Mis tunne on olla nahkhiir?: erinevus redaktsioonide vahel

See ilmus esmakordselt [[1974]] ajakirjas [[The Philosophical Review]], lk 435–450. TaHiljem on taastrükitudsee ilmunud mitmes kogumikus, sealhulgas "[[The Mind's I]]" (toimetajad [[Daniel Dennett]] ja [[Douglas Hofstadter]]), "Readings in the Philosophy of Psychology" (toimetaja [[Ned Block]]), Nageli enda "[[Mortal Questions]]" (1979) ja "[[Philosophy of Mind: Classical and Contemporary Readings]]" (toimetaja [[David Chalmers]]).

[[Keha ja vaimu probleem]]i teeb tõrksaks [[teadvus]]. Küllap sellepärast pööratakse selle probleemi arutamisel praegu teadvusele liiga vähe tähelepanu või käsitatakse seda valesti. Viimase aja [[reduktsionism]]ieufoorias on pakutud [[vaimunähtused|vaimunähtustele]] ja [[vaimumõisted|vaimumõistetele]] mitmeid analüüse, mille eesmärgiks on näidata, et [[materialism]], [[vaimu samasusteooria]] või [[reduktsioon (filosoofia)|reduktsioon]] on mingil kujul võimalik. Nagel mainib järgmisi töid:

*[[David Lewis]]. An Argument for the Identity Theory. – ''Journal of Philosophy'', 1966; lisandustega taastrükk raamatus: David M. Rosenthal. ''Materialism & the Mind-Body Problem'', 1971

*[[Hilary Putnam]]. Psychological Predicates. – W. H. Capitan, D. D. Merrill (toim). ''Art, Mind, & Religion'', 1967; taastrükk "The Nature of Mental States". – David M. Rosenthal (toim). ''Materialism''.

Materialistlikud autorid käsitlevad keha ja vaimu probleemi samas võtmes nagu [[vesi|vee]] reduktsiooni H₂O-le, [[IBM]]-i [[arvuti]] reduktsiooni [[Turingi masin]]ale, [[äike]]se reduktsiooni [[elektrilahendus]]ele või nagu [[DNA]] ja [[geen]]i vahekorra või [[tamm]]e ja [[süsivesikud|süsivesikute]] vahekorra probleemi, ignoreerides keha ja vaimu probleemi eripära.

Igal reduktsionistil on mõni säärane lemmikanaloogia, kuid on väga ebatõenäoline, et näited õnnestunud reduktsioonist heidaksid valgust [[vaim (mens)|vaim]]u ja [[aju]] vahekorrale. Ent filosoofidel on inimlik nõrkus seletada arusaamatut tuttava ja arusaadava kaudu, olgugi see täiesti erinev. Nõnda on omaks võetud uskumatuid teooriaid. Nagel püüab selgitada, miks tavalised näited ei aita aru saada vaimu ja [[keha (bioloogia)|keha]] suhtest ning miks meil praegu pole arusaama, mis oleks vaimunähtuse füüsilise loomuse seletus. Ilma [[teadvus]]eta ei oleks keha ja vaimu probleem kaugeltki nii huvitav, teadvusega aga tundub ta lootusetu. Kuigi teadvus on teadvuslike (''conscious'') [[vaimunähtused|vaimunähtuste]] tähtsaim ja iseloomulikem omadus, ei püüagi enamik reduktsionistlikke teooriaid seda seletada. Hoolikal uurimisel selgub, et selleks ei kõlba ükski olemasolev reduktsionistlik käsitus. Mõeldav on mõni uus teoreetiline vorm, kuid kui see olemas ongi, jääb ta kaugesse intellektuaalsesse tulevikku.

