Eesti juudid: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P represeerima > represseerima |
Muutsin perioodi 1918-1940 |
||
24. rida:
[[1865]]. aastast lubati teatud juutide kategooriatel asuda elama väljapool juudi asustuspiirkonda, sh Eestisse, kuid 1880. aastail alanud riikliku [[venestamine|venestamis]]protsessi käigus piirati juutidele kõrghariduse saamise võimalusi. Juutide asualades asuvates [[kõrgkool]]ides määratleti juudi rahvusest [[kõrgharidus]]e saajate arv kvoodiga: juudikubermangudes 10% ja mujal 5%, Moskva ja Peterburi ülikoolides aga 3% õppimavõetavatest tudengitest. [[1894]]. aastast laiendati see õigus kõigile juutidele. Sellega algas juutide arvu kasv. 19. sajandi lõpuks elas Tallinnas juba ligi 1500–2000 juuti.
1882. aastal hakati Tallinna ehitama sünagoogi, Tartu sünagoog valmis 1901, mõlemad hävisid Teises maailmasõjas.
Suurt osa juudi elanikkonna arvu suurenemises mängis Tartus asuv [[Tartu Ülikool]], mis võimaldas saavutada kõrgem haridus ning parandada elujärge, [[1882]]. aastal oli ülikooli 115 juudi rahvusest üliõpilast, kes olid saabunud ka väljastpoolt [[Eestimaa kubermang]]u ning [[Liivimaa kubermang]]u, juudi päritolu üliõpilaste arv kasvas eriti pärast [[1881]]. aastal Venemaa keisririigi [[läänekubermangud]]es alanud antisemiitlikke aktsioone. ▼
▲Suurt osa juudi elanikkonna arvu suurenemises mängis Tartus asuv [[Tartu Ülikool]], mis võimaldas saavutada kõrgem haridus ning parandada elujärge, [[1882]]. aastal oli ülikooli 115 juudi rahvusest üliõpilast, kes olid saabunud ka väljastpoolt [[Eestimaa kubermang]]u ning [[Liivimaa kubermang]]u, juudi päritolu üliõpilaste arv kasvas eriti pärast [[1881]]. aastal Venemaa keisririigi [[läänekubermangud]]es alanud antisemiitlikke aktsioone. 19. sajandi lõpul õppis Tartu ülikoolis umbes 300 juuti, mis tegi 20% üliõpilaste üldarvust
19. sajandi lõpul asus Eestimaale elama rohkesti juute: aastatel 1867–1897 suurenes juutide arv Eestis kuus korda, suurimateks keskusteks said Tartu linn ja Tallinn, vähesel määral elas juute ka Valgas, Narvas ja Pärnus. Tallinna ja Tartu juutide kultuuri areng oli erinev. Tallinnas elasid põhiliselt kaupmehed ja ettevõtjad, Tartus olid ülekaalus juudi haritlased. 1874. aastal loodi Juudi Üliõpilaskassa, esimene juudi üliõpilasorganisatsioon, mis aitas asutada esimest juudi algkooli Tartus 1875. aastal, kus juutidest üliõpilased kohustusid õpetama tasuta. Tallinna loodi esimene juudi eraalgkool 1880. aastal.
== Juudid Esimese maailmasõja ajal ==
37. rida ⟶ 39. rida:
== 1918–1940 ==
{{vaata|Juutide kultuurautonoomia Eestis}}
1918. aasta novembris alanud [[Vabadussõda|Vabadussõjast]] võttis osa
11.–16. maini 1919 toimunud [[Eesti Juudi Kogukondade Kongress|juudi kogukonna kongressil]] valiti Juudi Komitee, kus moodustati 4 sektsiooni: sotsialistid ([[Paenson]], [[Rochlin]]), sõltumatud ([[Hirsch Aisenstadt|Aisenstadt]] ja [[Gens]]), [[sionism|sionistid]] (Boruchov ja Selmanovich) ja usklikud (Solomon (Shlomo) Bakscht ja [[rabi]] Epstein).
