Kuuldeaparaat: erinevus redaktsioonide vahel

Ajalooliselt võib esimesteks elektroonseteks kuuldeaparaatideks pidada [[süsimikrofon]]i kasutamisel põhinevaid kuuldeaparaate ([[Alexander Graham Bell]] 19. sajandi lõpuveerandil). Nende puhul heli kuuldavuse paranemine ei põhinenud mitte niivõrd signaali võimendamiselevõimendamisel, kuivõrd muude asjaolude ärakasutamiseleärakasutamisel. Mikrofoni sai viia heliallikaleheliallikalt oluliselt lähemale kui saaks viia kuulaja kõrvalähedale ja samal ajal sai elektriliselt reprodutseeritava heli allika (valjuhääldi või kõrvaklapi) tuua kuulaja kõrvalekõrva vägajuurde lähedalevõi vastu. Lisaks võidi kasutada mikrofoni ees veel ruuporit.

Alates 1920. aastatest on aga elektronvõimendi kasutamine saanud põhiliseks kõrva suunatava heli tugevdamise viisiks. Lampelektroonika ajajärgul piiras nende laialdast kasutamist aga oluliselt see asjaolu, et lampide[[elektronlamp]] katoodidevajas kütteks[[katood]]i onjaoks vajavõrdlemisi suhteliselttugevat [[elektrivool|küttevoolu]] ja anoodile kõrget palju(mitmekümnevoldist) elektrienergiatpinget, mistõttu toiteallikadtoiteallikas pidi olema suhteliselt suuredsuur.

Väga laialdase leviku said sellisedelektroonsed kuuldeaparaadid 20. sajandi teisel poolel seoses [[pooljuhtelektroonika]] arenguga. Mitmed esimesed analoogmikroskeemid[[mikrolülitus|analoogmikrolülitused]] tehti just kuuldeaparaate silmas pidades. Senisest taskus või kotis kantavast kuuldeaparaadist sai miniatuurne seade.

Lihtsamad kuuldeaparaadid kujutavad endast [[mikrofon]]i koos [[helivõimendi]]ga, mille abil võimendatud [[helisignaal]] antakse [[kuular]]i vahendusel sisekõrva kas õhu või erandjuhul koljuluu kaudu. Tavaliselt on sellised kuuldeaparaadid teostatud kõrva taha paigutatavatena.

Kuuldeaparaatides võidakse kasutada [[NumbrilineDigitaalne signaalitöötlus|numbrilist signaalitöötlust]]. Selliseid kuuldeaparaate nimetatakse digitaalseteks, kuigi (analoogiliselt [[DSP]]-ga) on sisend-sisendis ja väljundsuurusedväljundis tegelikulton ikkahelisignaal analoogsuurusedanaloogsuuruse (heli)kujul.

Veelgi keerukamad on [[implantaat|implanteeritavad]] kuuldeaparaadid, milles [[Heli analüüs|helisignaali analüüs]]ianalüüsi tulemusena saadud normaalsetele kuulmissignaalidele lähedased signaalid edastatakse inimese (patsiendi) kuulmissüsteemi närvidesse kas [[kohlea]] kaudu ([[kohleaarimplantaat]]) või otse aju kuulmiskeskusesse. Mõlemal juhul on kuuldeaparaadi ühe osa paigaldamine seotud kirurgilise operatsiooniga ([[implanteerimine]]). Mikrofoni- ja helisignaali analüsaatoriga osa aparaadist on kehaväline. Selliste seadmete puhul saab tõesti rääkida kuulmise taastamisest (kaasasündinud kuulmispuude puhul küll tinglikult).

Eestis hakati kuuldeaparaate massiliselt tootma 1970ndate aastate lõpus ([[TallinnaTondi PooljuhttakistiteElektroonika Tehas]],| hilisemHans (H.Pöögelmanni nimeline)nimelises [[Elektrotehnika TehasTehases]] või [[Pooljuhtseadiste Tehas]], ja [[Tondi Elektroonika]] ning teised ettevõtted). Järgnenud aastakümnete jooksul saavutati nende tootmise mahu osas Ida-Euroopas märkimisväärne positsioon.

Kohleaarimplantaate on Eestis hakatud paigaldama alles [[2000. aastad|2000ndat]]<nowiki/>el2000ndatel aastatel.