Teadvusekogemus on laialt levinud, esinedes paljudel [[loomad]]el. Pole kindel, kas see esineb lihtsamatel [[organism]]idel, ja on väga raske öelda, kuidas teadvuse olemasolu üle üldjuhul otsustada. Äärmusliku seisukoha järgi on see ainult [[inimene|inimesel]]. Kahtlemata esineb teadvus üle [[universum]]i teiste päikesesüsteemide [[planeet]]idel vormides, mis on meile täiesti kujutlematud. Igatahes aga tuleneb teadvuse olemasolust organismil kindlasti, et on mingi tunne see organism olla. See ongi teadvuslike [[vaimuseisund]]ite omamise [[tarvilik ja piisav tingimus]]. (Võib-olla tuleneb teadvuse olemasolust veel midagi kogemuse vormi kohta, võib-olla isegi organismi [[käitumine|käitumise]] kohta, kuigi see viimane on kaheldav.)

Seda võib nimetada [[kogemus]]e subjektiivseks iseloomuks. Vaimunähtuste reduktiivsed [[Filosoofiline analüüs|analüüs]]id seda ei arvesta, sest nad on loogiliselt ühitatavad teadvuse puudumisega. Seda ei saa analüüsida [[funktsionaalne seisund|funktsionaalsete seisundite]] ega [[intentsionaalne seisund|intentsionaalsete seisundite]] kaudu, sest selliseid seisundeid saab omistada inimese moodi käituvatele [[robot]]itele, millel pole mingit kogemust. (Võib-olla sääraseid kogemuseta roboteid ei saaks olla, vaid asjadel, mis käituvad nii keerukalt kui inimesed, on paratamatult kogemus. Aga sellist tõsiasja ei saaks avastada pelgalt [[mõisteanalüüs]]iga.) Sama laadi põhjustel ei saa seda analüüsida kogemuste [[kausaalne roll|kausaalse rolli]] kaudu tüüpilises inimkäitumises. (Kogemuse subjektiivne iseloom ei ole sama asi mis see, milles me oleme [[korrigeerimatus|korrigeerimatud]]: me ei ole kogemuse asjus korrigeerimatud; teiselt poolt, kogemus on ka loomadel, kellel pole [[keel (bioloogia)|keel]]t ega [[mõtlemine|mõtlemist]], nii et neil pole ka [[uskumus]]i oma kogemuste kohta.) Nagel ei eita, et teadvuslikud [[vaimuseisund]]id ja [[vaimusündmus]]ed on [[käitumine|käitumise]] [[põhjus]]eks, ega seda, et vaimuseisundeid ja -sündmusi saab iseloomustada funktsionaalselt, vaid üksnes seda, et selline analüüs on ammendav. Reduktsioon peab alati tuginema analüüsile selle kohta, mida redutseeritakse. Kui analüüs jätab midagi välja, siis ei ole probleem õigesti püstitatud. Kui vaimunähtusi analüüsitakse nii, et nende subjektiivne iseloom jääb välja, siis ei saa reduktsiooniga materialismi õigustada; kui meil pole arusaamist kogemuse subjektiivsest iseloomust, siis pole selge, mida [[füsikalism|füsikalistlikult]] teoorialt oodata.

Vaimu füüsikalise aluse teoorias paistab kõige raskem olevat seletada just seda. Kogemuse fenomenoloogilisi jooni ei saa välja jätta, nii nagu tavalise [[Keemiline aine|aine]] füüsikaline või keemiline reduktsioon jätab välja aine fenomenaalsed jooned, seletades neid toimetele inimvaatlejatena ([[Richard Rorty]]. Mind-Body Identity, Privacy, and Categories'. – ''[[Review of Metaphysics]]'', XIX, 1965)). Vaimu reduktsiooni korral tuleb seletada ka fenomenoloogilisi jooni. Aga mis tahes subjektiivne fenomen on olemuslikult seotud üheainsa [[vaatekoht|vaatekohaga]], ja paistab, et objektiivne, füüsikaline teooria peab vaatekohast vältimatult loobuma, nii et reduktsioon osutub võimatuks.

