Muusikaline parameeter: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
PResümee puudub
1. rida:
{{vikinda}}{{keeletoimeta}}
 
'''Muusikaline parameeter''' (mõnes allikas ka '''aspekt''', '''dimensioon''', '''domeen''', '''mõõde''') on [[muusikaline objekt|muusikalise objekti]] (näiteks [[substants]]i, [[omadus]]e, [[sündmus]]e, [[seisund]]i, [[protsess]]i) [[suurus]], mille [[väärtus]]i on võimalik [[hinnang|hinnata]] ja mille väärtused määravad mingi kindla muusikalise objekti või [[Klass (loogika)|klassi]]. Muusikaline parameeter ise on ka muusikaline objekt.
11. rida:
Üksiku [[muusikaline heli|muusikalise heli]] parameetriteks on näiteks [[helikõrgus]], [[helivältus]], [[helitugevus]], [[artikulatsioon]], paiknemine registriruumis või [[tämber]].
 
Helistruktuuri parameetriteks on näiteks helikõrguslik ulatus ehk [[ambitus]], helistruktuuri kestus, nobedus, helikogus (helide hulga suurus muusikalise struktuuri määratud osas), kronomeetriline tihedus (üksikute helide või kooskõlade kõlama hakkamiste arv teatud ajaühikus), domineeriv artikulatsiooniviis muusikalise struktuuri määratud osas, [[faktuur (muusika)|faktuuri]]tüüp, [[muusikavorm|vormi]] seisund jne. <ref name="nllvX" /> <ref name="F0OZ8" /> <ref name="LVAj3" /> <ref name="lIRcR" /> <ref name="Brindle" />.
==Mõiste ajalooline määratlus==
 
===Joseph Schillinger ja parameetri mõiste kasutuselevõtt raamatus "Kunstide matemaatiline alus"===
Juba ukraina-ameerika [[muusikateoreetik]] [[Joseph Schillinger]] (1895–1943) propageeris algoritmilisi kompositsioonitehnikaid ning kasutas parameetri mõistet oma raamatus "Kunstide matemaatiline alus" (raamatu eessõna on kirjutatud 27.2. veebruaril 1942,; Schillinger 1948:56)<ref name="AkU3t" /> :. "Oma "Üld- ja erirelatiivsusteooria" eessõnas lähtub [[Albert Einstein]] universumi füüsikalises tõlgenduses Minkovsky ja Riemanni geomeetrilistest eeldustest. Niisiis, nad ühendavad kõik aegruumi[[aegruum]]i momendid (''momenta'') ... hüpoteetilisse parameetrite (mõõtjoonte) geomeetrilisse süsteemi: X<sub>1</sub>, X<sub>2</sub>, X<sub>3</sub>, X<sub>4</sub>... See omandab puhtalt matemaatilise (loogilise) tähenduse kui töövahend, mis võimaldab meil selgitada, mida me teame füüsikalisest universumist. Ei ole põhjust, miks kunstimaailma analüütiline uurimine peaks metodoloogiliselt erinema füüsikalise universumi uurimisest."
 
Schillinger (1948:57) defineerib kunsti üldiselt geomeetrilise "kontiinuumi", "lõputu arvu parameetritega süsteemina" ning iga "individuaalset kunstivormi (muusika, skulptuur jne)" üksikuna spetsiaalse "kontiinuumi", spetsiaalse "parameetrite süsteemina, mis esindavad kunsti elemente" ning klassifitseerib "kunsti elemente" "üldisteks" ja "erilisteks": "Kontiinuum on lõputu arvu parameetrite süsteem. Mõõtmete (''measurement'') tähenduses on parameetrid laiendused (''extension''). Iga iseseisev kunstivorm (muusika, skulptuur jne) on kontiinuum, ehk parameetrite süsteem, mis esindab kunsti komponente. Niisiis me võime rääkida nii erinevatest kunsti vormidest kui ka erinevatest kontiinuumidest (muusikas kõla kontiinuum, skulptuuris massikontiinuum jne). Iga iseseisev kunstikontiinuum koosneb kahte tüüpi komponentidest: 1. üldised komponendid (aeg, ruum); 2. spetsiaalsed komponendid (sagedus, intensiivsus, kvaliteet (tämber ja karakter)).
 
===Werner Meyer-Eppler ja parameetri mõiste varases seriaalses muusikas===
Koos esimeste seriaalset meetodit rakendavate heliteoste loomisega otsisid heliloojad 1950. aastate alguses muusikateoreetiliselt koormamata termineid, et kirjeldada uudseid kompositsitsioonitehnikaidkompositsioonitehnikaid, -printsiipe ja -meetodeid. Seriaalse meetodi abil komponeerimisel seati tihti eesmärgiks heliloomingu protsessi "teaduslik" läbiviimine. Selline mõtlemine oli tihedalt seotud elektroonilise muusika loomisel kasutatavate teiste matemaatika või loodusteaduste mõistetega "aleatooriline", "statistiline", "väli", "rühm", "mass", mis võeti üle uude muusikateooriasse.
 
