Johannes Damaskusest: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
PResümee puudub |
||
53. rida:
===Bütsantsi keisri kättemaks, kaliifi karistus ja imepärane tervenemine===
Johannes ei olnud Bütsantsi alam ja keiser ei saanud teda karistada. Et Johannesega võidelda, hankis keiser tema käega kirjutatud kirja ning laskis koostada samasuguse käekirjaga kirja, milles Johannes just nagu oleks Bütsantsi keisrile pakkunud abi Damaskuse vallutamisel ja kaliifi kukutamisel. Selle kirja saatis keiser kaliifile oma sõpruse ja Johannese reetlikkuse tõenduseks. Kuigi Johannes vandus oma süütust, pidas kaliif kirja ehtsaks, vallandas Johannese ning laskis ta vangi panna ning tal parema käe laba, mis reeturliku kirja kirjutas, maha raiuda ning selle linnaväljakule üles riputada. Otsus viidi täide. Sama päeva õhtul anti Johannesele käelaba tagasi. Eluloo kohaselt hakkas Johannes [[neitsi Maarja]]lt paluma tervenemist: tal oli vanglas kaasas [[Jumalaema]] ikoon (teise versiooni järgi teda vangi ei pandud ja see toimus tema kabelis) ja ta pani oma maharaiutud käe ikooni ette ning palvetas kaua ikooni ees. Ta palvetas nii: "Ülipuhas neitsi Maarja, Sa tead, miks mul parema käe laba maha raiuti, palun anna see mulle tagasi ja ühenda see käsivarrega. Ma palun Sinult tungivalt seda armu, et ma seda kätt nüüdsest peale kasutaksin Sinu Poja ja Sinu kiituse kirjutamiseks." Kui ta magama jäi, nägi ta unes neitsi Maarjat ikoonilt leebelt vaatamas ning hääl ütles Johannesele: "Sa oled nüüd terve, ära enam kurvasta. Kirjuta hümne, kirjuta minu kiitust, täida nõnda oma lubadus." Kui Johannes üles ärkas, nägi ta, et käsi on [[ime]]päraselt tagasi kasvanud. Suure rõõmu ja tänulikkusega komponeeris ta hümni "Sinus, armulises, rõõmustab kogu loodu", mida lauldakse õigeusu kirikus [[Basileios Suure liturgia]]s.
Kaliif oli nüüd veendunud Johannese süütuses ning oleks ta heameelega nõuandjaks tagasi võtnud ning pakkus talle suurt kahjutasu ja auavaldusi, kuid Johannes lükkas kõik tagasi. Ta jäi mõneks ajaks ametisse, et õpetada välja oma järglane sellel ametikohal ja oma poolelijäänud asjad lõpetada. Ta laskis teha oma käest [[hõbe]]koopia ning kinnitas selle imet teinud ikooni külge. Ikoon sai nimeks "[[Kolmkäsi]]".
68. rida:
Pärast harilikku prooviaega õnnistas [[Jeruusalemma patriarh]] [[Johannes V (Jeruusalemma patriarh)|Johannes V]] ([[705]]–[[735]]) ta [[preester|preestriks]]. Johannese preestripühitsust on seostatud aastaga [[726]], teise versiooni järgi oli see umbes [[735]]. Johannes oli mõnda aega patriarhikirikus [[jutlustaja]]ks, kuid läks siis oma kloostrisse tagasi. Pärimuse järgi käis ta hiljem ainult üks kord kloostrist väljas, nimelt Konstantinoopolis 754. aasta [[sinod]]il. Ta olevat seal vangi pandud ja teda olevat piinatud, kuid ta olevat pääsenud eluga. Praegu arvatakse, et Johannes suri enne seda sinodit. Johannes kirjutas elu lõpuni teoloogilisi kirjutisi ja kirikulaule. Patriarh küsis Johanneselt sageli nõu ja ka teised [[piiskop]]id hakkasid temalt nõu küsima.