Kui minu ehitus ei muutu, ei sarnane minu kogemused nahkhiire omadega. Aga kas üldse oleks mingi tähendus eeldusel, et mul on nahkhiire neurofüsioloogiline ehitus? Isegi kui ma saaksin järk-järgult nahkhiireks muutuda, ei saa ma oma praeguse ehitusega ette kujutada, kuidas tunduvad minu tulevased kogemused.

Me ei saa oma kogemuse ekstrapolatsiooni võõrolendi kogemusele lõpuni viia. Me saame ainult skemaatiliselt öelda, kuidas see tundub. Näiteks võime öelda, et nahkhiire kajalokatsioonile on omane kolmemõõtmeline taju vahemaa tagant; nahkhiirel on mingisugune [[valu]], [[hirm]], [[nälg]] ja [[lõbu]], samuti meeled, mis on meile tuttavamad kui kajalokatsioonimeel. Siiski peab igal niisugusel kogemuse juures olema konkreetne subjektiivne kogemus, mis on meile kujutlematu. Ja kui kuskil mujal universumis on teadvusega olendid, siis küllap on nende teadvuses midagi, mida me skemaatiliseltki ei oska kirjeldada. (Sama probleem tekib ka kujutlemisega, mis tunne on olla sünnist saadik [[pimekurt]]: kumbki meist ei saa aru, mis tunne on olla teine meist, küll aga usume, et mingi tunne see on.)

Nüüd tekib küsimus, kuidas omavahel suhtuvad [[tõsiasi|tõsiasjad]] ja [[mõisteskeem]]id või representatsioonisüsteemid. Kui ma usun subjektiivse valla olemasolusse, siis ma pean uskuma, et on tõsiasju, mida inimese mõisted ei haara. Seega jõuame järeldusele, et on tõsiasju, mis ei seisne inimkeeles väljendatavate [[propositsioon]]ide [[tõesus]]es (kuigi me ei oska neid tõsiasju väita ega mõista).

Ma ei pea silmas kogemuse privaatsust kogemuse omanikule. Vaatekoht on [[tüüp]], mida saab teiselt üle võtta. Fenomenoloogilised tõsiasjad on täiesti objektiivsed selles mõttes, et üks inimene saab öelda või teada, milline kvaliteet on teise inimese kogemusel. Samas on nad subjektiivsed selles mõttes, et selline omistus eeldab, et teisel on minu omaleomaga sarnane ehitus. Mida erinevam teine on, seda halvemini selline omistus mul tõenäoliselt õnnestub. Ka iseennast on teisest vaatekohast raske mõista. (Küllap moodustavad olenditevahelised kaugused pideva skaala. Näiteks küllap oskaks pime inimene, kes on harjunud kaja kuulatama, nahkhiir-olemise tunnet paremini ette kujutada. Teiselt poolt, ka inimestevaheline mõistmine ei ole päris täielik. Jutt ei olegi mitte sellest, et meil pole võimalik teada, mis tunne on olla nahkhiir, vaid et juba selleks, et aru saada, mis tähendab 'tunne olla nahkhiir', (ammugi siis teada, mis tunne on olla nahkhiir) tuleb asuda nahkhiire vaatekohale. Kui sellele vaatekohale saab asuda ligikaudselt või osaliselt, siis ka arusaamine on ligikaudne või osaline (või nii vähemalt praeguses arusaamise seisus tundub).

