'''Loogiline positivism''' ehk '''uuspositivism''' (neopositivism; inglisekeelsesingliskeelses mõistestikus samastatakse loogilise empirismiga) oli [[metafüüsika]] ja [[Spekulatiivne filosoofia|spekulatiivse filosoofia]] vastane hoiak, milles [[filosoofia]] taheti kujundada loogiliseks [[Teaduskeel|teaduskeeleks]].
Loogiline positivism kujunes filosoofia suunaks 1920. aastatel, [[Viini ring]]<nowiki/>ist ja oli väga mõjukas kuni 1960. aastateni. Viini ringi liikmed [[Moritz Schlick]] (1882-19361882–1936) ja [[Rudolf Carnap]] (1891-19701891–1970) uskusid, et kõiki teaduslikke lauseid on võimalik korrastada üheks ühtseks süsteemiks – ühtsusteaduseks. Aastal [[1962]] ilmunud [[Thomas Kuhn|Thomas Kuhni]] raamatust "[[Teadusrevolutsioonide struktuur]]" algas loogilise positivismi kriisi.
Loogiline positivism on [[filosoofia]]s [[empirism]]i vorm, mille kohaselt [[teadmine]] on kas [[empiiriline teadmine]] või siis [[aprioorne teadmine]], kuid viimasel juhul on tegemist sisutühjade teadmistega. Aprioorseks teadmiseks peetakse [[loogika]] ja [[matemaatika]] tõdede teadmist.
Loogilist positivismi on pooldanud [[Bertrand Russell]] ja [[Viini ring]]i filosoofid.
Loogilisele positivismile on hiljem esitatud niipaljunii palju vastuväiteid, et tänapäeval pooldavad seda vähesed filosoofid. [[Eesti]]s on loogilist positivismi pooldanud [[Viktor Palm]].
