltumatult seriaalsele kontrollile. (~~'''~~''parameter''~~'''~~ – ''A aspect of musical sound: pitch, duration, volume or timbre. The term gained currency with the advent of total serialism in Europe in the early 1950s, when all these aspects were subjected to separate serial control.'')<ref name="4qEkU" /> [[The New Grove Dictionary of Music and Musicians]] veebiväljaandes Oxford Music Online / Grove Music Online [http://www.oxfordmusiconline.com] määratlevad [[Paul Lansky]] ja [[George Perle]] muusikalist parameetrit kui algselt matemaatika mõistet, mis muusikas tähistas heli 'dimensiooni': selle kõrgust, valjust, vältust (kestust), rütmi ja (vasturääkivalt) ka tämbrit. Seriaalse meetodi kontekstis tekkis muusikalise parameetri mõiste siis, kui heliloojad hakkasid erinevates muusika aspektides looma seeriaid. Muusikaterminoloogiasse toodi sel ajal nii mitmeidki matemaatika mõisted, kuid muusikalise parameetri mõiste puhul on keeruline tuvastada, kuidas on selle kasutamine muusikas seotud matemaatilise tähenduse interpretatsiooniga. Funktsioonidega tegelevas matemaatikas on parameeter üldiselt '''''konstant''''' (''In the mathematics of functions a parameter generally is a constant'') [sic!?, parameeter on muutuja, mitte konstant?], mida on võimalik määrata erinevate väärtuste abil. Kui sünteesitud muusikas on heli teatud parameetreid lihtne määratleda, siis vähem kvantiseeritavates muusikavaldkondades muutub selle mõiste tähendus eksitavaks. Teise seisukoha järgi on muusikaline parameeter kohandatud füüsika mõistest ning tähistab ükskõik millist kompositsioonilist muutujat, näiteks helikõrgust, heli kestust, instrumentatsiooni, helivaljust. Termin võeti kasutusele 1950ndate alguses, kui Boulez, Stockhausen ja teised allutasid võimalikult kõik muusikalised parameetrid seriaalsele kontrollile. Saksakeelses muusika üldentsüklopeedias "[[Die Musik in Geschichte und Gegenwart]]" MGG ei ole parameetri mõiste pälvinud omaette artiklit. Parameetri mõiste määratlust kohtame [[Hermann Danuser]]i koostatud artiklis "Neue Musik" (MGG 7: 96): "Erinevalt anglosaksi keelekasutusest, kus ''serial composition'' tähendab igat liiki ridadel põhinevat kompositsiooni – ka uusviini koolkonna kaksteisttoontehnikat – tähistab saksakeelne mõiste ''Serielle Musik'' selliseid reatehnikal põhinevaid kompositsioone, mida loodi Euroopas Schönbergi dodekafooniast loobumise tulemusel tekkinud arenguprotsessi osana. Rea kategooria, mis Schönbergi puhul on seotud helikvaliteetidega (inglise keeles 'heliklass', ''pitch class''), üldistati kompositsioonilistes regulatiivides ka teistele muusika dimensioonidele. Selle asemel et tegelda vaid komplekssete kategooriate – meloodia, harmoonia, rütmiga – muutusid komponeerimise lähtekohtadeks järjest enam heli üksikud omadused, millel iseenesest puudus reaalne kuuldav eksistents. Nende tähistamiseks võeti füüsiakst muusikateooriasse üle mõiste 'parameeter'. Parameetritena hakati kõigepealt käsitlema helikõrgust (''Tonhöhe''), helikestust (''Tondauer''), helivaljust (''Lautstärke'') ja tämbrit (''Klangfarbe''), veidi hiljem ka kõlasündmuse helitugevust (''Volume'') ja ruumilist asukohta (''räumlicher Ort'') ning veelgi hiljem helistruktuuri (''Tonsatz'') kontekstis helistruktuuri kestust (''Strukturdauer''), helihulga suurust (''Tonmenge''), helide massiivi tihedust (''Tondichte''), ambitust (''Ambitus''), registripiirkonda (''Registerlage'') jne." 128. rida: # sõltuvalt uuritava muusikalise objekti iseloomust võib teatud muusikalisi parameetreid pidada esmasteks (primaarseteks) ja teatud parameetreid teisesteks (sekundaarseteks); # muusikalised parameetrid võivad kuuluda ainult või ühtaegu muusikalise struktuuri kategooriate, füüsikaliste suuruste või tajukategooriate hulka; # Strasbourgi Akadeemia (Académie de Strasbourg) muusikapedagoogika üliõpilastele suunatud õpetuse kohaselt[http://www.acstrasbourg.fr/sections/enseignements/secondaire/pedagogie/les_disciplines/education_musicale/ecouter/une_demarche/espace_temps_coule/view] on muusikalised parameetrid jaotatud [[ruum]]i, [[aeg\|aja]], [[tämber\|tämbri]] ja [[vorm (muusika)\|vormi]] valdkonda: – ruumiliste parameetrite hulka kuuluvad näiteks heliridade omadused, erinevate kadentside funktsioonid, fraasistruktuur, perioodilisus, harmoonia funktsioonid ja värvid (jõuline-kütkestav-pöördeline-pingestav/lõdvestav), nii akordide kui ka kõlamassiivide konsonantsus-dissonantsus, faktuuri tihedus ja muud omadused teljel üksikheli-helimass. Horisontaalteljel asuvad näiteks monoodia, polüfoonia, fraas, tonaalsus, heliread, meloodiline ja rütmiline struktuur, töötluslikkus ning vertikaalteljel akordide koostis (konsonantne-dissonantne), akordide sidumine (elliptiline kõrvutamine – lahenemine), harmoonia rõhud ja funktsioonid, kõlade kuhjumine. Horisontaalsuse ja vertikaalsuse kombinatsioonide näideteks võivad olla meloodiate ja helimassiivide ladestumisel tekkivad faktuurid; :: – ruumiliste parameetrite hulka kuuluvad näiteks heliridade omadused, erinevate kadentside funktsioonid, fraasistruktuur, perioodilisus, harmoonia funktsioonid ja värvid (jõuline-kütkestav-pöördeline-pingestav/lõdvestav), nii akordide kui ka kõlamassiivide konsonantsus-dissonantsus, faktuuri tihedus ja muud omadused teljel üksikheli-helimass. Horisontaalteljel asuvad näiteks monoodia, polüfoonia, fraas, tonaalsus, heliread, meloodiline ja rütmiline struktuur, töötluslikkus ning vertikaalteljel akordide koostis (konsonantne-dissonantne), akordide sidumine (elliptiline kõrvutamine – lahenemine), harmoonia rõhud ja funktsioonid, kõlade kuhjumine. Horisontaalsuse ja vertikaalsuse kombinatsioonide näideteks võivad olla meloodiate ja helimassiivide ladestumisel tekkivad faktuurid; :: – ajaliste parameetrite hulka kuuluvad eelkõige teose rütmilise ülesehitusega seotud parameetrid: tajutavate rütmikujundite olemasolu – puudumine, ''carroures'', imitatsiooni olemasolu – puudumine, ostinaato olemasolu – puudumine, ''ancrouse'', sünkopeerituse olemasolu – puudumine, polürütmiliste kombinatsioonide olemasolu – puudumine, aga ka sellised parameetrid nagu agoogika, dünaamika, muusika muutumise tajumine teljel pidev – diskreetne, vormi liigendumine, tasakaalutunde olemasolu ja puudumine tänu toetuspunktide olemasolule või puudumisele, sümmeetriale või asümmeetriale, regulaarsusele või ebaregulaarsusele; :: – tämbriliste parameetrite hulka kuuluvad näiteks instrumentatsioon, mänguviisid või hääletekitamine, dünaamika ja selle nüansid, instrumentide registrite karakterid, tämbrite vastandamine, ladestamine või segunemine; 173. rida ⟶ 172. rida: ==Kirjandus== Barlow 1980: artikkel Bus Journey to Parametron, milles kirjeldatakse L. A.~~Hiller'i~~ Hilleri ja L. M. Isaacsoni arvutiprogrammi, Feedback Papers 1980, No. 21-23, tõlge saksa keelde Bussreise nach Parametron, Neuland I, 1980 Beiche, Michael 1983: Grundgestalt. Handwörterbuch der musikalischen Terminologie, seit 1971. Hsg. Hans Heinrich Eggebrecht. Stuttgart: Franz Steiner Verlag *Beiche, Michael 1984: Reihe, Zwölftonreihe. Handwörterbuch der musikalischen Terminologie, seit 1971. Hsg. Hans Heinrich Eggebrecht. Stuttgart: Franz Steiner Verlag

Muusikaline parameeter: erinevus redaktsioonide vahel