Redaktsioon: 27. detsember 2015, kell 22:52 redigeeri Kuriuss (arutelu \| kaastöö) Usaldatud kasutajad 186 602 muudatust PResümee puudub Märgis: Visuaalmuudatus ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 15. märts 2018, kell 05:16 redigeeri eemalda DoktorFaustus123 (arutelu \| kaastöö) 1 muudatus Resümee puudub Uuem muudatus →
1. rida: '''Rahvusvaheline õigus''' (rahvusvaheline avalik õigus; ingl. k. ''public international law, law of nations'', pr. k. ''droit deinternational ~~gens~~public'', sks.k. ''das Völkerrecht'', vene k. ''международное право'') on [[õigusharu]], mis reguleerib [[riik]]ide ja teiste rahvusvahelise õiguse [[~~subjekt~~õigussubjekt\|subjektide]]~~ide~~ käitumist. ~~Mõiste võttis kasutusele [[Jeremy Bentham]] (1748–1832).~~ ▼ ~~{{toimeta}}~~ Mõiste ’international law’ võttis esimesena kasutusele inglise õigusteadlane [[Jeremy Bentham]] (1748–1832). Varasemalt nimetati seda õigusvaldkonda ’rahvaste õiguseks’ ja Euroopas ka ’Euroopa avalikuks õiguseks’ (''jus publicum Europaeum''). ▲'''Rahvusvaheline õigus''' (rahvusvaheline avalik õigus; ingl. k. ''public international law, law of nations'', pr. k. ''droit de gens'') on [[õigusharu]], mis reguleerib [[riik]]ide ja teiste rahvusvahelise õiguse [[subjekt]]ide käitumist. Mõiste võttis kasutusele [[Jeremy Bentham]] (1748–1832). == Ajalugu == ~~== Rahvusvahelise õiguse mõiste piiritlemine==~~ Traditsioonilise käsitluse järgi kujunesid klassikalise rahvusvahelise õigus alused välja Euroopas [[Kolmekümneaastane sõda\|Kolmekümneaastase sõja]] lõpuks, kui 1648. aastal sõlmiti [[Vestfaali rahu]]lepingud. Toona tunnustati [[suveräänsus\|suveräänsete]] riikide võrdõiguslikkust Euroopa korra aluspõhimõttena, mis erines põhimõtteliselt keskaegsetest universaalmonarhia taotlusest. Ideelises plaanis arendas rahvusvahelise õiguse mõtet olulisel määral hollandi õigusteadlane [[Hugo Grotius]] (1583–1645), kelle 1625. aastal ilmunud käsitlus „Sõja ja rahu õigusest“ (''De iure belli ac pacis'') osutus Euroopas väga mõjukaks ja kelle üheks põhiideeks oli, et [[sõda]] pole täielikult õigusest ja reeglitest vaba nähtus. Ka hiljem on õigusteadlaste roll rahvusvahelise õiguse normide väljendamisel olnud märkimisväärne. Siin sobiks tähtsamatest nimetada näiteks šveitslane [[Emer de Vattel]] (1714–1767), sakslane [[Georg Friedrich von Martens]] (1756–1821), Lvivist (Lembergist) pärit Cambridge’i professor [[Hersch Lauterpacht]] (1897–1960) jt. Ka Pärnus sündinud [[Friedrich Fromhold Martens\|Friedrich (Fjodor Fjodorovitš) Martens]] (1845–1909) kuulub rahvusvahelise õiguse ajaloo oluliste juristide-teadlaste hulka, muuhulgas, sest kirjutas esimese mahuka venekeelse originaalkäsituse rahvusvahelisest õigusest, avaldas [[Venemaa Keisririik\|Vene tsaaririigi]] välislepingute kogu ja mängis juhtivat rolli 1899. aasta [[Haagi konventsioon\|Haagi rahukonverentsil]]. ~~Õigusnormide, üldtunnustatud õiguspõhimõtete ja tavade süsteem, mis reguleerib suveräänsete riikide ja teiste rahvusvahelise õiguse subjektide omavahelisi suhteid.