P
resümee puudub
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
|||
1. rida:
{{NeutraalsusVaidlustatud}}
[[Pilt:Galina Vishnevskaya edit 2.jpg|pisi|]]
'''Galina Višnevskaja''' (Гали́на Па́вловна Вишне́вская, sünninimi '''Galina Ivanova'''; [[25. oktoober]] [[1926]] – [[11. detsember]] [[2012]]) oli vene [[ooper]]ilauja ([[sopran]]), näitleja, lavastaja ja pedagoog.<ref name="Jeg3J" /> Ta oli [[tšello|tšellist]] [[Mstislav Rostropovitš]]i abikaasa
== Elulugu ==
Galina Višnevskaja sündis [[25. oktoober|25. oktoobril]] [[1926]]
Galina kasvas üles [[Kroonlinn]]as vanaema Darja Ivanova hoole all. Elati [[ühiskorter]]is, see oli tol ajal ainus võimalus. Korter oli viietoaline, igas toas elas eri perekond – kokku 14 inimest, kes kõik kasutasid ühist kööki, väljakäiku ja vannituba. Seda peeti veel väikese elanike arvuga korteriks, teistes oli elanikke tunduvalt rohkem.<ref name="FKoe2" />
11. rida:
Koolis esines Galina kõigil kontsertidel ja sai hüüdnimeks Artisti-Galka. Peamiselt tuli muidugi laulda ülistavaid laule [[Stalin]]ist, [[Lenin]]ist ja võitmatust [[Punaarmee]]st, kuid tänu lauluõpetajale tutvus Galina ka ilusama repertuaariga. Kümnendaks sünnipäevaks kinkis ema Galinale [[Pjotr Tšaikovski]] [[ooper]]i "[[Jevgeni Onegin (ooper)|Jevgeni Onegin]]" plaadikoplekti ja [[grammofon]]i.<ref name="F5T5N" /> Esimest korda elus kuulis Galina ooperit ja sattus sellest täielikku lummusesse. Ta õppis terve ooperi pähe, oskas kõiki partiisid ja koore. Kummalisel kombel sai "[[Jevgeni Onegin (ooper)|Jevgeni Onegin]]i" Tatjanast hiljem Višnevskaja esimene ooperiroll [[Moskva Suur Teater|Suure Teatri]] laval.
[[1941]]. aastal teenis Galina isa nõukogude sõjaväelasena [[Eesti]]s ja kutsus tütre koolivaheajal endale [[Tartu]]sse külla. Sealne elu paistis tüdruku jaoks jahmatavalt erinev kodusest: inimesed käisid ilusasti riides, sõid maitsvat toitu, elasid omaette korterites, tänavad olid puhtad. Poest sai osta ilusad kingad ja Galina suureks üllatuseks müüja tänas teda ostu eest. Tartus juhtus Galina nägema [[küüditamine|küüditamisaktsiooni]]. Neljateistaastase Nõukogude lapsena ei saanud ta toimuvast aru, kuid hiljem mõistis selle hukka
[[Kroonlinn]]as elas Galina üle [[Leningradi blokaad]]i. Vanaema oli näljast nii nõrk, et istus ainult ahju ääres, püüdes sooja saada. Ükskord jäi ta seal tukkuma ja riided võtsid tuld. Vanaema suri üksi haiglas näljapiinadesse ja põletushaavadesse ning Galina jäi üksi. Tema isa põgenes [[Leningrad]]ist mööda [[Elutee]]d üle [[Laadoga järv]]e, hüljates oma tütre teist korda ja jättes ta kindlasse surma.<ref name="mvG6s" /> Galina elas nagu poolunes, näljast paistes istus ta tekki mähituna üksi tühjas korteris. [[1942]]. aasta kevadel hakati korteritest ellujäänuid otsima. Galina leiti üles ja võeti tööle kohaliku õhukaitse neljasajast naisest koosnevasse rühma. Nende ülesanne oli anda teada pommitabamustest ja tulekahjudest ning elanikkonna abistamine. Lisaks puhastasid nad linna, parandasid kanalisatsiooni ja lammutasid kütteks puumaju. Leningradi ei jäänud pärast blokaadi alles mitte ühtegi puitehitist.<ref name="BrT3M" />
Naabrusesse paigutati laevastiku väeosa, kus tegutses [[džäss]]orkester. Galina läks nende juurde laulma ja temast sai kontsertidel hinnatud esineja.<ref name="Lq9Yx" /> [[1943]]. aastal läks ta [[Leningrad]]i, eesmärgiga laulmist õppida. Tal õnnestus saada [[kultuurimaja]] valgustaja töökoht (töölise kaardiga sai 400 [[gramm]]i leiba päevas)
