Avalik esinemine: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
P Korrastasin skripti abil viiteid |
||
29. rida:
Retoorika süstemaatiline uurimine sai alguse [[Vana-Kreeka |Antiik-Kreekas]]. Tolle aja linnriikides oli määratlev tähtsus oskusel erinevatel puhkudel asjast selgelt rääkida. Kõnelemine rahvakoosolekutel, kohtus või pidulikul sündmusel moodustasid lähtekohad kolmele kõnekunsti liigile, mis antiikajal arvesse tulid – poliitilised kõned, juriidilised kõned ja pidulikud kõned.
Eriti tuntud on mõned Ateena kõnemehed, ja nende kõnede tekstid on tänaseni säilinud. [[Lysias]], kes oli sisserändaja ei tohtinud ise kothus esineda, vaid tegtuses kõnekirjutajana kodanikele, kes olid kostja või hageja rollis mitmesugustel protsessidel. Lysiase “atika” stiil oli selge ja lakooniline, vastupidiselt “asiaatlikule”, ülekoormatud kujundirikkale stiilile, mida esines eelkõige peokõnede puhul. <ref
Vanim säilinud ning antiikekspertide poolt hinnatuim retoorikaõpik on [[Aristoteles |Aristotelese]] [[Rhetoric Aristotle |“Retoorika”]]. Praktilisema suunitlusega õpikus [[Rhetoric to Alexander |“Retoorikast Aleksandrile”]] leidub üksikasjalikumaid soovitusi, kuidas publikule esineda, kõne pidada. <ref
Vahepeal teiste meediumite tõttu hääbunud kõnekunsti praktika viidi uutesse kõrgustesse [[teine maailmasõda |teise maailmasõja]] käigus. [[Winston Churchill |W. Churchilli]] kõnesid aastatest 1940-1941 peetakse [[Cicero]] ja [[Abraham Lincoln |Lincolni]] omade kõrval kõige oskuslikumalt üles ehitatud retoorilisteks tekstideks, mis tänaseni säilinud on. Selle kõige eelduseks oli raadio leiutamine, mis pakkus suulisele kõnele ootamatult tagasi tema mõju, tekitades suurearvulise publiku. Järgnes televisiooni pealetulek 1950. aastatel.
41. rida:
Kõige määratlevama tähtsusega on korralik ettevalmistus. Enda teema valdamine on tähtsaim element avalikul esinemisel. Teema mitte tundmise korral on parem sõna mitte võtta. Eelnevalt peaks läbi mõtlema pidepunktid, millest rääkida ning mis järjekorras teemasid esitada, kõne konstrueerida. Samuti peaks kõne jõudma mingi kindla teesini. Kõne struktureeritus teeb kuulajaile lihtsamaks seda järgida ning selle tulemusena on publik rohkem aldis.
Suuline ettekanne peab põhimõtteliselt olema suuline. Sellest tulenevalt peaks oma kõne või teksti hästi tundma. Kõne meeldejätmiseks või struktureerimiseks võib kasutada spikri abi. Spikker võib olla mitmesugune, mälupildid näidetest ja formuleeringutest võib siduda näiteks eri sõrmedega nii, et kätt vaadates võib neid sealt “näha”.<ref
Retoorilises olukorras pakub puhtakujulisust silmside elava publikuga. See annab kuulajale tunde, et kõneleja huvitub kuulajaskonnast ning selle tulemusena suureneb kuulajaskonna huvi kõneleja vastu.
49. rida:
Kõne efektiivseks edasiandmiseks võib kasutada mõistete illustreerimist näidetega, mille abil saab publik luua seoseid oma eluga.
Alati on edasiviivaks elemendiks tagasiside küsimine. Positiivne tagasiside motiveerib ning negatiivse korral on võimalik teha oma kõnes parandusi. Tavaliselt ei jää kuulajatele meelde see, millest räägid, vaid see, millise emotsiooni esinedes edasi annad. Retoorika on hetkekunst <ref
==Viited==
{{viited|allikad=
<ref name="Hägg">Göran Hägg, "Praktiline kõnekunst", Perioodika 2003 (LR)</ref>
}}
==Kirjandus==
| |||