~~ Traditsioonilist käsitust rahvusvahelise õiguse ajaloost, mis rõhutab Euroopa olulisust alates Vestfaali rahulepingutest, on viimastel aastakümnetel kritiseeritud kui liialdatult Euroopa-keskset. Teatud rahvusvahelise õiguse osiseid, näiteks [[diplomaatia]]s ja rahvusvahelises sõjaõiguses, aga ka lepingute praktikas, on tõepoolest tuvastatud nii antiikajal kui ka väljaspool Euroopat. Siiski varasematel ajastutel ja väljaspool Euroopat polnud levinud suveräänse võrdsuse idee erinevate võimude vahel – näiteks [[Hiina]] mõtlemises olid Hiina vahetud naabrid tema [[vasall]]id, kes pidid Pekingile tribuuti maksma. Samas Euroopa riigid, kes tunnustasid suveräänset võrdust omavahel juriidilise ideena isegi siis, kui nad praktiseerisid jõudude tasakaalu poliitikat, kasutasid rahvusvahelist õigust koloniseerimisprotsessi käigus mujal. Muu hulgas väitsid paljud Euroopa juristid 19. sajandil, et rahvusvahelist õigust said täiel määral kasutada vaid ’tsiviliseeritud rahvad’, kelle all peeti silmas kristlasi, eurooplasi ning Euroopa päritolu koloniste. Alles 20. sajandil sai rahvusvaheline õigus universaalseks ja selle üheks sümboliks on kõiki suveräänseid riike hõlmav [[Ühinenud Rahvaste Organisatsioon]] peakorteriga [[New York\|New Yorgis]]. Klassikaline rahvusvaheline õigus reguleeris piiratud hulka riikidele elulist huvi pakkunud küsimusi [[diplomaatia]], [[sõda\|sõja]], [[territoorium\|maismaaterritooriumi]] ja [[mereõigus\|meresõidu]] kohta. Tänapäeval on reguleerimisvaldkond oluliselt suurenenud, hõlmates [[inimõigused\|inimõiguste]], [[rahvusvaheline majandusõigus\|majanduse]] ja isegi [[kosmoseõigus\|kosmosega]] seotud küsimusi. === ~~Riigisisene~~Olemusest ja ~~rahvusvaheline~~mõistest ~~õigus =~~== Üheks klassikaliseks arutlusteemaks rahvusvahelise õiguse osas on olnud küsimus, mil määral ta suudab reguleerida võimupoliitikat ja suurjõudude tegevust. Nn realistlik koolkond on selles kahelnud ja viidanud sellistele autoritele nagu Vana-Kreeka kirjamees [[Thukydides]], inglise jurist [[John Austin]] (1790–1959) jmt. USA õigusteadlane [[Louis Henkin]] (1917–2010) täheldas selle kohta empiiriliselt, et „peaaegu kõik riigid järgivad peaaegu kõiki rahvusvahelise õiguse põhimõtteid ja peaaegu kõiki endi kohustusi peaaegu kogu aeg“. Samas situatsioonides nagu [[Iraagi sõda]] 2003. aastal või [[2014. aasta Krimmi kriis\|Krimmi annekteerimine]] 2014. aastal pole küsimus rahvusvahelise õiguse võimest võimupoliitika otsuseid piirata oma tähtsust minetanud. Riigisisene õigus on ennekõike hierarhiline [[õigussüsteem]], mida iseloomustavad keskne riigivõim, tsentraliseeritud jõu kasutamine ja [[võimude lahusus\|võimuaparaadi jagunemine]] seadusandlikuks, täidesaatvaks ja õigustmõistvaks. Riigivõim tagab sanktsiooniaparaadiga kohustuste täitmise üksikisikute poolt. Rahvusvaheline õigus erineb siseriiklikust õigusest, kuna rahvusvahelises kogukonnas puudub tsentraalne sunni- ja täidesaatmismehhanism. Teatud määral tegeleb sellega [[ÜRO Julgeolekunõukogu]], aga seda eelkõige kõige otsesemate rahvusvahelise rahu ja julgeoleku ohustamise juhtude puhul ja ka siis pole ÜRO Julgeolekunõukogu alaliste liikmete vetoõiguse tõttu otsusele jõudmine garanteeritud. Öeldakse, et rahvusvaheline õigus on detsentraliseeritud süsteem, kus ühe riigi õigusrikkumisele vastamine sõltub paljuski teiste riikide reaktsioonidest. Rahvusvaheline õigus on horisontaalne [[süsteem]], kus osalejad on