Pärast seda, kui saksa füüsik [[Werner Meyer-Eppler]] (1913–1960) kasutas parameetri mõistet Joseph Schillingerist sõltumatult 1953. aastal ilmunud artiklis "Elektrooniline kompositisioonitehnikakompositsioonitehnika" (Meyer-Eppler 1953<ref name="ZFaTo" />) lõi see kiiresti läbi, seondudes hoogsalt areneva [[seriaalne meetod|seriaalse meetodiga]]. Artiklis kirjeldab Meyer-Eppler (1953:8) modulatsioonimeetodit, mis on sarnane vokoodriga, mis võimaldab selliseid hääle tunnuseid nagu helikõrgust või tämbrit parameetrina üle kanda elektroonilisele helile.
 
Werner Meyer-Eppler kujunes uue muusika üheks juhtfiguuriks, kuna ta tegeles juba 1951. aastast peale elektrooniliste helide sünteesimisega ja õpetas avalikult. Parameetri mõiste leidub juba tema varasemates akustika- ja foneetikaalastes töödes, näiteks raamatus "Heli elektriline produtseerimine" (''Elektrische Klangerzeugung'', Bonn 1949), kus ta heli mähisjoont puudutavas ülevaates seoses helirõhu, helisageduse ja helitugevusega pakub välja võimaluse "rääkida helitugevuse kõrval ka teistest muutujatest kui parameetritest" (''an Stelle der Lautstärke eine der beiden anderen Veränderlichen als Parameter'', Meyer-Eppler 1949:16<ref name="ZzzSu" />).
33. rida:
Kuigi päris algselt kasutati muusikalise parameetri mõistet eelkõige elektroonilise muusika kontekstis – Ernst Křenek mainib oma artiklis "Bereich über Versuche in total determinierter Musik"<ref name="Umpvg" />, et "totaalselt ette ära määratud muusikas" seisneb kompositsiooniline lähteülesanne selles, et "reguleerida /.../ kõiki muusika aspekte ('parameetreid', nagu ütlevad elektroonikud)" – hakkasid nii Karlheinz Stockhausen kui ka [[Henri Pousseur]] peaaegu kohe rääkima parameetritest seoses akustilise muusikaga. Näiteks analüüsides Anton Weberni Kuue bagatelli op. 9 rütmilist faktuuri, analüüsib Pousseur helikõrguse, helikestuse ja helitugevuse vastastikust toimet (Pousseur 1955:63).<ref name="p8IMF" />
 
===Pierre Schaeffer ja kompleksse "kõlafenomeni" määratlemine mitut parameetrit ühendava referentstasandi abil===
 
Oma raamatus "''A la recherche d'une musique concrète"'' ilmunud, koos [[André Moles]]'iga kirjutatud tekstis "''Esquisse d'un solfège concret"'' (Schaeffer 1952:205)<ref name="ymNAd" />, käsitleb [[Pierre Schaeffer]] erinevaid parameetreid heli karakteriseerijatena (''paramètres caractérisant un son''). Selliseid parameetreid on Schaefferi meelest kolme tüüpi:
47. rida:
Schaefferi ja Molesi puhul näib, et nende jaoks on parameetri mõiste kasutamisel olulised eelkõige esteetilised põhjused: võrreldes seriaalse "siinustoonide esteetikaga" väärtustavad nad oma "kõlafenomeni esteetikat", kuid samas peavad eelkõige seriaalse muusika ja muusikateooriaga seotud parameetri mõistet väga oluliseks.
 
===Henri Pousseur ja kompleksse helistruktuuri parameetrid===
 
Kuna seriaalset meetodit hakati lisaks punktmuusika loomisele kasutama ka kompleksseid helistruktuure sisaldavate [[grupikompositsioon]]ide (saksa keeles ''Gruppenkomposition'') loomisel, laienes ka ka uute kasutusele võetavate muusikaliste parameetrite kaudu muusikalise parameetri mõiste maht. Selle protsessi näiteks on Henri Pousseuri artikkel "Metoodikast", mis ilmus Die Reihe III numbris "Muusikaline käsitöö" (Pousseur 1957:68–69)<ref name="0HcYc" />), milles Pousseur kirjeldab oma klaveritsükli "Exercices de piano" (1956) kompositsioonimeetodeid.
 
