Impulsstoiteallikas: erinevus redaktsioonide vahel

Impulsstoiteallikas hoiab väljundparameetrid püsivana sisendpingete laias vahemikus, kusjuures palju energiasäästlikumalt, kui see on võimalik [[lineaarne pingestabilisaator|lineaarse pingestabilisaatoriga]]. Impulsstoiteallikad võeti kasutusele 1970. aastate lõpul<ref>[http://www.google.com/patents/about?id=zWE4AAAAEBAJ google.com/patent - Switched mode power supply] patent 4097773</ref> ja need on üha levinumad tehnilised lahendused [[toiteplokk]]ides.

==Talitluspõhimõte==

Erinevalt võrgusagedusliku trafoga toitelülitusest, kus võrgu vahelduvpinge transformeeritakse vajaliku tasemeni ja siis alaldatakse, impulsstoitelülituses võrgupinge (Euroopas 230 V, 50 Hz) esmalt alaldatakse ja silutakse pinge pulsatsiooni suure mahtuvusega kondensaatori abil. Tulemusena saadakse võrgupingest mõnevõrra kõrgem alalispinge.

 

C – kõrgsagedustrafo (aremal on näha madalapingetransistoride radiaator);<br />

D – väljundfiltri induktiivpool;<br />

 

==Eelised ja puudused tavalise võrgutoitelülitusega võrreldes==

*Luminofoor-[[säästulamp]]ide liitelülitused (vt [[elektrooniline ballast]])

 

==Vaata ka==

*[[Toiteplokk]]

*[[Pulsilaiusmodulatsioon]]

*[[Alalispingemuundur]]

 

{{Elektriahelad}}