Multimeeter: erinevus redaktsioonide vahel

Pikka aega kasutusel olnud analoogmultimeetreid hakkasid alates 1990. aastatest asendama numbernäiduga digitaalmultimeetrid, mis esitavad mõõtetulemused numbernäiduna [[vedelkristallkuvar|LCD]]- (harvemini [[LED]]-) [[näidik]]ul.

Multimeeter (sageli koos [[ostsilloskoop | ostsilloskoobiga]]) on esmane mõõtevahend elektriseadmetes rikete avastamisel ja seadistustoimingutel.

Analoogmultimeeter on [[Mõõteriist#Mõõtemehhanism | pöördpool-mõõtemehhanismiga]] osutimõõteriist, mille pinge- ja voolumõõtepiirkonnad valitakse mõõtemehhanismiga ühendatavate jada- ja rööptakistite ümberlülitamise teel. Analoogmultimeetril, tuntud ka kui galvanomeeter. Analoogmeetrid on tihtipeale suuremad ja eiega paku nii paljude parameetrite mõõtmist, kui digitaalsed multimeetrid. Lisaks võibvõivad neid ohstadaohustada suuremad vobratsioonidvibratsioonid ja põrutused.

Takistuse mõõtepiirkondades mõõdetakse analoogmultimeetris toitepatarei voolu, mis läbib vastavalt mõõtepiirkonnale mõõdetavat takistust. Takistuste skaalal on null paremal (mida väiksem takistus, seda tugevam vool) ja skaala on tugevalt mittelineaarne.

Tänapäeva multimeetrid on enamasti digitaalsed, kas LCD- või LED -ekraaniga. On olemas ka autotestrid, mis on väga tavakasutaja sõbralikud ning ei vaja lisateadmisi. ProfesionaalsemadProfessionaalsemad multimeetrid annavad kasutajale programmide muutmise võimaluse ning rohkem informatsiooni parameetrite kohta. Digitaalsed multimeetrid tulid kasutusele 1990. aastatel. Digitaalmultimeetris muudetakse mõõdetav suurus vastavaks alalispinge väärtuseks. See alalipingesignaalalalispingesignaal digiteeritakse [[analoog-digitaalmuundur]]iga. Digitaalmõõteriistades. kasutatakse peamiselt integreerivat (kondensaatori laadimisel-tühjendamisel põhinevat) muundurit ([[:en:Dual-Slope ADC|Dual-Slope ADC]]), mis muundab pinge väärtused vastavateks ajavahemikeks, mille pikkust väljendatakse tugisageduse allika perioodide arvuga. Integreerimisvahemike pikkuseks on kuni 0,3 sekundit; see on piisav, et vähendada näidiku viimase numbri vilkumist (mõõdetav suurus pole tavaliselt püsiv).

Niisugune muundamismeetod tagab suure ajalise stabiilsuse ja häirekindluse, nii et mõõtetäpsus on kõigis mõõtepiirkondades küllalt hea (mõõteviga ei ületa ka lihtsamatel, 4-kohalise näiduga riistadel 1 %). Suure sisendtakistuse (tüüpiliselt 10 MΩ) tõttu on mõõteriista enda mõju mõõdetavale ahelale tühiselt väike.

Multimeetri lahutusvõime (resolutsiooni) all mõeldakse suurimat mõõtesammude arvu, mida multimeeter saab näidikul kuvada. See arv on kõige sagedamini kas 4- või 5-kohaline. Igal [[kümnendsüsteem|kümnendkohal]] võivad olla numbrid 0...9, välja arvatud esimene, kõrgeima väärtusega koht. Lahutusvõimet tähistatakse täisarvu ja murdosaga:

Seega viiekohalisel (4½) näidikul on võimalik kuvada 20 000 mõõteväärtust, nt pinge mõõtepiirkonnas 200 mV vahemikus 00,00 kuni 199,99 mV, mõõtesamm 0,01 mV.

Olenevalt mõõteriista tootjast ja kvaliteeditasemest on mõõteparameetrite seas ka muid elektrilisi suurusi, nagu vahelduvoolu tugevus (''I~''), [[mahtuvus]] (''C''), [[induktiivsus]] (''L''), vahelduvvoolu sagedus (''f'') ja ka muud [[Füüsikaline suurus | füüsikalised suurused]], nt ümbrustemperatuur (sisseehitatud [[andur]]iga) ja vedeliku temperatuur (külgeühendatava anduriga).

*mõõtesuuruse maksimaalse, minimaalse ja hoideväärtuse indikatsioon (''MAX, MIN/, HOLD'');

Mõõtetäpsust ([[mõõtemääramatus]]t) väljendatakse protsentides, millele võib lisanduda viimase numbrikoha (''digit'') viga. Viga sõltub mõõdetava suuruse liigist ja mõõtepiirkonnast. Kui nt alalispinge 200 V piirkonnas on märgitud veaks ±(0,8% + 2 digit) ja mõõteriist näitab 183,5 V, siis suurim mõõteviga on 0,008 × 183,5 + 2 × 0,1 = ±1,7 V ja mõõdetava suuruse tegelik väärtus asub pingevahemikus 181,8 V kuni 185,2 V.