Ava peamenüü

Muudatused

P
resümee puudub
{{ToimetaAeg|kuu=september|aasta=2016}}
[[Pilt:AgrihanNASA.jpg|thumb|right|Saared on biogeograafia jaoks parimad uurimisobjektid.]]
'''Biogeograafia''' on [[teadusharu]], mis seletab ja kirjeldab [[bioloogiline mitmekesisus|bioloogilist mitmekesisust]] ajas ja ruumis. [[Elusloodus]]t käsitletakse paljudel erinevatel tasemetel – [[takson]]ite (peamiselt [[Liik (bioloogia)|liik]]ide, aga ka teiste üksuste), ökoloogiliste koosluste ja [[ökosüsteem]]ide tasemel ning biogeograafia uurib ka eluslooduse komponentide vahelisi seoseid.<ref name="ÜMT" />
 
18. sajandi keskpaigas tegid eurooplased esimesi avastusi, mis aitasid kaasa biogeograafia kui teaduse arenemisele. Nad uurisid maailma ning avastasid selle bioloogilist mitmekesisust. 18. sajandil kujundas loodusuurijate maailmavaadet põhiliselt [[religioon]] ja [[piibel]].<ref name="cox" /> [[Carl von Linné]], keda tuntakse kui taimeriigi korraloojana, pani 18. sajandil aluse eluslooduse kunstlikule süsteemile ning taimede binaarsele nimetamisviisile ja organisme hakati nimetama perekonna- ja liiginimetuste järgi. Enne tema panust valitses taimestiku mitmekesisuse uurimisel suur segadus. Taimi oli raske omavahel võrrelda, kuna kirjeldati eri tunnuseid ning iseloomustused ei olnud süsteemsed ega kergesti arusaadavad. Linné pööras suurt tähelepanu korra loomisele taimeriigi tundmaõppimisel ning talle oli oluline, et eluslooduse süstematiseerimisel mõistetakse seda ühte moodi. Ta rõhutas looduse muutumatust sellel ajal, milles parajasti elati. Carl von Linné esitas kolm postulaati: 1) mitte mingisuguseid uusi liike meie kaasajal juurde ei looda (''Systema Naturae'', 1735); 2) mitte kunagi ei juhtu, et üks liik muutub teiseks (''Critica botanica'', 1737); 3) looduses on liike nii palju kui palju vorme tekitas kõige alguses Lõputu Olevus (''Classes plantarum'', 1738).<ref name="suur rootslane" />
 
[[Georges-Louis Leclerc de Buffon]] pani tähele liikide levimist klimaatiliste muutuste tulemusena. Ta oli esimene, kes nägi, et erinevad organismide grupid elavad erinevates [[regioon]]ides maailmas. Buffon leidis sarnasusi erinevate regioonide vahel, mis pani teda uskuma, et mingil hetkel olid [[kontinent|kontinendid]] omavahel ühenduses. Kuid vesi lahutas mandrid ning see põhjustas erinevusi liikides. Ta hüpoteesid olid kirjeldatud raamatuseerijasraamatusarjas ''"Histoire Naturelle, Générale et Particulière''". Raamatus väitis ta, et erinevatel geograafilistel regioonidel on erinevad [[eluvorm]]id. Buffonil oli Linnést erinev liikide tekkimise teooria. Ta uskus, et toimus üks liikide loomise sündmus ning et erinevad maailma regioonid olid kodudekskoduks erinevatele liikidele.<ref name="browne" /> Üheks biogeograafia reegleiksreegliks sai [[Buffoni seadus]] (''Buffon’s Law''), mis ütleb, et sarnase kliima, kuid geograafiliselt isoleeritud alade loodus on erisugune.<ref name="pampa" />
 
18. sajandi lõpus arendas taimegeograafia rajaja Alexander von Humboldt ''Physique générale'' kontseptsiooni, mis demonstreeris teaduse ühtsust ja liikide kokkusobivust. Humboldt andis esimesena oma panuse empiirilistele andmetele biogeograafia teaduses. Ta jälgis oma reisil erinevusi nii kliimas kui ka taimestikus. Humboldt jagas maailma regioonideks – troopiliseks, mõõdukaks ja arktiliseks. Nende regioonide piires oli sarnane taimestik. Lõpptulemusena võimaldas regioonide määramine luua Humboldtil [[isoterm]]i kontseptsiooni, mis aitas teadlastel näha elu mustreid erinevates kliimades.<ref name="cox" />
[[Alfred Russel Wallace]] uuris 19. sajandi keskpaigas taimede ja loomade levikut [[Amazonase madalik]]us ja [[Malai saarestik]]us. Tema uurimustöö oli vajalik edasisele biogeograafia arengule. Wallace’it nimetatakse ka biogeograafia isaks. Ta juhtis välitöid, mille eesmärgiks oli uurida tuhandete liikide harjumusi, [[paljunemine|paljunemist]], toitumiskäitumist ja rände tendentse. Ta uuris liblikate ja lindude levikut, kus võrdluses olid [[geograafiline barjäär|geograafilise barjääri]] olemasolu ning selle puudumine. Oma tähelepanekutest võis ta järeldada, et kogukonnas esinev organismide arv on sõltuvuses toiduvaru kogusest konkreetses elupaigas. Wallace uskus, et liigid on liikuvad ning reageerivad nii [[biootilised tegurid|biootilistele]] kui ka [[abiootilised tegurid|abiootilistele teguritele]].<ref name="browne" />
 
[[File:Snider-Pellegrini Wegener fossil map.svg|thumb|350px|Fossiilide jaotus Pangea hiidmandril Wegeneri järgi.]]
 
=== 20.–21. sajand ===
1912. aastal tutvustas [[Alfred Wegener]] [[mandrite triiv]]i teooriat, kuid see võeti laiemalt kasutusele alles 1960ndatel <ref name="cox" />. Mandrite triivi teooria oli biogeograafias murranguline, kuna see muutis inimeste mõtlemist liikidest ja nende levikust maailmas. Wegener esitas hüpoteesi, et kunagi eksisteeris hiidmanner [[Pangea]], mis aga lagunes ning seejärel toimus mandrite triiv ookeanilisel koorel. Mandrite triiv oli tänapäevasele [[laamtektoonika]] aluseks.<ref name="laamtektoonika" />
 
[[Robert H. MacArthur]] ja [[Edward Osborne Wilson|Edward O. Wilson]] lõid 1967. aastal [[saarte biogeograafia]] teooria ning kirjutasid selle kohta ka raamatu ''"[[The Theory of Island Biogeography]]''". Teooria põhineb esimese [[populatsiooniökoloogia]] printsiibil ja [[geneetika]]l, et seletada kuidas saare kauguse ja pindala kombineerimine reguleerib tasakaalu [[immigratsioon]]i ja liikide [[väljasuremine|väljasuremise]] vahel.<ref name="Princeton" />
 
Klassikaline biogeograafia on laienenud tänu molekulaarsüstemaatika arengule ning on tekkinud ka uus uurimissuund [[fülogeograafia]]. See areng võimaldas teadlastel testida teooriaid populatsioonide päritolu ningja leviku kohta.<ref name="MacArthur" />
 
==Vaata ka==