Johannes Käbin: erinevus redaktsioonide vahel

Johannes Käbin sündis 1905. aastal Virumaal Kalvil. 1907. a. aastal asus Käbini perekond Eestist ümber Peterburi, kus isa samal aastal suri. 1916. a.aastal asus ta koos ema ja vanema õega elama Petrogradi kubermangu Sussanino külla, kus ostsid väikese (0,27 hektrarit) talu.

[[Gattšina]] ([[Trotsk]]) rajooni Sussanini küla kodulooline märge Johannes Käbini kohta annab teada 17-aastasest kommunistlikust noorest Johannes Käbinist 1922, kes organiseeris 40-liikmelise kommunistlike noorte organisatsiooni ning nende juhina koos Georgi Nellise ja Aleksander Tammi'gaTammiga asus uut külaelu korraldama. Alustati antireligioossete üritustega ja Karl Marxi Kapitali tundmaõppimisega, kohalikus teatris loodi näitering kus asuti lavastama päevakajalisi instseneeringuid. Tema kui taluinimeste poeg oli hooajatööline, enne kui linna parteikooli õppima siirdus. Aastaga (1925–1926) lõpetas [[Karl Liebknechti nimeline Nõukogude ja Parteikool|Karl Liebknechti nimelise Nõukogude ja Parteikooli]]. 1927-311927–1931 Petrogradi kubermangu Gattšina maakonna Sussanini külanõukogu esimees. Detsembrist 1927 ÜK(b)P liige. Aastast 1931 parteitööl Leningradi oblastis (aparaaditöötaja). Enne 1936. aastat jõudis lõpetada rajooni parteiaktiivi kursused Leningradi oblastis ja marksismi-leninismi kursused Leningradi oblastikomtee juures ja aastatel 1936–1939 õppis [[Punase Professuuri Instituut|Punase Professuuri Instituudis]], mida ei lõpetanud. Aastatel 1939–1941 oli marksismi-leninismi vanemõpetaja Moskva Gubkini nim Naftainstituudis. Veebruarist 1941 Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee (EK(b)P KK) ajakirjandussektori instruktor, 10. apriiliist 1941 juhataja, kureerides kogu Eesti ajakirjandust. Augustis 1941 evakueerus NSV Liitu. Aastatel 1942–1943 juhtis ta lühiajaliselt partei-, komsomoli- ja nõukogude aktiivi kursuseid Jaroslavlis, olles ühtlasi Omski oblasti Tauria partei rajoonikomitee töötaja. 1944-471944–1947 EK(b)P KK propaganda osakonna juhataja esimene asetäitja. 1947–1948 [[Partei Ajaloo Instituut|Partei Ajaloo Instituudi]] direktor, 1948-501948–1950 EK(b)P KK sekretär propaganda ja agitatsiooni alal. 1940ndate lõpul juhtis EK(b)P-s nn Venemaa eestlaste rühmitust, kes vastandas ennast nn.juunikommunistiele ja Eesti Vabariigis poliitvangidena kinni istunud "vanadele revolutsionääridele". Vastasseis lõppes 1950. aastal esimeste võiduga. Märtsis 1950 toimunud EK(b)P KK VIII pleenumil mõisteti Moskvast tulnud juhiste alusel hukka Eestis väidetavalt vohav kodanlik natsionalism ning asendati senine EK(b)P KK esimene sekretär Nikolai Karotamm Johannes Käbiniga.

Tol ajal tundus Käbin olevat jäik poliitik, kuid järgnenud aastatel ilmutas ta üpris suurt paindlikkust ning oskas NSVL-iNSV Liidu muutuvate poliitiliste oludega kuni [[Leonid Brežnev|Brežnev]]i ajani alati kohaneda.

[[1960. aastad|1960. aastatel]] käis Eesti NSV-s võimuvõitlus Käbini ja [[Artur Vader]]i vahel, mille esimene võitis, sundides Vaderit vastu võtma Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe ametikohtaametikoha, millega ei kaasnenud nimetamisväärset võimu. [[1970. aastad|1970. aastatel]] aga läks Käbin vastuollu [[stagnatsiooniaeg]]se venestuspoliitikaga ning ta vahetati Moskva-meelsema [[Karl Vaino]] vastu välja. Käbin paigutati nüüd omakorda Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe kohale. Pärast tema pensionileminekut nimetati samale kohale Käbini soosik<ref>[[Tõnis Erilaid]], [http://www.ohtuleht.ee/85110 Suri Johannes Käbin ], Õhtuleht, 27. oktoober 1999</ref> [[Arnold Rüütel]].

* [[ENSVEesti NSV teeneline kultuuritegelane]] (1983)

*Rando Soome, [http://www.neljas.ee/est/?news=957711&category=2 Parteijuht Johannes Käbin: lasen Vanja lahti, kui Raig veel küünlastiilis servib], 17.09. september 2008

*Filmiarhiivi infosüsteem, [http://www.filmi.arhiiv.ee/fis/index.php?act=search_detail&a_id=6252&isik=&autor=&esitaja=&string=&pealk=&mark=rakvere&mod=3&lang=en&nocache=1308708287 Nõukogude Eesti nr. 8, Läti NSV ja Eesti NSV delegatsioonid asetavad lilli Lenini ausambale Tallinnas. Sotsialistliku võistluse lepingu allakirjutamine EKP Keskkomitees. Karl Vaino ja August Vossi sõnavõtud]