Rooma vabariik: erinevus redaktsioonide vahel

Pärast kuninga (535 eKr – 509535–509 eKr), [[Tarquinius Superbus]]e pagendamist kehtestasid patriitsid aristokraatliku [[vabariik|vabariigi]]. Kuninga asemel sai võimukandjaks kaks valitavat [[Konsul (Vana-Rooma)|konsul]]it. Konsulid juhatasid [[Vana-Rooma armee|sõjaväge]]. Reaalse ohu korral anti võim kuni kuueks kuuks [[diktaator (Vana-Rooma)|diktaatorile]]. Vabariigi varasemat ajajärku iseloomustas plebeide ja patriitside vaheline võitlus. [[Hortensiuse seadus]] ([[287 eKr]]) kaotas patriitsid ja plebeid kui omaette seisused. Need seisused asendas üsna peatselt uus aristokraatia [[nobiliteet]], kes hoidis reaalset poliitilist võimu endiselt enda käes.

[[4. sajand eKr|4. sajandil]] eKr ajasid roomlased Lõuna-Latiumist välja sõjaka [[volskid]]e hõimu, [[396 eKr]]. aastal vallutasid etruskidelt [[Veji]] linna ja lõid latiinide hõimudega liidu. Latiinide liit oli ligikaudu 30 muistse Rooma lähedal asunud Latiumi piirkonna küla ja hõimu vastastikuseks kaitseks organiseeritud konföderatsioon. Liit loodi algselt kaitseks ümbritsevalt aladelt pärinevate vaenlaste (etruskide) vastu ja selle juhtrolli kandis [[Alba Longa]] linn [[keldid|keltidest]] [[gallid]]e uue [[invasioon]]i oht soodustas latiini liidu tugevnemist.

[[4. sajand eKr|4.]]–[[3. sajand eKr|3. sajandil eKr]] toimunud sõdades allutatiallutas Rooma riigiriik pooltendale [[Kesk-Itaalia]]. 265. aastaks eKr oli kogu [[Apenniini poolsaar]] alistatud Rooma ülemvõimule.

[[275 eKr]]. aastalkaotas Phyrros kaotas [[Beneventumi lahing]]u ja Pyrrhos mõistis, et sõda Roomaga venib väga pikaks, kuid tema jõud on lõppemas. Ta otsustas mõneks ajaks Itaaliast lahkuda. Samal ajal olid gallialased sõjakäigul lõunasse, läbi praeguse [[Serbia]] ja [[Albaania]] Makedooniasse. Kui ta tagasi pöördus, koondasid roomlased oma jõud ja lõid ta puruks. Pärast seda oli roomlastel juba lihtne vallutada kogu Lõuna-Itaalia, laiendades oma võimu [[Messina väin]]ani. [[272 eKr]] – Rooma vallutas [[Tarentum]]i. Kogu [[Apenniini poolsaar]], välja arvatud [[Po jõgi|Po jõe]] org ja [[Sitsiilia]], läks Rooma kätte ja Lõuna-Itaalia kreeka linnriigid jäid Rooma ülemvõimu alla.

Ajavahemikul 265–133 eKr kujunes Rooma ülemvõim [[Vahemeri|Vahemere]] piirkonnas ja toimunud I (264-241264–241 eKr) ja II (218-201218–201 eKr) Puunia sõjas löödi sõjaliselt Kartaagot ja Rooma tõusis Vahemere lääneosa tugevaimaks suurriigiks. [[2. sajand eKr|2. sajandil eKr]] toimus [[Vana-Makedoonia|Makedoonia]] ja Kreeka [[linnriik]]ide allutamine ja Kartaago lõplik purustamine (146 eKr). Sõdade alguses oli [[Foiniikia]] riigi (foiniiklased – roomapäraselt puunlased) järglane [[Kartaago]], suurvõim [[Vahemeri|Vahemere]] lääneosas ja Rooma vabariik alles tugevnemas. Natuke rohkem kui sada aastat hiljem oli Kartaago purustatud ja Rooma asunud tema kohale.