1919. aastal asutati Tallinna juudi koguduse juurde juudi algkool, kus õpetati kõiki tollal algkooli õppekavas ette nähtud aineid, õppekeeleks oli vene keel. Sellest koolist kasvas välja gümnaasium. 3. veebruaril 1924 toimus Tallinna [[Juudi Gümnaasium]]i pidulik sisseõnnistamine. Aukülalistena võtsid sellest osa [[riigivanem]] [[Konstantin Päts]], haridusminister [[August Veiderma]], Tallinna linnapea [[Anton Uuesson]]. Oma kõnes ütles riigivanem, et ta tervitab juutide kolooniat Eestis kui Eesti Vabariigi kasulikke ja auväärseid kodanikke. Riigipea Päts lõpetas kõne sõnadega: "Kui meile paistab päike, hakkab ta paistma ka teile."<ref name="saks08_63-64" /> Algul sai õppekeeleks ajutiselt vene keel, hiljem loodi paralleelklassid jidišis ja heebrea keeles. 1926. aastal loodi juudi erakeskkool Tartus ning aastatel 1926–1936 tegutses kuueklassiline Valga avalik juudi algkool.
[[Eesti Vabariigi I põhiseadus]]e kohaselt said [[1925]]. aastal 3045 siin elavat juuti esimestena maailmas [[kultuurautonoomia]]. Juunis 1926 valiti Juudi Kultuurinõukogu ja kuulutati välja juudi kultuurautonoomia. Autonoomia juhtorgan oli Juudi Kultuurivalitsus, mille eesotsas oli kuni selle laialisaatmiseni 1940. aastal Hirsch Aisenstadt.Kultuuromavalitsuse kompetentsi kuulusid juutide avalike ja eraõppeasutuste juhtimine ja järelevalve, kultuuri-, spordi- ning noorteküsimused. Vähemusrahvuste avalikke koole (kuni gümnaasiumiastmeni) rahastati riigieelarvest, erakoolide ülalpidamine ja kultuurivaldkonnad olid kaetud annetuste ja maksudega, mida kultuuromavalitsus võis oma liikmetele kehtestada. 1927. aastal määras [[Palestiina]]s asunud juudi rahvusfond Eesti Vabariigile erilise aukirja selle eest, et ta andis 1925. aastal esimese riigina juutidele rahvuskultuurilise autonoomia.<ref name="sakala_2005" />
Aastatel 1918–1940 tegutses Eesti Vabariigis 39 erinevat juudi seltsi ja organisatsiooni. Poliitilistest organisatsioonidest olid suuremad parempoolne noorteorganisatsioon „Beitar“, sotsialistlik-sionistlik „Hašomer Hazair“, vasakpoolne „Licht“ ning sionistlik naisselts „WIZO“. Spordiseltsidest oli populaarseim „Makkabi“, tegutsesid ka Tartu ja Tallinna juudi tenniseklubid. Juudi üliõpilasseltse tegutseses sel perioodil kolm: s – „Limuvia“, „Hasmonea“ ning naisüliõpilasi ühendav „Hazfiro". Kultuuriseltsidestsoli sSuurimi Tallinnas 1918. aastal loodud Bjaliku sel, mille juures tegutses 50-liikmeline segakoor Jakob Margolini juhatusel.“.
Eesti juutide koduseks keeleks oli jidiš.Jidišit eelistasid vasakpoolsed juudid, kes pooldasid rahvusliku kultuuri arendamist diasporaas. Sionistlik vool, kelle eesmärk oli juudi riigi loomine Palestiinas, pidas paremaks heebrea keelt. Kultuuromavalitsuses ja suuremates organisatsioonides saavutas sionistlik vool domineeriva positsiooni ning koolidesse viidi sisse heebreakeelne õpetus.
29. augustil 1940 teatas [[Eesti NSV]] [[Sisekaitseülem]] otsusest sulgeda kõik juudi rahvuslikud organisatsioonid laiali saata, sest "nende tegutsemine ei ole kooskõlas töötava rahva huvidega".<ref name="saks08_64" />
| |||