See ei ole iseenesest veel argument reduktsiooni vastu. Marslasest teadlane, kes ei saa aru, mis on nägemistaju, võib aru saada näiteks vikerkaarest, äikesest ja pilvest kui füüsikalistest nähtustest, kuigi ta ei saaks iial aru inimese mõistetest vikerkaare, äikese ja pilve kohta ega kohast, mis neil asjadel on inimeste fenomenaalses maailmas. Ta taipaks nendele mõistetele vastavate asjade objektiivset loomust, sest kuigi mõisted on seotud kindla vaatekohaga ja kindla nägemisfenomenoloogiaga, asjad seda ei ole: asjad on küll vaadeldavad teatud vaatekohast, kuid jäävad ise väljapoole vaatekohta, nii et neid saab vaadelda ka teistest vaatekohtadest (olgu siis vaatlejaks sama või teine organism). (Objektiivsus ei pea tingimata olema absoluutne; piisab suuremast objektiivsusest. Nagel leiab, et tema argumendid töötavad isegi juhul, kui objektiivsema ja subjektiivsema vaatekoha eristus ise sõltub mingit laadi vaatekohast.)

Kogemuse puhul aga paistab seos kindla vaatekohaga olevat palju tihedam. Raske on aru saada, mida võiks tähendada kogemuse objektiivne iseloom lahus konkreetsest vaatekohast, millest subjekt seda võtab. Kui loobuda nahkhiire vaatekohast, mis siis jääb järele küsimusest, mis tunne on olla nahkhiir? Kui aga kogemusel puudub subjektiivsele iseloomule lisanduv objektiivne loomus, mis on tabatav eri vaatekohtadest, kuidas siis saaks eeldada, et minu aju uuriv marslane vaatleb füüsilisi protsesse, mis on minu vaimsed protsessid, ainult et ta teeb seda teisest vaatekohast? Sama küsimus kehtib inimesest teadlase kohta. (Siin pole oluline, kas ajus nähtav sarnaneb kuidagi sarnaneb minu kogemusele.)

Paistab, et siin ilmneb üldine raskus psühhofüüsilise reduktsiooni (vaimu redutseerimine kehale) juures. Teistes valdkondades on reduktsioon samm suurema objektiivsuse poole, täpsema arusaamise poole asjade tegelikust loomusest. Väheneb meie sõltuvus vaatekohtadest. Me saame vahetada vaatekohti, mõeldes ometi samadest asjadest.

Tundub, et kogemuse enese mõistele see pole rakendatav. Kui me loobume oma algsest subjektiivsest vaatekohast ning püüame oma kogemust kirjeldada nii, et sellest saaksid aru need, kes ei suuda ette kujutada, mis tunne on olla meie, siis me jõuame inimkogemuse tõelisele loomusele lähemale. Kui kogemuse subjektiivne iseloom on täiesti taibatav ainult ühest vaatekohast, siis igasugune liikumine suurema objektiivsuse poole viib meid fenomeni tõelisest olemusest kaugemale.

Selle vastuväite seeme on jälgitav juba eduka reduktsiooni puhul. Tõepoolest, kui me leiame, et [[heli]] on tegelikult lainetus õhus või muus keskkonnas, siis me loobume ühest vaatekohast teise kasuks ning [[kuulmine|kuulmisega]] seotud vaatekoht jääb redutseerimata. Reduktsioon õnnestub ainult juhul, kui redutseeritavast jäetakse välja ühele või teisele [[liik (bioloogia)|liigile]] spetsiifiline vaatekoht.