[[216 eKr]] tungis [[Illüüria]]sse [[Vana-Makedoonia|Makedoonia]] [[Antigoniidide dünastia]] [[Makedoonia kuningas|kuningas]] [[Philippos V]], millest sai alguse Makedoonia sõda Roomaga. [[Aleksander Suur]]e surma järel valitses Kreeka aladel [[Diadohhide sõjad|segaduste aeg]], kuid 276. aastaks eKr oli haaranud Makedoonia üle kontrolli [[Antigoniidide dünastia]], mis põlvnes Aleksandri väejuhist [[Antigonos Monophthalmos]]est. Nad suutsid kehtestada oma ülemvõimu enamikesenamikus Kreeka linnriikides. Umbes aastast 200 eKr sekkus Kreeka asjadesse järjest enam Rooma, kes sõdis korduvalt Makedooniaga.

[[File:Asia Minor 188 BCE.jpg|thumb|250px|left|[[Väike-Aasia]], [[188 eKr]] pealepärast Apameia rahulepingut]]

[[6. sajand eKr]] olid [[Suur-Kreeka|kreeka kolonistid]] rajanud püsiasustuse Massalias, tänapäeva [[Marseille]] kohal, Massaliast sai üks suuremaid kaubasadamaid [[antiikmaailm]]as. Massalialased rajasid ka rea väikseid kolooniaid ja kaubapunkte piki rannikut. [[2. sajand eKr|2. sajandil eKr]] pöördus Massalia rahvas Rooma poole abipalvega [[liguurid]]e vastu. Rooma leegionid sisenesid Provence'i kolmel korral, aastal 181 eKr surusid roomlased maha liguuride ülestõusu [[Genova]] lähistel, alistasid roomlased [[Alpid]]e ja [[Apenniinid]]e vahel elavad [[keldid]] ja aastal 154 eKr alistas Rooma [[konsul]] Optimus [[oxybiid]] ja [[decietid]], kes ründasid Antibes'ti ning aastal 125 eKr surusid roomlased maha keldi hõimude liidu ülestõusu. Pärast seda lahingut otsustasid roomlased rajada [[Provence]]'is püsiasustuse. Aastal 122 eKr ehitasid roomlased keldi linna Entremont'i kõrvale uue linna, [[Aix-en-Provence|Aquae Sextiae]]. Aastal 118 eKr asutasid nad [[Narbonne]]'i ja [[121 eKr]] moodustati Alpide taga, Lõuna-[[Gallia]]s [[Gallia Narbonensis]]'e provints ([[Septimaania]] ja [[Languedoc]]i alad, [[Sevennid]]e mäestikust [[Alpid]]eni). 50. aastatel eKr vallutasid Rooma väed kogu [[Gallia]], nn [[Gallia sõjad|Gallia sõdades]].

Ajavahemikul 133–30 eKr toimusid [[Rooma kodusõjad]], mis viis vabariigi languseni. Eelnevad edukad vallutussõjad laiendasid riigi piire ja uued maadevaldused aitasid kaasa ülikute rikastumisele, samas sõjaväes teenivad talupojad vaesusid ning olid sunnitud oma maavaldusi võlgade katteks suurmaaomanikele müüma. Vabariiklik riigikorraldus ei vastanud maailmariigiks muutunud Rooma vajadustele. [[Liitlassõda|Liitlassõja]] (90 —8890–88 eKr) tulemusena anti [[Rooma kodanik]]u õigused kõigile Itaalia elanikele. Vabariiklik riigikorraldus oli loodud omal ajal Rooma linnriigi valitsemiseks ja eeldas, et iga [[kodanik]] saab osaleda [[rahvakoosolek]]u või [[senat]]i töös. Samuti pidid kodanikud moodustama sõjaväe. Suureks kasvanud riigi kodanike enamus ei käinud võib-olla kordagi elus Roomas ega osalenud mingil viisil riigiasjades. Sõjaväe põhiosa moodustasid aga liitlased, kel polnud otsustamisõigust. Rahvakoosoleku enamuse moodustasid [[proletaar]]id, kes polnud sõjaväekohuslased. Nad kasutasid kodanikuõigusi, kuid ei täitnud kodanikukohustusi. Kasvavaid sotsiaalseid probleeme üritati lahendada reformidega: vendadest rahvatribuunide [[Gracchus]]te poolt reformikatse 2. sajandi lõpul eKr talupoegade vaesumise takistamiseks.

