Svante Arrhenius: erinevus redaktsioonide vahel

'''Svante Arrhenius,''' täisnimega '''Svante August Arrhenius''' ([[19. veebruar]] [[1859]] [[Vik]], [[Rootsi]] – [[2. oktoober]] [[1927]] [[Stockholm]]), oli Rootsi [[füüsik]] ja keemik, kes formuleeris [[Elektrolüütiliseelektrolüütilise dissotsiatsiooni teooria|elektrolüütilise dissotsatsiooni teooria]],<ref name=":5" /> mille eest anti talle 1903. aastal [[Nobeli auhind]] keemias.<ref name="bPTtd" /> Ta formuleeris ka [[Arrheniuse võrrand|Arrheniuse võrrandi]] (seob kiiruskonstandi, aktivatsioonienergia ja temperatuuri)<ref name="cjGPd" /> ja defineeris [[Arrheniuse hape|Arrheniuse happe]].<ref name=":0" /> Ta oli üks [[Füüsikaline keemia|füüsikalise keemia]] suuna rajajaid.<ref name=":0" /><ref name=":6" /> Rakendades füüsikalise keemia printsiipe oli ta ka esimene, kes arvutas välja, kui palju võib [[Atmosfäär|atmosfääris]] olev [[Süsihappegaas|CO<small>2</small>]] mõjutada kliimat,<ref name=":1" /> kuigi ta ei olnud esimene, kes [[Kasvuhooneefekt|kasvuhooneefekti]] olemasolu välja pakkus (selleks oli [[Joseph Fourier]]).<ref name="RLhDF" /> Tema silmapaistvat panust keemiasse ja füüsikasse väljendab näiteks tema järgi nimetatud [[kraater]] [[Kuu|Kuul]].<ref name="rxx7r" />

Arrhenius saatis oma töö tutvumiseks nii mitmelegi teadlasele, näiteks [[Rudolf Clausius|Rudolf Clausiusele]], [[Rothal Meyer|Rothal Meyerile]] ja [[Jacobus Henricus van't Hoff|Jacobus Henricus van't Hoffile]], kellest enamus olid sellest palju rohkem vaimustuses kui inimesed Uppsala ülikoolis. Üks teisi oma aja tuntud teadlasi, keda samuti peetakse üheks füüsikalise keemia rajajateksrajajaks<ref name="hFlA5" />, [[Wilhelm Ostwald]], lausa külastas Arrheniust pärast seda, kui oli tema tööga tutvunud, ning pakkus talle kohta oma uurimisrühmas. Ta töö tegelik väärtus oli tõestatud ning ta sai füüsikalise keemia lektoriks Uppsalas. Edlundi eestvedamisel otsustas Rootsi Teadusteakadeemia anda talle stipendiumi reisimiseks. Nii sai ta oma elektrolüütilise dissotsatsioonidissotsiatsiooni teooriat täiendamas käia 1886. aastal Ostwaldiga [[Riia|Riias]] ningja Kohlrauschiga [[Würzburg|Würzburgis]], 1887. aastal Boltzmanniga [[Graz|Grazis]], 1888. aastal van't Hoffiga [[Amsterdam|Amsterdamis]]. Nende reiside ajal tõestas ta ära elektrolüütilise dissotsatsioonidissotsiatsiooni mõju [[Osmootne rõhk|osmootsele rõhule]], külmumistemperatuuri langusele ja [[Keemistemperatuur|keemistemperatuuri]] tõusule.<ref name=":5" /><ref name=":3" />

Arrheniuse teadustöö fookuses olid elektrolüüdid ja nende elektrijuhtivus. Tema algne eesmärk oli määrata lahustunud mittelenduvate ühendite molekulaarmassi elektrijuhtivuse mõõtmise teel. 1884. aastal kaitses ta oma 150-leheküljelise doktoriväitekirja elektrolüütide juhtivusest, mida aga hinnati madalalt, kuna sealsed ideed olid liiga uuenduslikud, tolle aja arusaamade kohaselt lausa uskumatud. Seetõttu ei saanud ta ka dotsendiks, mille üle Arrhenius oli väga pettunud ning ta tundis, et ta akadeemilisel karjääril pole tulevikku.<ref name=":4" /> Siiski oli aga seesama töö alguspunktiks tema hilisemale Nobeli auhinna võitmisele.<ref name=":4" /> Tolle teadustöö väide oli, et elektrolüüdid dissotseeruvad laetud osakesteks (ioonideks) ka iseeneslikult, ilma elektrivoolu rakendamata. See uus käsitlus tekitaski algul tugevat vastasseisu, kuna oli kaasaegsetest teadmistest liiga erinev.<ref name=":5" /><ref name=":2" /><ref name=":3" />

Ta väitis, et dissotseerunud hüdraatidel (Arrheniuse kasutatava definitsiooni järgi vesinikku sisaldavad happed ja alused) on "aktiivsed" (elektrolüütsed) ja "mitteaktiivsed" (mitteelektrolüütsed) osad ning selle lahuse juurde käib ka vesi. Need komponendid on omavahel keemilises tasakaalus ning elektrolüüdi lahjendamisel aktiivsete osakeste osakaal suureneb ja mitteaktiivsete oma väheneb. Seda teooriat laiendas ta ka sooladele ning defineeris nii ka aktiivsuskoefitsiendi, mis väga lihtsalt seletades näitab dissotsatsioonidissotsiatsiooni ulatust lahuses.<ref name=":3" />

Arrhenius oli esimene, kes kvantifitseeris seose atmosfääris leiduva CO₂ ningja maapinna temperatuuri vahel.<ref name=":1" /> Ta algne eesmärk oli selgitada temperatuurikõikumisi jääaegade ja jäävaheaegade vahelisel perioodil, kuid varsti arendas teemat edasi näitamaks teoreetiliselt, kuidas võiks süsihappegaasi, millest suurem osa on pärit tööstusest, kontsentratsiooni tõus atmosfääris mõjutada aja jooksul planeedi kliimat. Ta arvutas välja, et kahekordne CO₂ kontsentratsiooni tõus tõstaks Maa temperatuuri 5–6 °C võrra.<ref name="GXd9J" /> Tänapäevaks on [[kasvuhooneefekt|kasvuhooneefekti]] ja selle tagajärge globaalset soojenemist aksepteeritudaktsepteeritud kui fakti ning see on leidnud kindla koha tänapäevases kliimateaduses.<ref name="IkWa3" />