Kuigi me välismaailma täielikumalt mõista püüdes jätame õigusega vaatekoha välja, ei saa me jäädagi seda ignoreerima, sest see ongi sisemaailma olemus, mitte lihtsalt vaatekoht sellele. Viimase aja [[filosoofiline psühholoogia|filosoofilise psühholoogia]] [[neobiheiviorism]] tuleneb suures osas katsest asendada vaim ise vaimu objektiivse mõistega, nii et sellest, mida redutseerida, ei jääks midagi järele. Kui me mööname, et vaimu füüsikaline teooria peab seletama kogemuse subjektiivset iseloomu, siis me peame tunnistama, et ükski praegu võtta olev käsitus ei anna meile võtit, kuidas seda teha. Kui vaimsed protsessid on tegelikult füüsilised protsessid, siis seostub teatud füüsiliste protsesside läbi tegemisega mingil seesmisel moel see, mis tunne on neid läbi teha. Jääb müsteeriumiks, mida see tähendab. (See seesmine suhe tähendaks selle paratamatut tõesust, et teatud füüsikaline seisund tundub sel ja sel moel. [[Saul Kripke]] ütleb teoses "[[Nimetamine ja paratamatus]]", et vaimse [[kausaalne biheiviorism|kausaalbiheivioristlik]] analüüs jms analüüsid ebaõnnestuvad sellepärast, et nad käsitavad näiteks sõna "valu" valude [[kontingentsus|kontingentse]] nimena. Kogemuse subjektiivne iseloom (Kripke sõnul "selle vahetu fenomenoloogiline kvaliteet") on olemuslik olemus, mille sellised analüüsid välja jätavad ja mille pärast ta ongi paratamatult see kogemus, mis ta on. Nagu Kripkegi, leiab Nagel, et hüpotees, et teatud kindlal ajuseisundil on paratamatult teatud kindel subjektiivne iseloom, ei ole ilma pikemata arusaadav. Teooriad, mis peavad vaimu ja aju suhet kontingentseks, siin seletust ei paku; võib-olla on alternatiive, mida pole veel avastatud.)

Ent sõna "on" arusaadavus on Nageli meelest petlik. Kui öeldakse, et ''X'' on ''Y'', siis tavaliselt me teame, kuidas see on mõeldud tõsi olema, kuid see on võimalik ainult tänu mõistelisele ja teoreetilisele taustale. Me teame, kuidas "X" ja "Y" [[osutamine|osutavad]] ning mis laadi asjadele nad osutavad, ja me saame enam-vähem aru, kuidas kaks väljendit saavad osutada ühele ja samale asjale (esemele, isikule, protsessile, sündmusele jne). Aga kui "X" ja "Y" on raskesti võrreldavad, siis see ei pruugi olla arusaadav. Ei pruugi olla arusaadav, kuidas nad saavad osutada samale asjale ega mis laadi asjale nad mõlemad võiksid osutada. Sel juhul jääb puudu teoreetilisest taustast. Ilma sellise taustata jääb samastamine müstiliseks.

Kummalisel kombel võivad meil olla tõendid millegi meile mitte päriselt arusaadava tõesuse kasuks. Oletame, et keegi, kes ei tea midagi putukate [[moon|moondest]], paneb [[tõuk|tõugu]] steriilsesse [[seif]]i ning leiab mõne nädala pärast seifi avades eest [[liblikas|liblika]]. Kui ta nüüd teab, et seif oli kogu aeg kinni, on tal alust uskuda, et liblikas on või oli tõuk, kuigi ta ei saa üldse aru, kuidas see nii saab olla. (Üks võimalus on, et tõugu sees oli tilluke tiivuline [[parasiit]], kes sõi tõugu ära ja kasvas liblikaks.)

Selleks et kirjeldada nahkhiirte kajalokatsioonikogemusi, tuleks välja töötada säärane fenomenoloogia. Alustada saaks ka inimestest. Võiks näiteks proovida välja töötada mõisted, mida saaks kasutada selleks, et kirjeldada sünnist saadik pimedale inimesele, mis tunne on näha. Võimalused selleks on piiratud, kuid peaks olema võimalik välja töötada meetod, millega saab objektiivselt väljendada palju rohkem, kui me palju oskame, ja hulga täpsemalt. Vähe on kasu sellistest analoogiatest nagu et [[punane]] on nagu [[trompet]]i heli. Kuid taju struktuurijooned on võib-olla paremini objektiivselt kirjeldatavad, isegi kui midagi välja jääb. Ja esimeses isikus õpitavatele mõistetele alternatiivsed mõisted võivad võimaldada meil jõuda seda laadi arusaamiseni isegi omaenda kogemusest, mida praegu takistavad just see kirjeldamise hõlpsus ja distantsitus, mida pakuvad subjektiivsed mõisted.