Meerapalu lahing: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
PResümee puudub |
||
16. rida:
|kaotused2=tuhandetes, nende seas langenud ja vangi langenud 2000<ref name=riipalu>{{cite book|author=Harald Riipalu|year=1951|title= Siis, kui võideldi kodupinna eest|publisher=Eesti Hääl|location=London}}</ref>
}}
'''Meerapalu
[[Pilt:Lake Peipsi Landsat2000-Peipsi.jpeg|pisi|Peipsi järv]]
==Olukord rindel==
[[14. jaanuar]]il [[1944]] oli [[Punaarmee]] alustanud [[Leningradi rinne|Leningradi]] ja [[Volhovi rinne|Volhovi rindel]] ülekaalukate jõududega [[Leningradi-Novgorodi pealetungioperatsioon]]i, mille eesmärgiks oli üldjoontes Saksa [[Armeegrupp Nord|
==Olukord operatiivpiirkonnas==
26. rida:
Mehikoormas viibinud [[42. Kaitse Pioneeripataljon]] tegeles jää õhkimisega piki [[Lämmijärv]]e rannajoont ja okastraattõkete rajamisega. Mehikoorma vastas järve idakaldale Jeršova küla juurde oli taganenud Saksa üksustest moodustatud nõrk sillapea.
Piirkonna üksused olid koondatud [[kolonel]] (''[[oberst]]'') [[Paul Gallas]]e juhitud
[[11. veebruar]]il vallutasid Punaarmee 90. laskurdiviisi üksused [[Piirissaar]]e. Piirissaarel kaitsel olnud saksa trahvikompanii põgenes rünnaku alguses. Kaitsele jäi eesti raskekuulipildujarühm, kes osutas vastupanu kuni laskemoona lõppemiseni ning siis õnnestus neil ka pääseda vangilangemisest.
43. rida:
Samal hommikul saabusid kohale [[kolonel]] (''[[oberst]]'') Paul Gallas, kelle vastutusalla kuulus Meerpalu ümbrus, ja 207. julgestusdiviisi ülem [[kindralmajor]] Erich Hoffmann, kes andis taandumiskäsu, ootamaks vasturünnaku organiseerimiseks vajalike lisajõudude saabumist. Sturmbannführer Riipalu oli aga teistsugusel arvamusel. Ta tegi ettepaneku, et antud olukorras oleks õigem hoopis kohene vasturünnak. Riipalut toetas Gallase adjutant [[leitnant]] parun [[Engelhardt]], Eestist pärit baltisakslane, kes oli oma hariduse saanud eesti sõjakoolis ja mõistis ohvitserina Riipalu kavatsusi. Hoffmann jäi sellega lõpuks nõusse ja määras Riipalu [[Jõepera (Meeksi)|Jõepera]] ja [[Emajõgi|Emajõe]] suudme vahelisel alal asuvatest üksustest moodustatud võitlusgrupi ülemaks.
Riipalu alustaski kohe ettevalmistusi vasturünnaku organiseerimiseks. Terve päev kulus vaenlase läände suunatud läbimurrete riivistamiseks ja olukorra kontrolli alla saamiseks. Selleks saatis Riipalu Meerapalusse [[tank]]i- ja õhutõrjeallüksustega tugevdatud 4. kompanii.
Öösel anti suurtükiväerelvadest pidevalt tõkketuld, et raskendada vaenlasel varustuse ja isikkoosseisu juurdevedu. Õnnestus saada pihta mitmele laskemoonareele. Kõigest hoolimata õnnestus punaarmeelastel öösel Meerapalusse hulgaliselt täiendust juurde tuua.
[[15. veebruar]]i varahommikul alustasid punaarmeelased veidi enne kavandatud vasturünnaku algust Meerapalust läänes uut pealetungi. Kaitsjate paigutus osutus aga soodsaks. Kerged õhutõrjekahurid hävitasid
Samal ajal saadi Võru Omakaitsepataljonist teade, et [[Jõepera (Meeksi)|Jõeperas]] oli maabunud Punaarmee pataljonisuurune üksus. See tähendas, et lahingut tuli nüüd jätkata kahes erinevas kohas. Riipalu saatis oma pataljoni 1. kompanii kiirmarsil Jõeperasse, kus see asus kella 8 paiku vaenlase üksuste vastu lahingusse, suunaga lõunasse. Eesti Diviisi õhukaitsemeestel oli
Vaenlane küll üritas üle jää uuesti suurte jõududega rünnata, tulles tihedate ahelikega üle jää. Nende taga veeti laskemoona hobusaanidel ja mõned kergesuurtükid. Õhutõrjemehed märkasid ründavaid ahelikke, avasid nende pihta tule ning surusid ründajad maha lamama. Enne rünnaku algust saabusid kohale saksa sööstpommitajad [[Stuka]]d, mille pardarelvadest tehti paljal jääl olevad Punaarmee üksused kahjutuks.
| |||