Aastal [[754]] kinnitas Konstantinoopolis keiser Leo järglase [[Konstantinos Kopronymos]]e käsul [[Chalkedon]]i lähedal [[Hiereia]]s kokku tulnud [[sinod]] (kuulutas end 7. oikumeeniliseks kirikukoguks; Hiereia kirikukogu ehk teine Chalkedoni kirikukogu) ikonoklastide põhimõtted ning pani nimeliselt [[kirikuvanne|kirikuvande]] alla ikonoklasmi silmapaistvamad vastased. Johannest Damaskusest mainiti kirjaniku, [[eksegeet|eksegeedi]] ja õpetajana ning nimetati "[[saratseenid]]e neetud soosijaks", "reeturlikuks pildikummardajaks", "[[Jeesus Kristus|Jeesusele Kristusele]] ülekohtu tegijaks", "[[jumalakartmatus]]e õpetajaks" ja [[Pühakiri|Pühakirja]] halvaks tõlgendajaks. Keisri käsul kirjutati tema nime "Manzer" (''Manzeros'' – 'värdjas
Johannes suri umbes 749. või 750. aastal (seda daatumit on paigutatud ka 754. ja 787. aasta vahele). [[Siméon Vailhé]] järgi suri ta 749, [[Alexander Kazhdan]]i järgi umbes 753/754. Pärimuse järgi suri Johannes 104-aastaselt, kuid seda ei peeta tõenäoliseks. Johannes suri [[loomulik surm|loomulikku surma]].
91. rida:
Ta ei olnud originaalne [[teoloogia|teoloog]], vaid õpetuse suurepärane entsüklopeediline koguja (ta vältis omalt poolt millegi lisamist). Hoolimata sellest, et ta püüdis säilitada olemasolevat õpetust, suhtus ta allikatesse kriitiliselt. Teda peetakse [[õigeusu teoloogia]] isaks.
Teda peetakse kas [[skolastika|skolastikute]] eelkäijaks või esimeseks skolastikuks. Tema teost "
Johannese loomingus ühinevad teoloogia, [[kunst]], [[liturgia]] ja [[poeesia]] üleskutseks inimese [[jumalustumine|jumalustumisele]].
=== "Tarkuse allikas" ===
Johannese tähtsaim ja tuntuim töö on teos, millele ta ise pani nimeks "Tarkuse allikas" (
"Tarkuse allikas" jaguneb kolmeks raamatuks: "Filosoofilised peatükid" (
Esimene raamat on kitsama sisuga, kui ütleb pealkiri, ja seetõttu nimetatakse seda sageli "Dialektikaks". Esimesed 14 peatükki räägivad ainult [[loogika]]st, ülejäänu on pühendatud peamiselt [[Aristoteles]]e [[ontoloogia]]le. Suures osas on see kokkuvõte [[Aristotelese]] "[[Kategooriad (Aristoteles)|Kategooriatest]]" ja [[Porphyrios]]e "[[Isagoge]]st" (
Teine raamat "Ketserlusest" kordab sõna-sõnalt ning kaasajastab [[Epiphanios]]e sarnast tööd, lisades 20 uut [[ketserlus]]t, sealhulgas [[islam]] ja [[ikonoklasm]]. Islamist rääkides ründab ta ka [[Muhamed]]i moraalitut käitumist.
====
{{vaata|De fide orthodoxa}}
Kolmas raamat "
Johannes järgib sama põhiplaani mis [[Theodoretes Kyrosest]] oma "Kristliku õpetuse kokkuvõttes". Erinevalt Theodoretesest ei tsiteeri ta ainult Pühakirja, vaid ka kirikuisasid: [[Gregorios Nazianzosest|Gregoriost Nazianzosest]], [[Basileios Suur]]t, [[Gregorios Nyssast|Gregoriost Nyssast]], [[Kyrillos Aleksandriast|Kyrillost Aleksandriast]], [[Leo Suur]]t, [[Athanasios]]t, [[Johannes Kuldsuu]]d ja [[Epiphanios]]t.
