Grammofon: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
Parveto (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
19. rida:
1920. aastatel hakati mehaanilise taasesitussüsteemi (tuntud ka kui akustiline võimendussüsteem) asendama elektrilisega, milles nõel koos helipeaga muundasid mehaanilise võnkumise sellele vastavaks [[elektrisignaal]]iks, mida võimendati [[elektronlamp]]võimendi ja tehti kuuldavaks [[valjuhääldi]] abil. Vedruajami asemel hakati plaadialuse (''turntable'') pöörlemapanekuks kasutama [[elektriajam]]<nowiki/>it.
 
1950. aastatel hakati mehaanilist fonogrammi elektrisignaaliks muundavat seadet teostama omaette konstruktiivse üksusena [[Plaadimängijaseade|plaadimängija]] nimetuse all. Tavaliselt olid need siis ilma [[võimsusvõimendi]](te) ja [[kõlar|kõlari(te)ta]], mistõttu neid tuli kasutada koos mõne sobiva [[Elektroakustiline süsteem|elektroakustilise]] (tavaliselt Hi-Fi) süsteemiga.
 
Kui 1980. aastatel jõudis müügile [[CD]]-plaadimängija, tuli eri tüüpi plaadimängijate[[Plaadimängijaseade|plaadimängija]]<nowiki/>te eristamiseks võtta kasutusele pikem nimetus [[vinüülplaadimängija]] (vinüül, täpsemalt [[polüvinüülkloriid]], on heliplaadi materjalina kasutusel 1948. aastast). Tavaliselt mõeldakse plaadimängija all siiski kõiki mehaanilise analooghelisalvestusegaanaloog[[helisalvestus]]<nowiki/>ega plaatide taasesitamise seadmeid ja digitaalsete plaatide CD-de mängijaid nimetatakse CD-mängijateks (''CD-player'').
 
Plaadimängija võis ka kuuluda raadiovastuvõtjaga ühte seadmesse, sellist aparaati tunti radioolana.