[[1944]]. aasta suvel abiellus Galina noore meremehe Georgi Višnevskiga. Juba nädalapäevad hiljem sai selgeks, et see oli viga. Kaks kuud kestnud abielust jäi Galinale ainult nimi, millega ta hiljem maailmakuulsaks sai.<ref name="mDdz1" />
45. rida:
Višnevskaja ja Rostropovitš olid sõbralikes suhetes [[Dmitri Šostakovitš]]iga, keda nad väga austasid ja armastasid ning üritasid toetada olukorras, kus teda võimude poolt pidevalt taga kiusati. Nad tegutsesid aktiivselt tema teoste ettekandmise nimel ja aitasid [[partituur]]e välismaale toimetada.<ref name="FUNzA" />
[[1968]]. aastal tutvusid Slava ja Galina [[Aleksandr Solženitsõn]]iga. Tal ei olnud normaalset elukohta, kus rahulikult kirjutada. Seetõttu asus Solženitsõn [[1969]]. aastal Galina ja Slava kutsel elama nende suvilasse.<ref name="epDPJ" /> [[1970]]. aastal sai Solženitsõn [[Nobeli
Pärast seda algas nende tagakiusamine. Rostropovitš aeti Suurest Teatrist minema, aegamööda tehti lõpp kõigile välisreisidele, pealinna orkestritel keelati kutsuda teda mängima või dirigeerima, Leningradis ja Moskvas ei antud soolokontsertideks saale (ta sai esineda ainult provintsis) jne. Tihti toimus kokkulepitud kontserdist äraütlemine viimasel minutil, mis mõjus eriti masendavalt, kusjuures mõlemale poolele valetati. Višnevskajale teatris töötamisel takistusi ei tehtud, kuid riigi keskajalehed temast enam ei kirjutanud, tema häält ei olnud kuulda ei raadiost ega televiisorist või kui raadiost tema häält lasti, siis ei nimetatud tema nime. Niimoodi püüdsid võimud luua nende ümber [[vaakum]]i, justkui ei oldaks neist huvitatud ja nende looming oleks tarbetu.<ref name="UZPoQ" />
[[1974]]. aastal otsustasid nad, et ei kavatse rohkem alandusi taluda, ja palusid [[Leonid Brežnev|Brežnevilt]] luba kaheks aastaks välismaale sõita. Luba saadi, kuid ei olnud mingit tagatist, et seda ära ei muudeta. Seega tuli kiiresti tegutseda.<ref name="6URuW" /> Rostropovitš sõitis varem ära ja Višnevskaja koos tütardega järgnes kahe kuu pärast, kui Olga eksamid olid tehtud. [[KGB]]-d ja järgnevaid ebameeldivusi kartmata tuli teda lennujaama saatma palju austajaid lihtsate inimeste hulgast.
Višnevskaja ja Rostropovitš elasid edaspidi peamiselt [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriikides]] ja [[Prantsusmaa]]l.<ref name="8pdMN" /> [[1978]]. aastal võeti neilt „nõukogude kodaniku nime teotava tegevuse tõttu“ [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidu]] [[kodakondsus]] ja riiklikud autasud.<ref name="WOLIu" /> [[1990]]. aastal, pärast mitme kultuuritegelase palvet, anti Višnevskajale ja Rostropovitšile tagasi Nõukogude Liidu kodakondsus ning tühistati otsus riiklike autasude äravõtmise kohta. Mõlemad loobusid kodakondsuse tagasi võtmisest teatades, et nad ei ole palunud seda ära võtta ega tagasi anda. Višnevskaja elas surmani [[Šveits]]i passiga.
55. rida:
1990. aasta veebruaris tuli Višnevskaja tagasi Venemaale, temast sai [[Moskva konservatoorium]]i auprofessor. [[1993]]. aastast alates tegutses ta draamanäitlejana ja tegi filmirolle.<ref name="nqhBe" /> Alates [[2002]]. aastast tegutses ta Moskvas Galina Višnevskaja Ooperilaulu Keskuse juhatajana.<ref name="XsU5l" /> Abikaasa Mstislav Rostropovitš suri [[2007]]. aastal.<ref name="kmszN" />
Galina Višnevskaja suri [[11. detsember|11. detsembril]] [[2012]]
== Looming ==
|