Aleatoorika: erinevus redaktsioonide vahel

'''Aleatoorika''' ([[ladina keel|ladinakeelsest]] sõnast ''aleatorius'' (mängurile kuuluv; ''aleatorium'' – mängupõrgu; ''aleator'' – mängur; ''alea'' – täring, täringumäng, õnnemäng, risk, juhus, inglisekeelsesingliskeelses traditsioonis kasutatakse samas tähenduses sõna ''indeterminacy'') on [[muusika]] [[kompositsioonimeetod]], mille puhul [[heliteos]]e kõik või üksikud [[struktuur (muusika)|struktuurid]] põhinevad [[juhus]]el.

[[Helilooming]]u ja [[interpretatsioon (muusika)|interpretatsiooni]] praktikas räägitakse "kontrollimata aleatoorikast" ningja "kontrollitud aleatoorikast". Kontrollitud aleatoorika puhul on muusikalise sündmuse toimumine üldiselt kindel, kuid üksikuna juhuslik.

Kontrollimata aleatoorikat on kasutanud näiteks [[John Cage]] (1912–1992) ja [[Vinko Globokar]] (s. 1934), kontrollitud aleatoorikat [[Witold Lutosławski]] (1913–1994). Kontrollimata aleatoorikat on kasutanud näiteks [[John Cage]] (1912–1992) ja [[Vinko Globokar]] (s. 1934), kontrollitud aleatoorikat [[Witold Lutosławski]] (1913–1994). Eestis cage'likus mõttes kontrollimata aleatoorika kasutamise kohta andmed puuduvad, kontrollitud aleatoorikat leiab [[Jaan Koha]] (Rondo (Aleatooriline rondo) klaverile, 1967), [[Arvo Pärt|Arvo Pärdi]] (Teine sümfoonia,1966; "Musica Syllabica" kaheteistkümnele instrumendile, 1964) ja [[Lepo Sumera]] muusikas.