Biogeograafia: erinevus redaktsioonide vahel

{{ToimetaAeg|kuu=september|aasta=2016}}

'''Biogeograafia''' on [[teadusharu]], mis seletab ja kirjeldab [[bioloogiline mitmekesisus|bioloogilist mitmekesisust]] ajas ja ruumis. [[Elusloodus]]t käsitletakse paljudel erinevatel tasemetel – [[takson]]ite (peamiselt [[Liik (bioloogia)|liik]]ide, aga ka teiste üksuste), ökoloogiliste koosluste ja [[ökosüsteem]]ide tasemel ning biogeograafia uurib ka eluslooduse komponentide vahelisi seoseid.<ref name="ÜMT" />

 

18. sajandi keskpaigas tegid eurooplased esimesi avastusi, mis aitasid kaasa biogeograafia kui teaduse arenemisele. Nad uurisid maailma ning avastasid selle bioloogilist mitmekesisust. 18. sajandil kujundas loodusuurijate maailmavaadet põhiliselt [[religioon]] ja [[piibel]].<ref name="cox" /> [[Carl von Linné]], keda tuntakse kui taimeriigi korraloojana, pani 18. sajandil aluse eluslooduse kunstlikule süsteemile ning taimede binaarsele nimetamisviisile ja organisme hakati nimetama perekonna- ja liiginimetuste järgi. Enne tema panust valitses taimestiku mitmekesisuse uurimisel suur segadus. Taimi oli raske omavahel võrrelda, kuna kirjeldati eri tunnuseid ning iseloomustused ei olnud süsteemsed ega kergesti arusaadavad. Linné pööras suurt tähelepanu korra loomisele taimeriigi tundmaõppimisel ning talle oli oluline, et eluslooduse süstematiseerimisel mõistetakse seda ühte moodi. Ta rõhutas looduse muutumatust sellel ajal, milles parajasti elati. Carl von Linné esitas kolm postulaati: 1) mitte mingisuguseid uusi liike meie kaasajal juurde ei looda (''Systema Naturae'', 1735); 2) mitte kunagi ei juhtu, et üks liik muutub teiseks (''Critica botanica'', 1737); 3) looduses on liike nii palju kui palju vorme tekitas kõige alguses Lõputu Olevus (''Classes plantarum'', 1738).<ref name="suur rootslane" />

 

 

18. sajandi lõpus arendas taimegeograafia rajaja Alexander von Humboldt ''Physique générale'' kontseptsiooni, mis demonstreeris teaduse ühtsust ja liikide kokkusobivust. Humboldt andis esimesena oma panuse empiirilistele andmetele biogeograafia teaduses. Ta jälgis oma reisil erinevusi nii kliimas kui ka taimestikus. Humboldt jagas maailma regioonideks – troopiliseks, mõõdukaks ja arktiliseks. Nende regioonide piires oli sarnane taimestik. Lõpptulemusena võimaldas regioonide määramine luua Humboldtil [[isoterm]]i kontseptsiooni, mis aitas teadlastel näha elu mustreid erinevates kliimades.<ref name="cox" />

[[Alfred Russel Wallace]] uuris 19. sajandi keskpaigas taimede ja loomade levikut [[Amazonase madalik]]us ja [[Malai saarestik]]us. Tema uurimustöö oli vajalik edasisele biogeograafia arengule. Wallace’it nimetatakse ka biogeograafia isaks. Ta juhtis välitöid, mille eesmärgiks oli uurida tuhandete liikide harjumusi, [[paljunemine|paljunemist]], toitumiskäitumist ja rände tendentse. Ta uuris liblikate ja lindude levikut, kus võrdluses olid [[geograafiline barjäär|geograafilise barjääri]] olemasolu ning selle puudumine. Oma tähelepanekutest võis ta järeldada, et kogukonnas esinev organismide arv on sõltuvuses toiduvaru kogusest konkreetses elupaigas. Wallace uskus, et liigid on liikuvad ning reageerivad nii [[biootilised tegurid|biootilistele]] kui ka [[abiootilised tegurid|abiootilistele teguritele]].<ref name="browne" />

 

 

=== 20.–21. sajand ===

1912. aastal tutvustas [[Alfred Wegener]] [[mandrite triiv]]i teooriat, kuid see võeti laiemalt kasutusele alles 1960ndatel <ref name="cox" />. Mandrite triivi teooria oli biogeograafias murranguline, kuna see muutis inimeste mõtlemist liikidest ja nende levikust maailmas. Wegener esitas hüpoteesi, et kunagi eksisteeris hiidmanner [[Pangea]], mis aga lagunes ning seejärel toimus mandrite triiv ookeanilisel koorel. Mandrite triiv oli tänapäevasele [[laamtektoonika]] aluseks.<ref name="laamtektoonika" />

 

 

 

==Vaata ka==