Flööt: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
PResümee puudub |
||
14. rida:
Flöödid jagunevad otsast puhutavateks pikiflöötideks ([[plokkflööt]]) ja küljelt puhutavateks [[põikflööt]]ideks ([[traaversflööt]]), millest arenes tänapäevane flööt. Tänapäeval on flööt ainuke puhkpill, millesse puhutakse mitte toru otsast, vaid küljelt, hoides pilli suu ees paremale põiki, sellest ka nimetus põikflööt (saksa keeles ''Querflöte''). Nüüdisaegse välimuse ja omadused andis flöödile saksa pillimeister [[Theobald Böhm]] ([[1794]]–[[1881]]). Plokkflöödi omapära võrreldes teiste puupuhkpillidega on ehituse lihtsus: tal puuduvad liikuvad osad.
Flöödil on tavaliselt 15 auku, mida saab katta klappidega. Klapid on enamasti kinnised. Paljud mudelid on aga auguga, n-ö brill- või ringklappidega, et võimaldada kaasaegses süva- ning levimuusikas kasutatavat ''[[glissando]]''<nowiki/>'t. Klapimehhanismid on kinnitatud vedrutelgedele. Nende aukudeni, mille asukoht jääb sõrme tegevusulatusest välja, jookseb liigendülekanne. Mööda flöödi korpust kulgevad vedruteljed on ühtlasi flöödi amortiseerumise peapõhjusi, sest aastate jooksul avaldatud koormuse tõttu tõmbub flöödi sirge toru nende mõjul lõpuks kergelt kumeraks ning klappide padjad ei kata auke enam täpselt.
== Mänguomadused ==
33. rida:
* [[guturaalheli]]dega rikastamine, mida kasutatakse tihti samaaegselt 1. oktaavi helide mängimisega
* "neutraalne" kõlavärv, mida on kõige lihtsam saavutada vahemikus a1 kuni cis2
* heli
* [[kõlavärvitremolo]], ka [[kõlavärvitriller]], ka itaaliakeelse sõnana ''[[bisbigliando]]'' või ingliskeelse sõnana ''hollow tone'' (õõnes kõla, kume kõla, vale kõla), mille puhul sama kuuldava helikõrguse juures kasutatakse erinevaid põhitoone. Efekt tekib siis, kui kasutada sama või ligilähedaselt sama helikõrgusega heli mängimiseks erinevaid sõrmestusi.
| |||