"
"
Teises raamatus võtab ta kokku oma aja vaated [[füüsiline maailm|füüsilisele maailmale]], võtmata siiski kõiki neid omaks. Ta demonstreerib ka oma aja [[astronoomia]] põhjalikku tundmist. Samuti räägib ta seal [[ingel|inglite]] ja [[deemon]]ite loomusest, maapealsest [[paradiis]]ist, [[inimloomus]]e omadustest, [[Jumala etteteadmine|Jumala etteteadmisest]] ja [[ettemääratus]]est. [[Inimene|Inimesest]] rääkides (27. peatükis) osutab ta ka kokkuvõtte [[psühholoogia]]st. Erinevalt [[Plotinos]]est samastab ta ''[[nus]]''<nowiki>'i</nowiki> ja [[hing]]e.
Kolmandas raamatus on jutt [[Kristus]]e isiksusest ja kahekordsest loomusest. See viib [[monofüsitism|monofüsiitliku]] ketserluse vaatluse juurde. Ta väidab, et hümn
Neljas raamat käsitleb Pühakirja. [[Vana Testament|Vana Testamendi]] [[Kaanon (religioon)|kaanon]]isse arvab ta [[Epiphanios]]e teose "
=== "Jakobiitide vastu" ===
Traktaadi "Jakobiitide vastu" kirjutas ta Damaskuse [[metropoliit|metropoliidi]] Petrose palvel, et [[Süüria kirik|jakobiitide]] ([[Süüria]] [[monofüsitism|monofüsiitide]]) [[piiskop]]pi ortodoksse usuga lepitada.
Ta kirjutas ka [[manilus|manilaste]] ja [[monotelitism|monoteliitide]] vastu.
129. rida:
===Kommentaarid===
"Valitud kohad" (
"Pühad paralleelid" (
=== "Jutlused" ===
138. rida:
Jutlus [[Issanda muutmine|Issanda muutmisest]], mille ta arvatavasti pidas [[Taabori mägi|Taabori mäel]] asuvas kirikus, on eriti elavas stiilis. Selles ta kõneleb oma lemmikteemal – Kristuse kahekordsest loomusest, tsiteerib Pühakirja teksti [[Peetrus]]e primaadi tunnistuseks ning annab tunnistust katoolsest õpetusest [[sakrament]]aalsest [[patukahetsus]]est. Ta rõhutab, et Kristus mitte ainult ei ilmutanud jüngritele oma [[kirkus]]t, vaid ka kutsus neid sellest osa saama.
[[Vaikne laupäev|Vaikse laupäeva]] jutluses ta räägib pikalt [[reaalne kohalolu|reaalsest kohalolust]].
Jutluses [[Maarja
Johannes kirjutas ka [[eksegees|eksegeetilisi]], [[hagiograafia|hagiograafilisi]], [[askeetika|askeetilisi]] ja [[liturgika]]alaseid teoseid.
149. rida:
"[[Kaanon (hümn)|Kaanonid]]" [[jõulud]]e, [[kolmekuningapäev]]a ja [[nelipühi]] puhuks on kirjutatud [[jambiline trimeeter|jambilises trimeetris]]. Kõige kuulsamad kaanonid on kirjutatud [[ülestõusmispüha]]ks.
Traditsiooniliselt omistatakse Johannesele Damaskusest
Arvatakse, et ta asendas tähed [[noodikiri|noodikirjaga]].
===Võitlus ikoonide eest===
Johannes selgitas, et [[ikoon]]ide austamine ei ole [[ebajumalakummardamine]], sest austus läheb prototüübile, ikoonil kujutatud [[pühak]]ule. Ta rõhutab, et sestsaadik, kui Jumal on Kristuses nähtavaks saanud, on võimalik Teda kujutada ning üle astuda keelust [[Vana Testament|Vanas Testamendis]].