õiguslikult, kuigi sageli mitte poliitiliselt võrdsed. ''Lotuse'' reegli kohaselt pärinevad riikidel lasuvad kohustused nende iseendi tahtest ning piiranguid riikide suveräänsusele ei saa seetõttu eeldada. Riigid täidavad oma kohustusi vabatahtlikult ning sanktsioonide süsteem on üldiselt väheefektiivne. Kuigi rahvusvaheline õigus ei vasta ei [[avaliku ja eraõiguse eristamine\|avaliku ega eraõiguse tunnustele]], paigutavad [[riigiõigus]]ega tegelevad autorid ta tavaliselt avaliku õiguse alla. Rahvusvahelist õigust tuleb näha tema ajaloolises arengus. Näiteks [[esimene maailmasõda\|esimese maailmasõja]] ajal normi, mis oleks keelanud agressiivse sõja alustamise, veel ei eksisteerinud, ent alates 1928. aasta [[Kelloggi-Briandi pakt]]ist ja eriti 1945. aasta [[Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikiri\|ÜRO põhikirjast]] (Hartast) on see rahvusvahelise õiguse üheks keskseks normiks. Samuti on [[inimõigus]]ed ja näiteks ka keskkonna teemad rahvusvahelisesse õigusese, eelkõige lepingutesse, jõudnud alles pärast [[teine maailmasõda\|teist maailmasõda]]. Iga ajaloolise sündmuse hindamiseks rahvusvahelise õiguse kontekstis tuleb vaadata seda rahvusvahelist õigust, mis antud ajahetkel kehtis. === Rahvusvaheline õigus ja rahvusvaheline eraõigus ===▼ Klassikaline rahvusvahelise õiguse teooria rõhutab riikide suveräänsust, ent pärast teist maailmasõda on eriti [[läänemaailm]]as kogunud jõudu teooriad, mis rõhutavad inimõiguste tähtsust ja rahvusvahelise kogukonna ühiseid eesmärke. Suveränistid omakorda kritiseerivad selliseid rahvusvahelise õiguse teooriaid kui globalistlikke ja eelkõige läänemaailma, sh globaalse kapitali, huvidest kantuid. Nõukogude õigusteadlane [[Grigori Tunkin]] (1906–1993) süüdistas Läänt koguni katsetes selliste teooriate kaudu luua ’[[maailmariik]]i’. Oluline on aduda, et rahvusvahelise õiguse valitsev [[diskursus]] on teatud määral ühtlasi ka võimudiskursus. [[Rahvusvaheline eraõigus]] (ingl. k. ''private international law, choice of law'') ei ole – kuigi see nimetusest nii näib – seotud rahvusvahelise avaliku õigusega, vaid on riigisisese õiguse osa, mis määrab, millise riigi õigust kohaldatakse juhul, kui [[õigussuhe\|õigussuhtes]] esineb nn. välismaine element, nt kui konkreetse riigi territooriumil abielluvad [[kodanik]] ja [[välismaalane]].▼ Eristatakse rahvusvahelist ja siseriiklikku õigust, ent suureks küsimuseks on nende omavaheline suhe, mis võib riigiti mõneti erineda. Pajudes riikides, sh Eestis, on see küsimus reguleeritud [[põhiseadus]]es. Suures plaanis eristatakse kahte mudelit – monism (rahvusvaheline ja siseriiklik õigus on ühe ja sama õigussüsteemi osad) ja dualism (need on erinevad õigussüsteemid ja tuleb eraldi reguleerida, kuidas rahvusvahelise õiguse norm jõuab siseriiklikku õigussuhet mõjutama). Anglo-Ameerika nn [[üldine õigus\|üldise õiguse]] (ingl. k. ''common law'') maades on need küsimused reguleeritud mitme sajandi vältel väljendatud kohtupraktikaga. Millist süsteemi ka ei kasutata, on rahvusvahelises õiguses põhimõte, et riik ei saa tugineda oma siseriikliku õiguse sätetele, õigustamaks rahvusvahelise õiguse kohustuse rikkumist. ~~== Rahvusvahelise õiguse subjektid ==~~ Traditsiooniliselt olid rahvusvahelise õiguse