Graafiline notatsioon: erinevus redaktsioonide vahel

*'''Graafilinegraafiline partituur''', milles muusikat väljendatakse sümbolite ja illustratsioonide abil:[[Image:solitude.png|thumb|600px|center|Hans-Christoph Steiner'i partituur teosele <em>[http://at.or.at/hans/solitude Solitude]</em>, loodud kasutades [[Pure data]] programmeerimiskeele andmestruktuure.]]

Horisontaaltelg on ajatelg, partituuri lugeda vasakult paremale.;

*'''Suhtelistsuhtelist helikõrgust näitav noodijoonestik''', kus tegelik helikõrgus selgub esituse jooksul.;

*'''Klaviatuurklaviatuur-notatsioon''', mille algidee pärineb mehaanilistes klaverites kasutatud nn. noodirullidest. Taoline notatsioon on nüüd populaarne arvutite abil [[MIDI]]-muusika loomisel.

Tavapärasem graafilise notatsiooni eesmärk on sümbolite abil väljendada [[interpreet|interpreedile]] informatsiooni selle kohta, kuidas muusikateost peaks esitama. Taolised sümbolid tulid esimestena esile [[avangardism (muusika)|avangard]]-heliloojate nagu [[Karlheinz Stockhausen]] ja Krzysztof Penderecki teostes, samuti eksperimentaalse muusika heliloojate nagu [[John Cage]] ja [[Earle Brown]] teostes 1950-ndatel ja 601960-ndatel. Kui need sümbolid on mõeldud konkreetse helitulemuse saavutamiseks, siis tõeline graafiline notatsioon on sageli tahtlikult mitmetähenduslik, võimaldades erinevaid interpretatsioone ühest ja samast partituurist. Järgmised sümbolid on nüüdismuusika partituurides tavalised:

|''[[glissando]]''