Christian Julius Ludwig Steltzer: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P Õpinguaastate sajandi parandus |
|||
2. rida:
'''Christian Julius Ludwig Steltzer''' ([[17. veebruar]] [[1758]] [[Salzwedel]], [[Saksamaa]] – [[8. oktoober]] [[1831]] [[Berliin]]) oli [[sakslased|saksa]] õigusteadlane, [[Moskva ülikool]]i professor [[1812. aasta isamaasõda|1812. aasta isamaasõja]] ajal ja [[1816]]. aastal 3 kuud [[Tartu ülikooli rektor]].
Steltzer õppis [[Halle Ülikool]]is [[
[[1806]] kutsuti Steltzer [[Venemaa keisririik|Venemaale]] õppejõuks. Seda tegi [[Mihhail Muravjov]], kes oli [[Venemaa keisririigi valitsev senat|senaator]], [[Aleksander I]] isiklik sekretär ja [[Venemaa akadeemia]] akadeemik (suri [[1807]]). Alates 1806 oli Steltzer [[Moskva ülikool]]i õppejõud ja andis kõiki juriidilisi [[õppeaine]]id kuni kriminaal[[psühholoogia]]ni välja. Tema koostatud õppematerjalidest paistab välja [[ladina keel|ladinakeelne]] kõne "''De apto vulnerum quantitatem definiendi modo, ad corpus delicti constituendum et imputationen decernendam''" ("Mugav viis haava suuruse kindlakstegemiseks ja amputeerimise vajaduse otsustamiseks"), mille ta kandis ette ülikooli pidulikul koosviibimisel ja mis oli kõigi selle teema kohta käivate ja tollel ajal teadaolevate seisukohtade kriitiline ülevaade.
10. rida:
Hinnang Steltzeri tegevusele sel ajal on kahepalgeline. Ise jutustas ta oma kirjades ülikooli rektorile [[Manfred Andreas von Heim]]ile ja siseministrile [[Aleksei Razumovski]]le oma kangelaslikust tegevusest ülikooli varade kaitsel tulekahju ja rüüstamise eest, mis küll kumbki eriti ei õnnestunud. Oma tegevust omavalitsuses õigustas ta sellega, et olevat teeninud linna, mitte vaenlast. Teisalt osales ta ühiskondliku julgeoleku osakonna juhina paljude inimeste mahalaskmise korraldamises, keda prantslased süüdistasid süütamises. Korraldati kohtulik uurimine ja [[13. juuli]]l [[1815]] võttis senat vastu otsuse, mille kohaselt Steltzerilt võeti teenistusaste ja ta saadeti riigist välja koostöö eest vaenlasega. Kuid Aleksander I rahuldas Steltzeri armupalumiskirja, milles oma süüd täielikult kahetses, ja käskis isegi Steltzerile välja maksta palga kahe aasta eest, mille jooksul Steltzer uurimise all oli olnud. Kohe pärast seda lahkus Steltzer Moskvast.
Steltzer töötas [[Tartu Ülikool]]is [[kohalik õigus|kohaliku õiguse]] professorina
Juba samal suvel, kui ülikoolis korralist õppetööd ei toimunud, müüs Steltzer neljale isikule õigusteaduste doktori kraadi, ilma et need oleksid mingit koolitust läbinud või doktorikraadi kaitsnud. Need olid rätsep Walter, vabrikant Weber, Gustel Petersen ja Peter Lafontaine. Doktorikraadi ostjad maksid [[Tartu ülikooli õigusteaduskond|Tartu ülikooli õigusteaduskonna]] kõigile neljale töötajale, kelleks olid rektor Steltzer, dekaan [[Christian Heinrich Gottlieb Köchy]], [[Carl Friedrich Meyer]] ja [[Friedrich Lampe]], ning ühe diplomi hinnaks kujunes 15 000 [[
Steltzer sai rektor olla kõigest 3 kuud, kui ta Aleksander I käsul sellelt ametikohalt vabastati. [[4. november|4. novembril]] 1816 vabastas rahvahariduse minister [[Aleksandr Golitsõn]] ka Köchy dekaani ametikohalt, kuid professoriks jäid mõlemad esialgu edasi. Lõpuks käskis Aleksander I Steltzeri ja Köchy viivitamatult vallandada koos kohustusega Tartust lahkuda ja keeluga astuda Venemaal riigiametisse, aga Meyeri juures arvestati kauaaegset laitmatut teenistust ja Lampe juures seda, et ta oli protestinud esimeste "kaitsmiste" vastu, ning mõlemad jäeti professoriks ilma õiguseta saada valitud dekaaniks või rektoriks. Kogu õigusteaduskonda trahviti ja selt võeti kuni kõigi professorite väljavahetamiseni õigus anda igasuguseid teaduskraade. [[5. mai]]l [[1817]] käskis ülikooli nõukogu Steltzeril ja Köchyl kogu raamatupidamine ja kõik raamatukogu raamatud 3 päeva jooksul üle anda, mispeale mõlemad lahkusid [[Saksamaa]]le. Meyer suri sellesama 1817. aasta sügisel ja Lampe kõigest 42-aastasena [[1823]].
| |||