Tromboon: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
PResümee puudub |
||
15. rida:
Sõna "tromboon" pärineb [[itaalia keel]]est (''trombone''), kus ''tromba'' tähendab [[trompet]]it ja lõpp "oon" suurt.
Trombooni toru on umbes kolme meetri pikkune ja väheste keerdudega. Ehituse kõige iseloomulikum osa on U-taoline liuglev toru [[kuliss]]. Seda edasi-tagasi liigutades saab muuta pilli toru pikkust, seega ka helikõrgusi. Täiesti kinni lükatud kuliss annab trombooni põhihäälestuse, selle järjest avamisel kõlavad üha madalamad helid. Kulissi sujuvalt liigutades muutub ka helikõrgus sujuvalt, libisevalt. Seda mänguvõtet nimetatakse ''glissando'''ks.
Tänapäeva [[sümfooniaorkester|sümfooniaorkestris]] kasutatava trombooni ulatus on C-b1. Noodid kirjutatakse [[bassivõti|bassivõtmes]].
23. rida:
Austriast algas ka trombooni "taassünd": seda kasutasid [[Leopold Mozart]], [[Georg Christoph Wagenseil]], [[Johann Albrechtsberger]] ja [[Johann Ernst Eberlin]]. Nad kasutasid trombooni [[koor (muusika)|koor]]i [[saatepill]]ina, kuna trombooni kõla sarnaneb inimhääle omaga. Trombooni tarvitasid ka [[Wolfgang Amadeus Mozart]] oma "Reekviemis" ja [[Joseph Haydn]]. Inspiratsiooni heliloominguks andis oma aja tuntuim trombonist [[Thomas Gschladt]] [[Salzburg]]i õukonnaorkestrist.
Sümfooniaorkestrisse võttis pilli [[rootsi]] helilooja [[Joachim Nicholas Eggert]] [[1807]], kuigi tuntum on fakt, et [[Beethoven]] tegi seda [[1808]]. aastal oma 5. sümfoonias. Beethoven kasutas trombooni ka oma 6. ja 9. sümfoonias.
==Vaata ka==
| |||