subjektideks ainult riigid. Tänapäeval peetakse rahvusvahelise õiguse subjektideks ka [[rahvusvaheline organisatsioon\|rahvusvahelisi organisatsioone]] ning piiratud määral [[füüsiline isik\|füüsilisi]] ja [[juriidiline isik\|juriidilisi isikuid]]. Tänapäeva rahvusvahelises õiguses on tekkinud mitmeid alavaldkondi ja normikomplekse. Klassikalistele valdkondadele nagu [[diplomaatiline õigus]], [[rahvusvaheline humanitaarõigus]] (varasemalt: sõjaõigus) ja [[rahvusvaheline mereõigus]] on lisandunud [[rahvusvaheline kriminaalõigus]], [[rahvusvaheline keskkonnaõigus\|keskkonnaõigus]], [[rahvusvaheline kaubandusõigus\|kaubandusõigus]], [[rahvusvaheline finantsõigus\|finantsõigus]], [[kosmoseõigus]] jne, lisaks juba eelpool esile tõstetud inimõiguste õigusele. Mõnede autorite arvates on erinevate rahvusvahelise õiguse alavaldkondade vahel ka teatud killustumispotentsiaal (ingl k ''fragmentation of international law'') – siis, kui näiteks mõnede rahvusvaheliste kohtute praktikas muutub nõrgaks side üldise rahvusvahelise õiguse põhimõtetega või mõne teise rahvusvahelise õiguse alavaldkonnaga. Samas on väidetud, et teatud normid rahvusvahelises õiguses on teistest tähtsamad (eelkõige ''[[jus cogens]]'' normid, millest pole võimalik ka lepinguliselt taganeda). Selles kontekstis räägitakse rahvusvahelise õiguse ’konstitutsionaliseerumisest’ (ingl. k. ''constitutionalization of international law''). ▲Eristatakse rahvusvahelist (avalikku) õigust ja [[~~Rahvusvaheline~~rahvusvaheline eraõigus\|rahvusvahelist eraõigust]]. Rahvusvaheline eraõigus (ingl. k. ''private international law, choice of law'') ei ole – kuigi see nimetusest nii näib – seotud rahvusvahelise avaliku õigusega, vaid on riigisisese õiguse osa, mis määrab, millise riigi õigust kohaldatakse juhul, kui ~~[[õigussuhe\|~~õigussuhtes]] esineb nn. välismaine element, nt kui konkreetse riigi territooriumil abielluvad [[kodanik]] ja [[välismaalane]]. Siiski on riigiti suhtumine rahvusvahelise eraõiguse mõistesse ka erinenud – näiteks Nõukogude Liidus oli see laiem Anglo-Ameerika ''conflict of law'' mõistest, sisaldades riigi kõiki välismaise elemendiga õigussuhteid, kui õigussuhte teiseks osapooleks polnud välisriik, vaid näiteks erainvestor. == Subjektid == Traditsiooniliselt olid rahvusvahelise õiguse subjektideks ainult riigid. Tänapäeval peetakse rahvusvahelise õiguse subjektideks ka [[rahvusvaheline organisatsioon\|rahvusvahelisi organisatsioone]] ning piiratud määral [[füüsiline isik\|füüsilisi]] ja [[juriidiline isik\|juriidilisi isikuid]]. Küsimus rahvusvahelise õiguse subjektidest on rahvusvahelise õiguse üks teoreetilistest alusprobleemidest ja vastustest sellele küsimusele tulevad esile rahvusvahelise õiguse erinevad koolkonnad. Näiteks Venemaa rahvusvahelise õiguse doktriinis on näha vastasseisu ideele, et inimest saaks riigi kõrval tunnustada rahvusvahelise õiguse täisväärtusliku subjektina. Väljaspool läänemaailma on rõhutatud riikide suveräänsust ja mõnikord väljendatud skepsist inimõiguste ulatuse, rahvusvaheliste korporatsioonide õiguste ja kodanikühiskonna kaasamise üle subjektidena rahvusvahelise õiguse kontekstis. Samas on alates 20. sajandist olnud selgesti näha teatud valdkonnas pädevuste liikumine erinevatele