Universaalne mobiilsidesüsteem: erinevus redaktsioonide vahel

Algselt defineeriti sagedusribad UMTS-i standardis 1885-20251885–2025 MHz saateks ningja 2110-22002110–2200 MHz vastuvõtuks. USA-s leiab kasutust aga 1710-17551710–1755 MHz/2110-21552110–2155 MHz (T-Mobile), kuna 1900 MHz sagedusala on juba varem kasutuses (näiteks GSM-i poolt). Kuigi 2100 MHz on kõige laiemalt kasutuses olev UMTS riba, siis mõnede riikide UMTS operaatorid kasutavad hoopis 850 MHz ja/või 1900 MHz (eraldiseisvalt, ehk üles- ningja allalüli on samas sagedusribas), näiteks USA-s AT&T Mobility, Uus-Meremaal Telecom New Zealand ning Austraalias Telstra oma Next G NetworkNetworki süsteemis. Euroopas (sealhulgas ka Eestis) ning Austraalias ja Uus-Meremaal on hakatud kasutusele võtma ka 900 MHz sagedusala, seda siiski vaid maapiirkondades, kuna see riba on ühine GSM-iga ning eeldab viimase vaba ressursi olemasolu.

3G eelkäijateks on 2G-mobiilsidesüsteemid nagu GSM, IS-95, PDC, CDMA PHS ning muud eri regioonide 2G-tehnoloogiad. GSM arenes edasi [[GPRS]]-ivõimeliseks (2.5G). GPRS võimaldab suuremat andmevahetuskiirust (teoreetiline maksimum 140,8 kbit/s, kuid üldjuhul umbes 56 kbit/s) ning on [[pakettandmeside|pakettkommuteeritud]]. See on laialdaselt kasutusel GSM-võrkudes. GPRS-i edasiarenduseks on [[EDGE]], mis baseerubpõhineb modernsematel kodeerimisskeemidel. EDGE võimaldab reaalseid andmevahetuskiirusi umbes 200 kbit/s.