Albert Suerbeer: erinevus redaktsioonide vahel

[[1240]]. aastal sai Albert Suerbeer [[Armagh]]' peapiiskopiks ja [[Iirimaa]] [[priimas]]eks. Seal tekkisid tal vastuolud aga kohalike [[Dublin]]i, [[Cashel]]i ja [[Tuam]]i piiskoppidega, kes ei soovinud teda näha Iirimaa kõrgeima vaimulikuna. Peale selle läks ta tülli ka [[Inglismaa]] kuninga [[Henry III]]-ga. Vastuolude tõttu lahkus Albert Iirimaalt ja võttis paavsti soosikuna [[1245]]. aastal osa [[Lyoni kirikukogu]]st Prantsusmaal. [[1247]]. aastal loobus Albert Armagh peapiiskopi ametikohast.

 

[[1245]]. aastal suri Preisimaa piiskop [[Christoph (Preisimaa piiskop)|Christoph]] ja paavst [[Innocentius IV]] rajas uue, [[Riia peapiiskopkond|Eestimaa, Liivimaa ja Preisimaa peapiiskopkonna]], mille etteotsa ta määras Alberti. Piiskop Christiani vangistuse ajal preislaste käes 1230. aastatel oli piiskokond kaotanud valdused Saksa ordule ja vastne peapiiskop osutus olevat ilma sissetulekuteta. Ülalpidamiseks anti paavsti poolt Suerbeerile 1246. aasta märtsis parasjagu vakantne pisike Chiemsee ([[Salzburg]]i kirikuprovints) piiskopkond ja 1247. aasta juulis, pärast piiskop Johannese surma, eluajaks [[Lübeck]]i tühjaks jäänud piiskopikoht. Paavst nimetas ta [[Lübeck]]i piiskopi kohusetäitjaks (administraatoriks) ning lisaks sellele sai tast ka paavsti legaat Põhja-Euroopas ([[Preisimaa]]l, [[Vana-Liivimaa|Liivimaa]]l, [[Eesti]]s, [[Ojamaa]]l, [[Holstein]]is, [[Rügen]]il ja [[Venemaa]]l). Albert püüdis koostöö [[Galiitsia]] vürsti ja hilisema Vene kuninga (1253–1264) [[Danilo]]ga levitada katoliiklust Venemaal, kuid see ebaõnnestus.