rahvusvahelistele organisatsioonidele. Seoses [[11. septembri terrorirünnakud\|2001. aasta terrorirünnakutega USAs]] tõusis teravalt päevakorda ka rahvusvahelise õiguse suhe mitteriiklikesse moodustistesse (ingl k ''non-state actors''), eriti juhtudel, kui sellised moodustised esitavad väljakutse rahvusvahelise õiguse aluspõhimõtetele. Kui riik sallib enda territoorium selliseid mitteriiklikke moodustisi, võib riigi jaoks sellest tuleneda rahvusvahelis-õiguslik vastutus. == Rahvusvahelise õiguse allikad == Rahvusvahelisel õigusel on kolm esmast allikat: [[rahvusvaheline leping\|rahvusvahelised lepingud]], rahvusvaheline tavaõigus ja õiguse üldpõhimõtted (vt [https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=555597 Rahvusvahelise Kohtu Statuudi artikkel 38 lg 1].). Kõige tähtsamad neist on rahvusvahelised lepingud, millega riigid oma põhimõtteliselt piiramatut vabadust vabatahtlikult piiravad. ~~Rahvusvahelise~~Teiseks ~~lepingu~~oluliseks ~~puudumisel~~rahvusvahelise ~~kohaldatakse~~õiguse allikaks on ~~rahvusvahelist~~rahvusvaheline ~~tavaõigust~~tavaõigus, mis moodustub riikide pikaajalisest ning ühetaolisest käitumisest (''longa consuetudo'') ja nende veendumusest, et selline käitumine on õiguslikult kohustav ja ühiskonnas vajalik (''opinio juris sive necessitatis''). ''[[Non liquet]]'' olukorras jääb võimalus kohaldada õiguse üldpõhimõtteid. Sinna hulka kuuluvad nii rahvusvahelise õiguse põhimõtted kui ka põhimõtted, mis on ühised maailma suurtele õigussüsteemidele. Esimeste näiteks on ''[[pacta sunt servanda]]'', [[hea usu põhimõte\|hea usu]] ja [[mõistlikkuse põhimõte~~\|mõistlikkuse~~]] ~~põhimõte~~, teiste näiteks riikide siseasjadesse mittesekkumise põhimõte. Rahvusvahelise tavaõiguse ning õiguse üldpõhimõtete sisu määratlemiseks on lubatud kasutada täiendava õigusallikana kohtuotsuseid ja õigusteadlaste teoseid. Kohtuotsused rahvusvahelise õiguse allikana võivad olla rahvusvaheliste [[vahekohus\|vahekohtu-]] ja kohtuotsuste kõrval ka riigisiseste (ennekõike kõrgemate) kohtute otsused. Õigusteadlaste teostest tulevad kõne alla ainult kõige autoriteetsemad autorid~~. See on lühike nimekiri, kuhu kuuluvad näiteks [[Lassa Oppenheim]] ja [[Hersch Lauterpacht]]~~. Peab silmas pidama, et kuigi sageli kirjutavad õigusteadlased sellest, milline õigus ''peaks olema või võiks olla (lad. k. ''lex ferenda''), on siin mõeldud eelkõige kirjutisi sellest, milline kehtiv õigus on (''onlex lata''). ▲=== Rahvusvaheline õigus ja ~~rahvusvaheline~~Eesti ~~eraõigus =~~== == Kirjandus ==▼ Rahvusvaheline õigus ja rahvusvahelise õiguse argumendid on mänginud Eesti riikluse kujunemisel ja taastamisel kaalukat rolli. Enamik Eesti riigi sünni juures olnud poliitikutest ([[Konstantin Päts]], [[Jaan Poska]], [[Ants Piip]] jt) olid juristid ja tundsid hästi rahvusvahelise õiguse aluseid. Paguluses uurisid rahvusvahelist õigust ja kirjutasid sellest mh ka eesti keeles [[Artur Taska]] jt. 1980. aastatel viis kirjanik [[Jaan Kross]] rahvusvahelise õiguse laiemalt Eesti inimeste teadvusesse, kui avaldas romaani Friedrich Martensi elust pealkirjaga „[[Professor Martensi ärasõit]]“, romaan tõlgiti hiljem erinevatesse võõrkeeltesse. Kui president [[Lennart Meri]] käest küsiti 1990. aastate lõpus kommentaari [[India]] ja [[Pakistan]]i tuumakatsetuste kohta, vastas ta, et väikeriikide tuumapommiks on rahvusvaheline õigus. See veidi liialdatud seisukoht tulenes eelkõige kogemusest, mis sai Balti riikidele osaks 1990.