Esimest osa "Variations I" nimetab Pousseur materjali ettevalmistuseks kuues "parameeter-dimensioonis", mille abil kontrollitakse helide gruppe kui teose struktuurikomponente, "struktuurirakke" (''Strukturzelle''). Need kuus parameetrit on järgmised:
69. rida:
Pousseuri muusikalise materjali sellist esitlust võib pidada pöördeliseks, kuna üksiku heli parameetritele – helikõrgusele, helikestusele, helitugevusele ja tämbrile – lisaks tegeldakse heliteose kui terviku parameetritega. Rudolph Stephan (1962:37)<ref name="8RLS0" /> leiab, et sellega "loobus seriaalne muusika lõplikult dodekafooniast Schönbergi või Weberni tähenduses." Samuti hakati lisaks kvantitatiivsetele seeriatele koostama ka kvalitatiivseid seeriaid. Pousseuri parameeter-dimensioonide hierarhia, mida ta kasutas "Variations II" alusena, põhineb "mõjul" ning "karakterit looval võimel". Seega on paljudel uutel Pousseuri poolt kasutusele võetud parameetritel tugev seos tajukvaliteetide ja -kategooriatega ning neid ei tohiks enam käsitleda ka omavahel isoleeritult.
 
===Mauricio Kagel ja Karlheinz Stockhausen ning uute muusikaliste parameetrite tormiline kasutuselevõtt===
 
Muusikalise parameetri mõiste juurdumine toimus eelkõige uute parameetrite tormilise kasutuselevõtu kaudu. Näiteks Mauricio Kagel formuleerib 1959. aastal idee klastrite kohandamisest seriaalse meetodiga ning pakub välja klastri laiuse parameetri.
75. rida:
Karlheinz Stockhausen hakkab 1970. aastatel tegelema muusikateatri erinevate vormidega ja kohandab seriaalset meetodit teatrielementide organiseerimisel. Näiteks teoses "Inori. Palved ühele või kahele solistile ja orkestrile" ("Inori. Anbetungen für 1 oder 2 Solisten und Orchester", 1973–1074) seob ta muusikalise struktuuri palvežestide kahemõõtmelise visuaalse struktuuriga, avades nii uue perspektiivi kolmemõõtmelist muusikateatrit kontrollivatele parameetritele: "INORI on /.../ esimene näide, milles on kasutatud täpset notatsiooni, et kirjeldada inimkeha iga žesti täpselt muusikalise notatsiooni abil. /.../ Leitud põhimõte /.../ toob kaasa muusikalise ja visuaalse struktuuri väga lähedase seose. Järgmise teose jaoks vajan ma veel ainult uusi parameetreid, et kirjeldada täpselt kolmemõõtmelist ruumi, milles inimesed tavaliselt liiguvad; nad niisiis ainult ei istu või põlvita või seisa, vaid liiguvad lavaruumis või saalis ükskõik millises suunas: taha ja ette, küljele, üles ja alla."(Stockhausen 1978:234)<ref name="UcxuG" />
 
===Muusikalise parameetri mõiste mahu muutumine: füüsikalisest suurusest muusikalise protsessi valdkonnaks===
 
Koos heliloojate huvi ja tähelepanu suundumisega üksikult helilt komplekssetele helistruktuuridele ning muusika seostele teiste kunstivaldkondadega toimunud uute muusikaliste parameetrite kasutuselevõtt muutis paratamatult ka muusikalise parameetri mõiste mahtu: muusikalist parameetrit ei mõistetud enam mitte ainult üksiku heli füüsikalise suurusena, vaid kogu muusikalise struktuuri kõlalisi omadusi piiritleva valdkonnana. Sellist muutust panid 1966. aastal tähele Carl Dahlhaus ja Ulrich Dibelius. Dahlhaus (1966:44)<ref name="RbQNX" /> kirjutab, et "väljend [parameeter], mis iseloomustab helisündmuse füüsikalist korrelaati, on kantud üle helisündmusele endale" ning Dibelius (1966:337)<ref name="ch4nP" /> leiab, et erinevalt matemaatikast "[nimetatakse] muusikas /.../ parameetriks kõiki muusikalise protsessi dimensioone, mida on võimalik isoleeritult muuta."
85. rida:
1960. aastate lõpus juurdus muusikaline parameeter erinevates leksikonides mitte ainult kui seriaalse muusika muutuvaid omadusi või valdkondi puudutav mõiste, vaid mõiste, mis puudutas "valdkondi, mis on igas muusikas varieeritavad": "Tänase sõnakasutuse kohaselt iseloomustab parameeter muusikalise protsessi iseseisvalt muutuvaid kihte /.../" (''Nach dem heutigen Gebrauch des Wortes werden als Parameter die einzelne variablen Schichten des musikalischen Verlaufs bezeichnet /.../'') (Eimert & Humpert 1973:243b)<ref name="qZrfO" />
 
===Muusikaline parameeter kui arvuti abil formaliseeritava kompositsiooniprotsessi muutuja===
Juba 1956. aastast alguse saanud [[arvutimuusika]]s kasutati parameetri mõistet tema algses matemaatilises tähendusega kooskõlas kui formaliseeritud kompositsiooniprotsessi muutujat, mille abil on võimalik kontrollida ükskõik millist muusikalise struktuuri omadust.