Osmanite riik: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
38. rida:
==Ajalugu==
===Anatoolia vallutamine===
[[File:Osman I area map.PNG|thumb|Osmanite beiliki valitsetud alad Osman I ajal 1324.]]
[[1299]]. aastal tungisid [[Osman I]] väed [[Nikomeedia]] aladele, nende vastu võitlemiseks palkas [[Andronikos II Palaiologos|Andronikos II]] (võimul 1282–1328) Euroopas kuulsust kogunud [[Kataloonia]] palgasõdurid. Pärast võidu saavutamist Anatoolias muutusid nood aga kontrollimatuks. [[Osmanid|Osmanite]] bei [[Osman I|Osman]] juhitud armee võitis 27. juulil [[1302]] [[Konstantinoopol]]i lähedal toimunud [[Bapheuse lahing]]us ülekaalukalt [[Bütsants]]i sõjaväge. Selle lahinguga langes enamik [[Bitüünia]]st – [[Anatoolia poolsaar]]e [[Bosporuse väin]]ade poolsest loodeservast – lõplikult Osmanite kätte.
[[1329]]. aastal [[İznik|Nicaea]]t piiranud [[Orhan I]]-e ja Bütsantsi keisri Andronikos III nng Katalaani palgasõdurite [[Pelekanoni lahing]]u ning sellele järgenud Bütantsi vägede taganemine oli esimene Osmanite ja Bütsantsi välilahing, mis lõppes Bütantsi vägede taganemisega. 1332. aasta märtsis alistus ka [[İznik|Nicaea]].
14. sajandiks oli [[Bütsants]]i ehk Ida-Rooma riik nõrgenenud ja pärast [[Bütsantsi keiser|keiser]] [[Andronikos III]] surma haaras riiki laastav [[kodusõda]], mis kestis kuus aastat (1341–1347). Seda kasutasid edukalt ära [[serblased]], kes hõivasid suure osa Bütsantsi territooriumidest [[Kagu-Euroopa]]s [[Balkani poolsaar]]el. 14. sajandi lõpus alustasid Osmanid vallutusi Balkani poolsaarel.▼
[[Pilt:Orhan I area map.png|thumb|Osmanite riik Orhan I ajal (1361)]]
{{vaata|Bütsantsi ajalugu#Osmanite tõus}}, ''[[Anatoolia]]''
▲14. sajandiks oli [[Bütsants]]i ehk Ida-Rooma riik nõrgenenud ja pärast [[Bütsantsi keiser|keiser]] (1328–1341 [[Andronikos III Palaiologos|Andronikos III]] surma haaras Bütsantsi riiki laastav [[kodusõda]], mis kestis kuus aastat (1341–1347).
[[File:3 -Murad I map.PNG|pisi|left|Osmanite riigi laienemine, sultan Murad I (1361–1389) valitsemisajal]]▼
===Serbia tsaaririigi vallutamine===
Serbia tsaari [[Stefan Uroš V]] (1355–1371) lagunev [[Serbia tsaaririik]] osutas võimsatele Osmanitele vähest vastupanu. Killustatud riigi vägesid võitsid Osmanid aastal 1371 [[Maritsa lahing]]us, tehes vasallideks lõunapoolsed kubernerid, ja varsti pärast seda tsaar suri. Kuna Uroš oli lastetu ja aadel ei suutnud kokku leppida õiguspärases pärijas, jätkasid tsaaririigi valitsemist poolsõltumatud provintsiisandad, kes olid sageli üksteisega vaenujalal. Kõige võimsam neist, [[Lazar Hrebeljanović|Lazar]], praeguse Kesk-Serbia hertsog (mis ei olnud veel Osmanite võimu all), seisis aastal 1389 Osmanitele vastu [[Kosovo lahing (1389)|Kosovo lahingus]] ja sellele järgnes Serbia langus.
[[Pilt:Balkans in 1350 according to Gustav Droysen from 19th century.jpg|pisi|left|Saksa kaart 19. sajandist, mis näitab [[Teine Bulgaaria tsaaririik|Bulgaariat]] Serbia vasallina]] Lazari poeg [[Stefan Lazarević]] järgnes valitsejana, kuid aastaks 1394 muutus Osmanite vasalliks. Aastal 1402 ütles ta lahti Osmanite ülemvõimust ja hakkas [[Ungari kuningriik|Ungari]] liitlaseks; järgnevaid aastaid iseloomustas Osmanite ja Ungari võimuvõitlus Serbia territooriumi üle. Aastal 1453 vallutasid Osmanid [[Konstantinoopol]]i ja aastal 1459 Serbia annekteeriti. {{vaata|Serbia tsaaririik}}
49. rida ⟶ 57. rida:
[[Pilt:Second Bulgarian Empire under the rule of Ivan Alexander (1331-1371).png|thumb|right|220px|[[Teine Bulgaaria tsaaririik]], tsaar [[Ivan Aleksander]]i valitsemisajal (1331–1371)]]
[[Teine Bulgaaria tsaaririik|Teise Bulgaaria tsaaririigi]] tsaari [[Ivan Aleksander]]i katsed tõrjuda osmaneid 1340. aastate lõpul ja 1350. aastate alguses nurjusid pärast kahte kaotust, milles tema vanem poeg ja järglane [[Mihhail Asen IV]] ja tema teine poeg [[Ivan Asen IV]] võib-olla tapeti.
▲[[File:3 -Murad I map.PNG|pisi|left|Osmanite riigi laienemine, sultan Murad I (1361–1389) valitsemisajal]]
1371. aastal võitsid osmanid suurt kristlikku armeed [[Maritsa lahing|Tšernomeni lahingus]], nad pöördusid kohe Bulgaariasse ja vallutasid Põhja-Traakia, Rodope mäed, [[Kostenets]]i, [[Ihtiman]]i ja [[Samokov]]i, piirates Ivan Šišmani võimu maadega [[Balkani mäed|Balkani mägedest]] põhjas ja [[Sofia org|Sofia orus]]. Suutmata vastu panna, oli Bulgaaria monarh sunnitud saama osmanite vasalliks. Osmanite retked taastusid 1380. aastate algul ja kulmineerusid [[Sofia piiramine|Sofia langemisega]]. Samaaegselt oli Ivan Šišman aastast 1384 hõivatud sõjaga [[Valahhia]] vastu. Kaks venda ei teinud osmanite sissetungi tõrjumiseks koostööd. Vaatamata tugevale vastupanule hõivasid osmanid aastal 1388 arvukalt tähtsaid linnu ja kindlusi ning viis aastat hiljem vallutasid pärast kolmekuulist piiramist [[Tărnovo piiramine|Tărnovo]]. 1395. aastal võtsid [[Bayezid I]] juhitud osmanid viimase kindluse [[Nikopol (Bulgaaria)|Nikopoli]]. Aastal 1396 ühines Ivan Sratsimir Ungari kuninga [[Sigismund (Saksa-Rooma keiser)|Sigismundi]] ristisõjaga, kuid pärast kristliku armee lüüasaamist [[Nikopolise lahing]]us marssisid osmanid kohe Vidini peale ja hõivasid selle, lõpetades keskaegse Bulgaaria riigi.
{{vaata|Teine Bulgaaria tsaaririik}}
| |||