'''Diatoonika''' (kreeka keeles ''dia'' + ''tonos'', ''dia tonikos'' -– 'tooniste vahedega', ''at intervals of a tone'') on [[helisüsteem]], mis moodustub ainult [[alusheli]]dest. Diatoonilises helisüsteemis on [[oktav]] jagatud seitsmeks [[helikõrgus]]eks. [[Helistik]]e, [[transponeerimine|transponeerimise]] ning [[duur-moll-süsteem]]i kasutuselevõtuga 17. sajandil on laienenud ka diatoonika mõiste: diatooniline helisüsteem võib põhineda "mis tahes [[helistik]]us oleva [[helilaad]]i [[alteratsioon|altereerimata]]"<ref>Habela, Jerzy 1972: "Muusika sõnastik", tlk. Guno Tõnismann. Kirjastus "Eesti Raamat", Tallinn. 27</ref> helidel.
Diatoonika mõiste algne tähendus seostub vana-kreekavanakreeka mõistega "diatoonilist liiki (''genus'') [[tetrakord]]", mis sisaldas ühe [[pooltoon]]i ja kaks [[tervetoon]]i. Tetrakordi teisteks liikideks olid [[kromaatiline tetrakord|kromaatiline]] ja [[enharmooniline tetrakord]].
Ka [[Guido Arezzost]] poolt defineeritud keskaja helisüsteemi aluseks olevad [[heksakord]]id sisaldasid täistoonide poolt ümbritsetud pooltooni (tervetoon + tervetoon + pooltoon + tervetoon + tervetoon) ning olid seetõttu vastavalt antiiksele definitsioonile diatoonilised. Kuna aga Guido helirida, mis põhines G, C ja F helist üles ehitatud kattuvate helidega heksakordidele, sisaldas tihti helisid [[B (muusika)|B]], mida lisati moduleerimise vältimiseks A-st algavate heliridade puhul, siis erineb Guido süsteem hilisemast diatoonilisest ''musica ficta'' süsteemist.
Diatoonilised on kõik seitsmehelilised [[helirida|heliread]], mis on oktaavioktavi ulatuses täidetud viie tervetooni ja kahe pooltooniga, kusjuures pooltoonid on teineteisest eraldatud tervetoonidega. Diatoonilised on näiteks [[duur-moll-süsteem]]i[[loomulik mažoor | loomulik mažoorne helirida]] (tervetoon + tervetoon + pooltoon + tervetoon + tervetoon + tervetoon + pooltoon),[[loomulik minoor | loomulik minoorne helirida]] (tervetoon + pooltoon + tervetoon + tervetoon + pooltoon + tervetoon + tervetoon) ning [[kirikuheliread]].
