Heaolu: erinevus redaktsioonide vahel

Seda raskust väldib [[preferentsialism]], mille järgi seesmine hüve on [[soovide täitumine]] ning heaolu on seda suurem, mida rohkem ja mida tugevamaid oma [[soov]]e on täidetud ning mida vähem ja mida nõrgemaid oma soove on täitmata. Sellisel kujul on sel vaatel raskusi. Tundub, et võidakse soovida asju, mis heaolule kaasa ei aita. [[John Rawls]]<ref>[[John Rawls]]. ''[[A Theory of Justice]]'', Cambridge: Harvard University Press [[1971]].</ref> tõi näiteks soovi loendada rohuliblesid. Seda arvestades formuleeris ta [[kriitiline preferentsialism|kriitilise preferentsialismi]], mis räägib soovide asemel mõistuspärastest eesmärkidest. Ent ka mõistuspäraste eesmärkide täidetus ei pruugi iseenda heaolule kaasa aidata. [[Derek Parfit]]<ref>[[Derek Parfit]]. ''[[Reasons and Persons]]'', Oxford: Clarendon Press [[1984]].</ref> toob näiteks soovi, et keegi võõras saaks terveks. Seda arvestades on sõnastatud [[egotsentriline preferentsialism]], mis võtab arvesse ainult neid soove, mis käivad soovija enese kohta<ref>M. C. Overvold. Self-Interest and the Concept of Self-Sacrifice. – ''Canadian Journal of Philosophy'', [[1980]], 10, lk 105–118.</ref> [[Saavutuspreferentsialism]]i järgi saab heaolu määratleda selle kaudu, kuivõrd iseenda eesmärke saavutatakse või ei saavutata<ref>T. Scanlon. ''[[What We Owe to Each Other]]'', Cambridge, MA: Harvard University Press [[1998]]; Keller 2004; D. Portmore. Desire Fulfillment and Posthumous Harm. – ''[[American Philosophical Quarterly]]'', [[2007]], 44, lk 227–238.</ref>.<ref name="death" />

 

 

==Viited==