[[302 eKr]] oli Pärsia ülikusoost [[Mithridates I]] rajanud [[Pontos (riik)|Pontose riigi]], mis sai [[281 eKr]] kuningriigiks ja mille pealinn oli [[Amaseia]]. Kui Rooma oli [[Seleukiidide dünastia|Seleukiidid]] [[Väike-Aasia]]st välja tõrjunud, alustas [[Pharnakes I]] (u 185–u185 – u 170 eKr) vallutussõdu; kuningriigi uueks pealinnaks sai [[Sinope]]. Suurima ulatuse ja võimsuse saavutas Pontos Mithridates VI ajal (89–63 eKr), kuid sai kolmes sõjas Roomalt lüüa ja Rooma hõivas uusi maid Aasias.

Sõjas [[Pontos (riik)|Pontos]]e kuninga [[Mithridates VI]]-ga, suutis [[Pompeius]] ta [[Krimm]]i suunas tagasi tõrjuda. Mithridatese riigi tegi Pompeius ''[[Bithynia et Pontus]]'''e [[Rooma provintsid|Rooma provintsiks]].

[[64 eKr]]. marssis Gnaeus Pompeius Magnus Süüriasse ning kõrvaldas troonilt kuningas [[Antiochos XIII]] Asiaticuse, kelle Rooma väepealik [[Lucius Licinius Lucullus]] oli 69 eKr aastal kuututanud Süüria kuningaks. Pompeius kuulutas ka selle territooriumi Rooma ''[[Syria]]'' provintsiks. 63 eKr. marssis ta edasi lõuna suunas, soovides kindlustada Rooma ülemvõimu ka [[Foiniikia]]s, Süüria lõunapoolses regioonis ning samuti Iisraelis. Juudamaal toimunud kodusõjas, mille algatasid kaks venda, otsustas Gnaeus Pompeius Magnus toetada [[Hyrcanus]]t ning roomlaste ja juutide ühendvägi asus Jeruusalemma piirama. Kolme kuu pärast võeti linn Aristobuluselt ära ning Hyrcanusest sai kuningas. [[Gnaeus Pompeius]] vallutas Jeruusalemma ja [[Palestiina (ajalooline)|Palestiina]]. Sellega algas [[Iisrael]]is Rooma aeg. Pompeius kaotas [[monarhia]], pani Hyrkanose ülempreestriks ning andis talle [[etnarh]]i tiitli. Aastal [[57 eKr]] kaotas too siiski kogu poliitilise võimu Rooma [[prokonsul]]ile Süürias. Too pani sõjalisteks [[asehaldur]]iteks [[Juudamaa]] üle [[Phasael]]i ja [[Galilea]] üle Herodese ([[Herodes Suur]]). Herodes tegi [[Hasmoneide dünastia]]le lõpu. [[Herodes|Herodes Suure]] valitsejaks kuulutamine aastal 37 eKr tegi Iisraeli ametlikult Rooma [[klientriik|klientriigiks]] ning lõpetas Hasmoneide valitsusaja. Aastal 6 pKr liitsid roomlased Juudamaa, Samaaria ja [[Edom|Idumea]] alad [[Juudamaa (Rooma provints)|Juudamaa provintsiks]]. Pärast Herodese surma valitsesid tema pojad tetrarhina (nelikvürstina) Galiead ning etnarhina Juudamaad (sealhulgas [[Samaaria]]maad ja [[Edom|Idumea]]d). Samal aastal vallutas Gnaeus Pompeius Magnus hilisema ''[[Arabia Petraea]]'' provintsi [[nabatealased]].