Põllumajandusloom: erinevus redaktsioonide vahel

 

Kariloomad on põllumajanduse oluline osa. Neid kasutatakse tööjõuna ja neilt saadakse mitmesuguseid tooteid nagu liha, mune, piima, karusnahka, nahka ja villa.

Viimastel aastatel on mõned organisatsioonid kasvatanud kariloomi selleks, et tõsta teatud ohustatud liikide arvukust. Kariloomade aretamine, kasvatamine, hooldamine ja tapmine kuulub loomakasvatuse valdkonda. Loomakasvatus sai alguse korilusest ja jahtimisest. Erinevates kultuurides ja perioodidel on olnud erinevad loomakasvatustavad. Algselt ei peetud kariloomi aedikutes ega taraga piiratud alal, selliseid pidamisviise nimetatakse tänapäeval intensiivseks loomakasvatuseks. Üle 99% kariloomadest kasvatatakse suurfarmides. Loomakasvatusel on jätkuvalt suur majanduslik ja kultuuriline roll.

 

Aastatuhandeid elatusid Eesti ala esiasukad jahipidamisest, kalapüügist ja korilusest. Esimesed andmed maaviljeluse kohta Eesti alal pärinevad umbes 4300-3500 eKr, aga põlluharimine ja loomakasvatus jäid siiski erandlikuks tegevuseks. Rohkem tõendeid maaviljeluse kohta on III aastatuhandest eKr: matmispaikadest ja asulakohtadest on leitud koduloomade luid ja söestunud viljateri. Esimesed kodustatud loomad olid lambad ja kitsed. I aastatuhandel eKr põllumajanduse areng hoogustus. Võeti kasutusele uusi põlluharimisriistu ja rakendati veoloomi.

 

Liha: valgurikas toiduaine

Piimatooted: saades loomalt piima, on võimalik see muuta erinevateks produktideks nagu jogurt, keefir, või jne

Maa hooldamine: loomade karjatamine suurel maa-alal aitab hoida maad korras ja säilitab sellele iseäralikku kooslust.

 

Tõug on ühte liiki kuuluvate loomade populatsioon, kellel on ühtne põlvnemine; sarnane välimik, mis pärandub järglastele; sarnased majanduslikud omadused; kelle arvukus võimaldab teha aretustööd ja säilitada tõugu; kes on kohastunud sellele tõule sobiva geograafilise piirkonna kliima- ja loomapidamistingimustega; kes eristub oluliselt sugulastõugudest geneetilise distantsi alusel ning kelle tõutüüp ja muud iseloomulikud tunnused ei ole vähemalt viimase kolme põlvkonna jooksul oluliselt muutunud. Tõul peab olema nimi, mis eristub teistest kasutatavatest tõunimedest.

 

4) aretuslooma aretusmaterjali varumine, säilitamine, töötlemine ja turustamine.

 

Põllumajandusloomade seas levivad haigused seavad ohtu loomade heaolu, langetavad tootlikkust ja võivad osutuda ohtlikuks ka inimestele. Mõningad loomade seas levivad haigused ei ole ohtlikud, neil lastakse omasoodu kulgeda, väheneb ainult tootlikkus. Nii tehakse tihti arengumaades. Paljusid haigusi ravitakse siiski antibiootikumidega või ennetatakse vaktsineerides.