===Kaheldava autorsusega teosed===
Jutustust "[[Barlaam ja Josaphat]]" on omistatud Johannesele Damaskusest, kuid see on kahtlane.
Ka püha [[Barbara]] ülistuse kuuluvus Johannesele ei ole kindel.
Talle on omistatud traktaat "Nendest, kes surid usus", mida ei peeta enam ehtsaks.
173. rida:
==Tsitaate==
*''Ma ei lase [[keiser|keisri]] majesteetlikkust tõest ettepoole (...) Et [[Jumal]] on tahtnud end nähtavaks teha, siis joonista teda piltidele ja näita teda, et ma teda näeksin. Kujuta tema äraütlemata alandust, tema sündi neitsist, tema sündi [[Jordan]]is, tema [[Issanda muutmine|muutmist]] [[Taabori mägi|Taabori mäel]], tema kannatusi, mis meid [[kannatus]]est vabastasid, tema surma, tema [[ime]]sid, tema [[jumalik loomus|jumaliku loomuse]] märke, tema päästvat [[rist]]i, tema haudapanekut, tema [[ülestõusmine|ülestõusmist]], tema [[taevaminemine|taevaminemist]]. Kirjuta kõike seda sõnadega, maali kõike seda värvidega. Ära karda...''
*''[[Pühak]]ud on saanud [[arm]]u läbi selleks, millena [[Kristus]] ilmneb loomuse läbi: nad on saanud jumalateks armu läbi, Jumala puhasteks eluasemeteks. Kuidas siis mitte austada elavaid Jumala templeid, Jumala elavaid ihulikke eluasemeid. Olles elavad, on nad Jumala ees julged.''
*''Mitte mateeriat ma ei austa, vaid mateeria loojat, kes minu pärast on saanud mateeriaks, valinud oma eluaseme mateerias. Mateeria läbi on ta pannud aluse minu päästele. Tõesti, Sõna on saanud lihaks ja laotanud oma telgi meie sekka (...) Seda mateeriat ma austan kui Jumala energia ja armuga täidetut.''
*''"Ma ei kujuta Jumalat, Nähtamatut, mitte niivõrd kui ta on nähtamatu, vaid niivõrd kui ta on saanud meile nähtavaks, saades osa meie seisundist.''
*''"Täna ilmutab end see, mida ihulikel silmadel pole võimalik näha: maine keha, mis kiirgab jumalikku hiilgust, surelik keha, mis ilmutab jumalikkuse kirkust. Sest Sõna on saanud lihaks ja liha Sõnaks, kuigi see ei ole väljunud jumalikust loomusest (...) Inimlikud asjad saavad Jumala asjadeks ja jumalikud asjad inimese omadeks (...) Taabor juubeldab ja rõõmutseb, jumalik ja püha mägi (...) sest ta võistleb armu poolest taevaga. Seal näevad valitud apostlid Kristust oma riigi kirkuses. Seal on surnute ülestõusmine nende usule ilmunud ning Kristus näitab end surnute ja elavate Issandana, tema, kes ta laseb [[Mooses]]t surnute seast ilmuda ja võtab elavate seast tunnistajaks [[Eelia]], jutsari tulepuhangus. Seal räägivad peamised [[prohvet]]id veel kord prohveti kombel, kuulutades Issanda minekut läbi risti. [...]. Nüüd vuliseb kõik valgusest ja särast. – Kunagi sisenes Mooses jumalikku pilve (...) Ja siis ei suutnud Iisrael pingsalt vaadata kirkust, mis ometi käis põgusalt üle Moosese palge; aga meie kontempleerime kaetud näoga nagu peeglis enda sees Issanda kirkust, "olles muudetud kirkusest kirkusesse nagu Issanda vaimu läbi."''
==Retseptsioon==
[[Rudolf Tobias]] on kirjutanud [[kantaat|kantaadi]] "
==Välislingid==
| |||