|
[[Pilt:Adenauer 1956.jpg|thumb|Konrad Adenauer 1956. aastal]]
'''Konrad Hermann Joseph Adenauer''' ([[5. jaanuar]] [[1876]] [[Köln]] – [[19. aprill]] [[1967]] [[Bad Honnef]]) oli Saksamaa ja Lääne-Saksamaa poliitik, katoliikliku [[Tsentrumipartei]] liige [[1906]]. aastast ning üks [[Kristlik-Demokraatlik Liit|Kristlik-Demokraatliku Liidu]] rajajaid.
Adenauer oli hariduselt jurist.
Ta oli [[1917]]–[[1933]] [[Köln]]i ülemlinnapea ning [[1920]]–1933 [[Preisi Riiginõukogu]] president.
Pärast Esimest maailmasõda kaalus ta eraldi Reini riigi loomist kas Saksamaa koosseisus või väljaspool seda.
[[Weimari Vabariik|Weimari Vabariigi]] ajal oli Adenauer Preisi ''Landtag'''is.
Pärast natsionaalsotsialistide võimuletulekut Saksamaal vabastati Adenauer kõigist ametitest ning [[1934]] ja [[1944]] oli ta mõned kuud vangis.
Maist oktoobrini 1945 oli Adenauer jälle Kölni ülemlinnapea. Ta osales Kristlik-Demokraatliku Liidu ülesehitamises [[Briti okupatsioonitsoon]]is. Aastatel 1946–1949 oli ta KDL-i tsooniesimees, 1950–1966 KDL-i üleriigiline esimees.
Aastatel 1948–1949 oli ta [[Parlamentaarne Nõukogu|Parlamentaarse Nõukogu]] liige ja esimees. Aastal [[1949]] valiti ta [[Bundestag]]i liikmeks ning [[15. september|15. septembril]] Saksamaa Liitvabariigi esimeseks [[Saksamaa liidukantsler|liidukantsler]]iks. Sellesse ametisse jäi ta [[15. oktoober|15. oktoobrini]] [[1963]], kui ta oli sunnitud tagasi astuma. Aastatel 1957–1961 oli KDL-il absoluutne enamus.
Adenaueri valitsuse juhtimisel jõudis Lääne-Saksamaa suveräänsuseni ([[Pariisi lepingud]] [[1954]]) ja [[NATO]]-sse astumiseni [[1955]]. Kindlustusid [[parlamentaarne demokraatia]] ja [[sotsiaalne turumajandus]], milles oli tähtis osa [[Ludwig Erhard]]il. Adenauer oli tugev juht, kelle valitsemisviisi nimetati [[kantsleridemokraatia]]ks. See tõi kaasa nii suure autoriteedi kui ka tugeva vastuseisu opositsioonilises avalikus arvamuses.
Aastatel 1951–1955 oli ta ka välisminister. Ta rõhutas Saksamaa ja Prantsusmaa häid suhteid kui Euroopa poliitilise ühinemise alust. Samuti taotles ta häid suhteid [[Iisrael]]iga ning osales rahvusvaheliste organisatsioonide rajamises ([[Euroopa Söe- ja Terasekoondis]] [[1951]], [[Euroopa Kaitsekoondis]] 1952, [[Euroopa Majandusühendus]] ja [[Euroopa Aatomienergiakoondis]] [[1957]]). Ta ignoreeris [[Stalini noot|Stalini noodis]] [[1952]] tehtud ettepanekut Saksamaa taasühendada, jättes ta väljapoole sõjalisi liite: Adenauer pidas sõjalist liitu Lääne-Euroopa riikidega hädavajalikuks. Aastal [[1955]] saavutas ta Moskvas viimaste saksa sõjavangide tagasituleku, mille hind oli diplomaatiliste suhete sõlmimine Nõukogude Liiduga.
Adenaueri poliitikat kritiseerisid üha rohkem nii [[Saksamaa Sotsiaaldemokraatlik Partei]] kui ka avalikkus, samuti toodi esile tema kõrget iga. Eriti [[Spiegeli afäär]] ([[1962]]) kahandas Adenaueri populaarsust ja autoriteeti. [[1961. aasta Bundestagi valimised|1961. aasta Bundestagi valimistega]] kaotas Kristlik-Demokraatlik Liit absoluutse enamuse ning koalitsiooniläbirääkimistel [[Vaba Saksa Parte]]ga oli Adenauer sunnitud lubama oma ametiaega piirata. Tema oma partei soovis kantsleriks populaarset [[Ludwig Erhard]]it. Nõnda astuski Adenauer 15. oktoobril 1963 tagasi, kuid jäi poliitiliselt aktiivseks.
== Tunnustused ==
* [[Karl Suure auhind]] [[1954]]
| 