Vana-Saksimaa: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P parandasin skripti abil kriipsud |
PResümee puudub |
||
24. rida:
Suuremalt jaolt olid sakside maad laiad tasandikud, lõunast kaitstud, kus need tõusid [[Harz]]i ja [[Hessen]]i künklikule maastikule. See oli kõik, mis eraldas sakside maid nende iidsetest vaenlastest ja lõplikest vallutajatest [[frangid|frankidest]]. Puuduvad selged füüsilised määrangud selle piiri osas, igivanast ajast oli see lakkamatu hõimukonflikti põhjuseks nende vahel. Saksidele, kui tänapäeva [[Põhja-Saksamaa]] asukatele, on viidatud aastal [[555]], kui frankide kuningas [[Theudebald]] suri ja saksid kasutasid seda võimalust sõjaks. Saksid alistati [[Chlothar I]], Theudebaldi järglase poolt. Mõned nende järglased võitlesid sakside vastu, teised olid nendega liitlased; [[Chlothar II]] saavutas otsustava võidu sakside üle.
Aastal [[690]] lahkusid kaks preestrit [[Ewald (märter)|Ewald Must]] ja [[Ewald (märter)|Ewald Valge]] [[Northumbria]]st, et pöörata oma kauged sugulased Vana-Saksimaal [[Kristlus|ristiusku]]. Ajaloost on teada, et sel ajal oli Vana-Saksimaa jagatud [[Münster]]i, [[Osnabrücki peapiiskopkond|Osnabrücki]] ja [[Paderborn]]i iidseteks piiskopkondadeks. Siiski muutusid paganlikud saksid [[695]]. aasta paiku kristlike preestrite ja misjonäride vastu nende keskel väga vaenulikeks, kuna hakkasid aru saama, et viimaste kavatsus oli valitseja oma usku pöörata ning nende pühakojad ja religioon hävitada. Ewald Valge mõrvati kiiresti, kuid Ewald Musta piinati ja tal rebiti jäsemed küljest. Hiljem visati kaks surnukeha Reini. Arvatakse, et see juhtus 3. oktoobril 695
Nende vastumeelsus leppida uue [[Kristlus|kristliku]] religiooniga ja kalduvus teha hävitavaid rüüsteretki oma naabrite juurde viis nad lõpuks otsesesse konflikti [[Karl Suur]]ega, [[Frangid|frankide]] võimsa kuninga ja esimese [[Saksa-Rooma keiser|Saksa-Rooma keisriga]]. Pärast verist ja väga hävitavat kolmekümneaastast sõda aastatel [[772]]–[[804]] olid [[Widukind|kuningas Widukindi]] juhitud saksid kurnatud, tapetud, pagulusse aetud ja lõpuks Karl Suure poolt allutatud. Lõppkokkuvõttes sunniti saksid pöörduma ristiusku ja olema osa [[Saksa-Rooma riik|Saksa-Rooma riigist]]. See tekitas varakeskaegse [[hõimuhertsogkond|hõimuhertsogkonna]]
Lihtsad hõimu- ja klannisidemed olid sakside seas erakordselt tugevad, ja hoolimata mitmeksjagunemisest oid saksid ebatavaliselt ühtne rahvas, kes elas veel kaheksandal sajandil nagu varajased germaanlased, keda Tacitus oma teoses ''Germania'' kirjeldas. Pikk sõjapidamine [[Frangid|frankidega]] vähendas oluliselt, kuid ei kaotanud täielikult nendele omast kultuurilist identiteeti.
| |||