–1991., eelkõige riikliku järjepidevuse doktriini (ingl k. ''state continuity'') mõjust Balti riikide iseseisvuse taastamisel. * Kiviorg, M. ''et al.'', ''Rahvusvaheline õigus'', 2. tr. Tallinn: Juura 2004.▼ * Värk, R. ''Sissejuhatus rahvusvahelisse õigusse.'' Tartu : Tartu Ülikooli Kirjastus 2005. ▼ Ent rahvusvahelise õiguse ajalooga seonduv ulatub veelgi kaugemale Eesti minevikku. Näiteks vene rahvusvahelise õiguse juristi, samuti Eestiga seotud parun [[Michael von Taube\|Michael (Mihhail) Taube]] (1869–1961) arvates olid [[Vana-Liivimaa]] riiklikud moodustised teedrajavad keskaegse [[arbitraaž]]i kujunemisel. * Harris, DJ. ''Cases and Materials on International Law'', 6th ed. London: Sweet & Maxwell 2004. ISBN 0-421-78150-5. 1920. aasta 2. veebruaril Nõukogude Venemaa ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud [[Tartu rahu]]leping oli esimene leping rahvusvahelise õiguse ajaloos, kus emamaa tunnustas varasema riigi osas eraldumist tuginedes rahvaste enesemääramisõiguse põhimõttele. Seega Eesti Vabariigi tekkimine rahvusvahelise õiguse subjektina on seotud rahvaste enesemääramisõiguse põhimõtte esiletõusuga 20. sajandi rahvusvahelises õiguses. Eestist pärit rahvusvahelise õiguse juristid on mänginud kaalukat rolli Venemaa ja Nõukogude Liidu rahvusvahelise õiguse diskursuses – eelkõige Fridrich Martens tsaariaja ja [[Rein Müllerson]] Nõukogude Liidu lõpuaastatel. Kaasajal osaleb Eesti rahvusvahelise õiguse normide uurimisel ja kujundamisel näiteks [[küberrünnak]]ute kontekstis, kus „[[Tallinna käsiraamat]]u“ nime all tuntakse tunnustatud õigusteadlaste kollektiivi katset kohaldada olemasolevaid rahvusvahelise õiguse norme ja põhimõtteid küberrünnakutele ja -konfliktidele. ▲== Kirjandus == * ''Baltic Yearbook of International Law'', Leiden: Brill, 2000– * Crawford, J., ''Brownlie’s Principles of Public International Law, 8th edition'', Oxford: Oxford University Press, 2012. ▲* Kiviorg, M., ~~''et~~Land, alK., Vallikivi, H.'', ''Rahvusvaheline õigus. Loengud'', ~~2. tr.~~ Tallinn: Juura ~~2004~~2010. * Klabbers, J. Rahvusvaheline õigus, Tallinn: Juura, 2018. * Kross, J., Professor Martensi ärasõit, Tallinn: Eesti Raamat, 1984. * [[Lauri Mälksoo\|Mälksoo, L.]], Rahvusvaheline õigus Eestis. Ajalugu ja poliitika, Tallinn: Juura, 2008. * Mälksoo, L. ja Müllerson, R., artiklid Friedrich Martensist Akadeemias No 8, 2015. * [[Ants Piip\|Piip, A.]], ''Rahvusvaheline õigus'', Tartu: Akadeemilise kooperatiivi kirjastus, 1936. * Shaw, M.N., ''International Law, 8th edition'', Cambridge: Cambridge University Press, 2017. * ''Tallinn Manual 2.0 on the International Law Applicable to Cyber Operations, 2nd ed.'', Cambridge: Cambridge University Press, 2017. * Taska, A. ''Rahvusvaheline õigus'', Lund, 1977. * Uustal, A., ''Rahvusvaheline õigus'', Tallinn: Eesti Raamat, 1984. ▲* Värk, R. ''Sissejuhatus rahvusvahelisse õigusse.''. Tartu : Tartu Ülikooli Kirjastus 2005. [[Kategooria:Õigusteadus]]

Rahvusvaheline õigus: erinevus redaktsioonide vahel