Akraasia: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Dexbot (arutelu | kaastöö)
P Eemaldatud mall Link FA; keelelinkide äramärkimine nüüd Vikiandmetes
P stoikude > stoikute
 
6. rida:
Ebamõõdukus seksuaalsuses ehk [[kasimatus]]: [[seksisõltuvus]], [[pornograafia]], [[liiderdamine]], paarisuhete eitamine ([[perenihilism]] või [[promiskuiteet]]) jne.
 
Akraatiline inimene ei ole võimeline sõlmima sügavaid ega püsivaid suhteid - nad on viletsad sõbrad ja truudusetud partnerid. Akraasia kui vooruse eitamine viib tühisusse.
 
Alates antiigist on tahtenõrkusse kahesugust suhtumist.
[[Platon]]il, läbi [[Sokrates]]e suu, oli akraasia võimatu, kuivõrd kaasteadmise korral, variantide A ja B puhul, kui teatakse, et üks on etem kui teine, pole võimalik valida viletsamat. Halva valiku taga on nõmedus või puudus (inimene võib olla puudulik, näiteks ta võib olla pime või mõne muu tajudefektiga).
 
Aristoteles esindab teist suundumust, mille puhul kuulub inimese juurde kalduvus nõrgalt tahta. StoikudestStoikutest alates on akraasia küsimus transformeerunud [[mõistus]]e ja tunnete ([[passioon]]ide) vastasseisuks: akraasia kui taltsutamatus on emotsioonide juhtimise ja valdamise küsimus. Selleks tuleb leida vaid retseptuur, teadmiste kogum, mille varal inimliku heaolu saavutamine - tee [[voorus]]teni - on distsipliinist ja harjutamisest sõltuv.
Kristlikus moralismis on akraatilisust muuhulgas seostatud algpatuga ehk [[pärispatt]] (''peccatum originale'').
 
Alates [[Donald Davidsonist]] kuulub akraasia-temaatikaakraasiatemaatika [[analüütilise filosoofia]] baasdiskursusse.
 
==Lisalugemist==
Kaasaegsest arutelust kultuuriajakiri ''Akadeemia'' nr. 1 - /2005:
# [[Donald Davidson]]. Kuidas on tahtenõrkus võimalik?
# [[Indrek Männiste]]. Akraasia ja Davidson.